Paberile trükitud sõna kiituseks
Miks peaks Õpetajate Leht paberlehena edasi ilmuma? Jätaks majanduslikud kaalutlused kohe kõrvale (toimivat veebiväljaannet ei ole kindlasti odavam pidada; ehkki kahtlemata on odavam ajast ja arust mingi portaal, mida uuendatakse umbes kaks korda kuus). Kuid asi on selles, et paberleht ei ole üksnes alatasa kahjumis olev kuluartikkel – kui lähtuda üksnes rahanumbritest, siis peaks omanikud kõik Eestis ilmuvad paberlehed sulgema.
Asjaolu, et seda ei tehta, on seletatav sellega, et paberlehega kaasnev tulu ei ole mõõdetav üksnes rahas. Mängu tuleb selline mõiste nagu sümboolne kapital. Ajalehe väljaandmine on muidugi ka prestiiži küsimus, aga mitte ainult. Leheomanikud teavad hästi, et media is the message, kanal on ühtlasi ka sõnum. Kui muudad kanalit, muutub ka sõnum.
Praegu kirjutan ma seda artiklit oma sülearvutis. Kui riputaksin selle isiklikule sotsiaalmeedia kontole, saaksin ehk paarkümmend laiki oma sõpradelt, kuigi ma poleks üldse kindel, kas nad selle artikli ka läbi oleksid lugenud. Kui see artikkel oleks ilmunud mõnel veebiplatvormil, registreeritaks kusagil „vaatamised“, aga taas poleks kindel, et „vaatamised“ või klikid ka reaalselt lugemist tähendaksid. Võimalik, et keegi avas minu artikli juhuslikult. Või on ta läbi lugenud vaid kaks esimest lauset. Ta ei tea ega olegi huvitatud sellest, mida ma öelda tahan.
Kui otsiksin seda artiklit näiteks aasta hiljem, lööks otsingumootor selle mulle ette. Kui teeksin sedasama viis aastat hiljem, oleks tõenäosus seda leida fifty-fifty. Kakskümmend aastat hiljem tuleb seda teksti otsida internetiavarustest nagu nõela heinakuhjast. „Meister ja Margarita“ Wolandi kuulus lause „käsikirjad ei põle“ võis küll kuuluda 1928. a Moskvasse, kuid mitte tänapäeva maailma. Mitte et „käsikirjad“ nüüdsel ajal paremini tuld võtaksid. Tänapäeval nad lihtsalt kustuvad.
Seega: elektrooniline meedia on sõnade väärtuse pihustanud nullilähedaseks. Sinna pole midagi parata, nii lihtsalt on. Me lihtsalt loeme arvutiekraanil olevat teksti teisiti kui paberilt. Paberil ilmunu organiseerib märkamatult meie mõtlemise struktuuri; see, kuidas me mõtleme, muutub loogilisemaks, selgemaks; ekraanil olev tekst pigem ajab segadusse, hajutab, eksitab. Olen pealegi ammuilma märganud, et minu need sõbrad, kes paberlehte enam ei telli, tegelikult lehti ei loe. Nad loevad pealkirju ja esilauseid, mis maksumüüri tagant välja paistavad. Elektrooniline lehetellimus on neist väga üksikutel. Ehkki samal ajal mõtlevad nad endast ikkagi kui informeeritud lehelugejast, mitte kui pealkirjade sirvijast …
Sama teema oleks enam kui 90-aastase Õpetajate Lehega. Tõsi, maksumüür lehe veebiversioonil puudub, kuid selles ilmuvad tekstid on kirjutatud reeglina haritud lugejale ja nõuavad juba oma pikkuse ja põhjalikkuse poolest süvenemist, mida just paberlehe abil on käepärasem teha. Olen seda lehte näinud koolide ja lasteaedade õpetajate tubades, kõrgkoolides, staažikate pedagoogide postkastis, ajakirjanduse müügipunktides. Haridus on liiatigi nii lai ala, et toimetusel pole teemade puudust olnud.
Traditsioonilist mõõtu nädalalehe pind on võimaldanud kajastada valdkondi, millest peavoolumeedia enamasti mööda vaatab. Sest selle toimeloogika on sootuks teistsugune.
Uudismeedia kajastus lähtub reeglist, mille sõnastas kunagi ajakirjandusprofessor Juhan Peegel: „Mitte see pole uudis, kui koer hammustab inimest, vaid see, kui inimene hammustab koera!“ Aga minu meelest tuleks kirjutada sellestki, kui mõni koer inimest hammustab! Eriti kui see väike inimene on väikene laps, võivad sellel hammustusel olla tagajärjed kogu eluks …
Aga mis siis muutuks, kui Õpetajate Lehe lood praegusel kujul lihtsalt paberil enam ei ilmuks? Kas ajaleht ei võiks sama ülesehituse ja toimetusega edasi tegutseda? Olgu, jätame mängust välja lehepaberi peale kulunud puud – miskipärast ei kurda keegi selle üle, kui needsamad puud aetakse saepurumassina elektrijaama ahju, et toota veebiportaali jaoks vajaminevat elektrit. Aga on ju ometi selge, et toimiva, st loetava veebiväljaande jaoks oleks vaja hoopis teistsugust ressurssi kui praegu. Seda ei hakkaks tegema mitte ajakirjanikud, vaid sisuloojad. Lood muutuksid lühemaks, teemaring muutuks, võib-olla muutuks mõnevõrra ka autorkond. Õpetajate Lehes ilmuvad tööotsimised koliksid samuti veebi. Ilmselt vahetataks välja ka peatoimetaja.
Kuid kas nende muutuste valguses oleks portaali sümboolne kapital sama suur kui praegu ilmuval paberlehel? Kindlasti mitte. Pigem on Eesti kogemus tõestanud vastupidist – toimiv veebiportaal hakkab oma sisu välja andma ka paberil, nagu näiteks Edasiga on juhtunud. Ilmselt toimibki kirjutav meedia Eestis praegu kõige paremini nimelt kombineerituna – nii veebis ilmudes kui ka paberkandjal. Mõlemal kanalil on oma plussid ja miinused, aga päris ilma paberil ilmuva versioonita ükski ajaleht ka nagu ajaleht ei ole.
Õpetajate Lehe veebi kolimisele on ainult üks loogiline selgitus: kusagil tahetakse jälle midagi kinni panna. Ja kahtlemata on veebiväljaannet lähitulevikus lihtsam kinni panna kui 90-aastase ajalooga paberväljaannet, mis aastakümneid on peegeldanud ja kujundanud Eesti hariduselu identiteeti.
Küll on kahju, et mõni inimene kohe kuidagi ei mõista oma lävepakust kõrgemale ja kaugemale vaadata!