Otsa-kooli algusaastatele mõeldes: Eestikeelne laul – meie laulupidude helisev alustala

17. juuni 2022 Sirje Vihma-Normet kultuuriajakirjanik - Kommenteeri artiklit

Muusikaainete kõrvale loodi Otsa-koolis üldainete osakond, et ainult põhikooli lõpetanud õppurid saaksid keskkoolidiplomi, milleta ei saanud konservatooriumisse edasi õppima minna. Eriti oluline õppeaine oli eesti keel ja kirjandus, sest õpilaste seas oli ka vene emakeelega lapsi.

„Järgmine üldlaulupidu on kummardus meie keelele! Esimesel laulupeol 1869. aastal esitati kõik laulud eesti keeles, ka tsaari hümn. Pidagem meeles! Igas kodus peab olema kaks kappi: leivakapp ja raamatukapp!“ (Heli Jürgenson, 2023. aasta XXVIII laulupeo kunstiline juht).

Otsa-koolis oli eestikeelne keskkond. Ukrainas sündinud ja Leningradis hariduse saanud õpetaja Olja Omeljangi õpetas solfedžot oma grupile eesti keeles. Narva lastemuusikakooli lõpetanud helilooja Tatjana Kozlova-Johannes on meenutanud, et kooli tulles oskas ta eesti keelt vaevaliselt, aga lõpetades valdas seda juba vabalt ja eestikeelse konservatooriumi sisseastumiskirjandiga tal mingeid probleeme ei olnud. 

Koolis ongi läbi aegade olnud väga head eesti keele õpetajad: Kalju Leht, Leo Villand, Aino Villand, aastast 1992 õpetasid Merle Kulderknup, Rita Metsmaaker, Kristiina Väärmann. Eesti keele tunnid on olulised ka koorijuhtidele, kes oma igapäevatöös puutuvad kokku eestikeelsete luuletekstidega – toetuvad ju laulupeod meie emakeelsele laululoomingule. 

Vabaduse saareke

Aino Villand, eesti keele ja kirjanduse õpetaja aastatel 1959–1992: „Muusikakool oli Nõukogude okupatsiooni ajal justkui vabaduse saareke, kuhu poliitilised tõusu- ja mõõnalained raugesid enne saareni jõudmist. Tagantjärele tundub, et see oli justkui kaitserefleks. Ei räägitud sellest, mida muuta polnud võimalik. Palju räägiti anekdoote. Uute anekdootidega tulid alati ERSO mehed, kes andsid erialatunde meie kooli puhkpillide osakonnas. 

Õpetajate kollektiiv oli ühtehoidev. Loomulikult oldi erialati koos rohkem, kuid ühine hingamine oli tugev. Seda soodustasid ühised peoõhtud põneva eeskavaga, mis kestsid tihtipeale hiliste tundideni. Muusikakoolis töötas palju vaimukaid inimesi: muusikaajaloo õpetaja Märt Kraav, koorijuhid Peeter Perens, Enn Oja, unustamatu Anti Marguste, kelle naljade peale hakkasid naerma paar päeva hiljem, sest alles siis jõudsid need kohale. Ja Uno Naissoo, kes võis tundide kaupa ennastunustavalt klaverit mängida, teised said samal ajal tantsida. Tegutsemist käivitavaks mootoriks olid eelkõige koorijuhid, kes oma loomult ja kogemustelt omavad võimeid tööks rahvahulgaga.

Üldained olid muusikakoolis ju ikka kõrvalise tähendusega. Vajalik programm oli vaja omandada, kuigi üsna paljudele ei meeldinud sugugi tegelda keemia, füüsika või matemaatikaga. Ometi toodi koolidevaheliselt füüsikaolümpiaadilt koju lausa esikoht (füüsikaõpetaja oli Aleksander Savik). Õpilased tõid tundidesse ka ise raamatuid kaasa nagu eesti keelde tõlgitud George Orwelli „Loomade farm“ ja Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margareta“. Loeti Uku Masingu ja Marie Underi ka käsitsi paljundatud luuletusi.

Mõnda aega olid meil tunnid „pagenduses“ – Toompeal (praegune lavakunstikool), Pärnu maanteel Laste Maailma peal, Suvorovis (Kaarli puiesteel) konservatooriumi majas – see eraldas meid muusikaõpetajatest. Suvorovis olime koos üldklaveriga (Veera Roomere, Frida Lööve, Helle Loide, Malle Velmet, Aino Merila jt), see oli mõnus. Kõige toredam oli muidugi juba peamajas olla (Vabaduse väljak 4). Kokkusaamised tundide vaheajal õpetajate toas olid huvitavad – kõneldi kontsertidest, teatrist, visati nalja, kunagi ammu mängiti malet. Probleemid õpilastega lahendati käigu pealt.

Keeleõpetajad korraldasid keeltepäevi. Vene keele (Ksenia Žemtšusina (Pall), Liili Eelmäe jt) kõrval kõlasid seal inglise keel (Vera Ojamaa, Kai Uustani jt), saksa keel (Juta Perens, Tiina Rinne jt) ja itaalia ning prantsuse keel (Malle Vardja-Ruumet). Kunagi õpetas itaalia keelt Siina Frey, kes parandas sõna „maestro“ hääldust, vaheajal tutvustas itaaliakeelseid ajalehti. 

24. detsembri varahommikuti käisime Metsakalmistul Lydia Koidula haual, kaasas küünlad ja lilled. Enamasti ei olnud me esimesed (teistes koolides algasid tunnid varem). Tegime ka ekskursioone vanalinna, mis lõppesid Niguliste muuseum-kontsertsaalis, kus Otsa-kooli vilistlane Andres Uibo meile orelit mängis.

Ei tohi unustada ka kehalist kasvatust – Tiiu Rannap suutis regulaarselt korraldada spordiüritusi. Naljamehed väitsid, et meil olevat muusikalise kallakuga spordikool. Koolis oli oma korvpallimeeskond, võeti osa muusikakoolide spordipäevadest Vilnius-Riia-Tallinn – VI-RI-TA. Talvised suusalaagrid Aegviidus, Nelijärvel, Viljandis, Lüllemäel pakkusid õpetajatelegi koos õpilastega meeldivat vaheldust.

Muusikakoolis töötamise aeg oli mu elu kõige ilusam periood. Paljudest mu õpilastest said head kaaslased aastateks.“

Laulupeodirigentide taimelava

Koorijuhtimise osakonna lõpetajad tegelevad suurte kollektiividega ja on seetõttu üldrahvalikult tuntud ja tunnustatud. Eriti need, kes on jõudnud laulupidude dirigendipulti. Nende seas on rohkesti Otsa-kooli vilistlasi. Koorijuhtimise osakonda võiks nimetada lausa laulupeo dirigentide taimelavaks. Kes siin kõik õppinud ja õpetanud ei ole!

Muusikakoolis sai õppida nii koori kui orkestri dirigeerimist. Sageli võeti dirigeerimistunde põhierialale lisaks, nagu seda tegid näiteks Olev Pikknurme klarnetiõpilased Ilmar Tõnisson ja Vahur Vurm. Otsa-kooli vilistlane ja hilisem Tallinna konservatooriumi õppejõud Ilmar Tõnisson stažeeris pärast lõpetamist legendaarse Ilja Mussini juures Leningradis ja Kurt Masuri juures Weimaris. Otsa-kooli õpetuse tase oli tõesti tugev.

Tuudur Vettiku ja Riho Pätsi õpilane Helvi Voore õpetas muusikakoolis koorijuhtimist lausa 50 aastat! Lisaks solfedžot ja harmooniat. Helvi Voore õpilase Neeme Järvi algatusel toodi aastaid hiljem laulupidudele sümfooniaorkestrid ja nii on laulupidudel ettekandele tulnud võimsaid suurvorme. Ligi nelikümmend aastat on Otsa-koolis koorijuhtimist õpetanud Gustav Ernesaksa õpilane Silvia Mellik.

1954. aastal iseseisvunud Tallinna Muusikakooli esimene koorijuhtimise osakonna juhataja oli Ira Trilljärv, tema järel Uno Järvela, Harri Ilja, Gunnar Floss, Enn Oja, Peeter Perens sen. Aastast 1996 juhatasid osakonda Andrus Siimon, Jüri-Ruut Kangur, Heli Jürgenson. Aastast 2007 Peeter Perens jun ning Ksenja Grabova. 

Kooli algusaastail oli koorijuhtimise erialale väga suur konkurents, mis on ajapikku vähenenud. Koorijuhtimise eriala õpetajad on mures, mis saab meie koorilaulutraditsioonist, kui kooridirigente napib. Kõrvaltvaatajale tundub, et muretsemiseks pole põhjust – meenutagem vaid rahvarohket laulupidu „Mina jään“. 

Hirvo Surva meenutab: „Ühele laulupeole viisin kord külalise USA-st, kes ei imestanud niivõrd laulukaare all laulva hiigelkoori peale, kuivõrd selle üle, kui hästi see ühendkoor laulab. Seletasin talle, et laulupeole saamiseks toimub meil lausa konkurss – laulma pääsevad vaid parimad. Professorihärra imestus kasvas selle peale veelgi ja ta ütles: nii unikaalne traditsioon tuleb iga hinna eest säilitada. Nüüdseks on meie laulupeod lausa UNESCO kaitse all ja on meie enda teha, kas laulupeod jäävad elama või mitte.“


Hirvo Surva meenutab

„Kohe esimesel kohtumisel meenutas Silvia Mellik mulle mu klaveriõpetajat, omaaegset kuulsat lauljat Tooni Krooni. Ka tema oli tõsine proua. Sillu on selleks jäänud praeguseni. Üks asi oli see, kui ta õpetas dirigeerimist, teine asi aga see, kuidas ta õpetas käitumist ning suhtumist inimestesse ja oma töösse, koorijuhtimisse ja kooritraditsiooni, ka oma õpetajasse Gustav Ernesaksa. 

Ta õpetas, kuidas olla inimene igas olukorras ja osata teisi tähele panna, olla mitte „mina ise“, vaid „meie“. Silvia Mellik ütles, et kui tahes ränga hoobi sa oled saanud, ei tohi seda kooriproovis välja näidata. Lähed inimeste ette, kellel pole vaja teada su muresid, pead suutma nendega muusikat teha. Tema ise on seda reeglit kogu aeg järginud. Elu on andnud talle ränki hoope. Olen siiralt imestanud, kus teine ammu alla annaks ja käega lööks, suudab tema üle elada, oma lähedasi aidata ning ikka särades edasi minna.“ (Tiia Penjami raamatust „In moto perpetuo. Koorijuht Silvia Mellik“, 2008).

Silvia Mellik meenutab

„Mina lõpetasin enne muusikakooli astumist 7. keskkooli, kus meil oli vaimustav muusikaõpetaja Ludmilla Väinmaa. Muusikatundide kõrval juhatas ta kooli koori. Kui tähistati Gustav Ernesaksa 40. sünnipäeva (1948. aastal), kutsus Ludmilla Väinmaa Ernesaksa meile kooli külla. Esitasime Väinmaa juhatusel Gustav Ernesaksa koorilaule. Kontserdi lõpus kõlas Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“, mida dirigeeris juba Ernesaks ise. See oli vapustav elamus ja sealtpeale sai mu suureks unistuseks saada kunagi Ernesaksa õpilaseks. 

Paralleelselt keskkooliga võtsin klaveritunde Marta Pebre juures, Erika Franz aitas mul valmistuda muusikakooli sisseastumiseksamiks. Minu erialaõpetajad olid koorijuhtimise osakonnas Helvi Voore ja Ants Kiilaspea. Konservatooriumis sai minust Gustav Ernesaksa õpilane – minu suur unistus oli täitunud. Pärast lõpetamist töötasin mõned aastad Tartus Vanemuise koormeistrina, mille kõrvalt stažeerisin Peterburi (Leningradi) konservatooriumis Jelizaveta Kudrjavtseva juures. Tema juhendamisel kirjutasin esteetikaalase väitekirja. Tallinnas kutsus TPI akadeemilise naiskoori dirigent Alma Tamm mu oma koori juurde abidirigendiks. Pärast Alma Tamme surma sai minust selle koori peadirigent. Koorijuhtimise kõrval hakkasin õpetama Tallinna Muusikakoolis (hilisema nimetusega Otsa-koolis), kus töötasin kuni 2001. aastani.

Otsa-koolis õpetasid minu ajal koorijuhtimist Gunnar Floss, Enn Oja, Peeter Perens, Aita Teder, Anne Dorbek, Maire Eliste, Helgi Palu jt. Tööd tehti suure entusiasmiga ja pidusid peeti täiel rinnal. Meenuvad trio Perens-Oja-Flossi lõbusad etteasted mandoliinide saatel. Kooli kooriga käisime esinemas ka Riias ja Lvovis, toimusid kolme kooli konkursid, kust võtsid osa Otsa-kooli, muusikakeskkooli ja Elleri-kooli koorijuhtimise õpilased. Oma õpilastest tõstaksin esile Maarja Soone, Hirvo Surva, Jaan-Eik Tulve, Peeter Perens jun-i jt. Otsa-koolis oli õppetööks igati inspireeriv õhkkond.“


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!