Pille Vaiksaar – laste elus muutuste looja

1. juunil pälvis Pille Vaiksaar president Alar Kariselt muutuste looja aunimetuse. Tema nimi on haridus- ja sotsiaalvaldkonnas tegutsejate seas tuntud. Tiitel iseloomustab teda päris täpselt. 

Pille Vaiksaar juhtis kuni tänavu aprillini Maarjamaa Hariduskolleegiumi, Eesti suurimat laste- ja noorteasutust, mille tegevus on tihedalt seotud nii haridus- kui sotsiaalvaldkonnaga ja kus koostöö hõlmab ka tervishoidu ning politseid. 

„Arendustegevus, mille keskel ma olen saanud olla, on fantastiline,“ ütleb Pille Vaiksaar, mõeldes ajale alates 1990-ndatest. Ka aastal 2017 esialgu vaid ajutiselt kinnist noorteasutust juhtima asudes sattus ta põnevasse ajajärku, mille jooksul toimus palju muutusi. Likvideeriti alaealiste komisjonid, kes varem eluga puntrasse läinud noori suunasid. Noortele hakkas kinnise lasteasutuse teenust arendama sotsiaalkindlustusamet. „Oli palju ideid, kuidas neid lapsi aidata,“ meenutab Vaiksaar. Kui Maarjamaa Hariduskolleegiumi uue juhi kohale kuulutatud esimene konkurss sobivat spetsialisti välja ei sõelunud, siis teisel konkursil osalenud Pille Vaiksaar osutus juhi kohale valituks. Kahtlemata oli ta oma kogemuste poolest parim valik.

Julge eesmineja 

Osa Pille Vaiksaare elutööst on 1990-ndatel puuetega lastele rajatud Viljandi lasteabikeskuse käivitamine, mis järgnevatel aastatel kõigi maakonna asenduskodude liitmise ja teenuste mitmekesisemaks muutmisega laienes. Nelja asutuse, sh puuetega laste asutuse – Karula koolkodu – ühendamisel suurenes keskuses kasvandike arv tippajal kuni 150-ni. Ka alustas keskuses tegevust esialgu mitteametlik kool lastele, keda seni peeti õpetamatuiks. 

„Kui haridusseadus 1990-ndatel vastu võeti, siis tõdeti, et kõik lapsed on õpetatavad, sinnamaani õpetasime puudega lapsi mitteametlikult. Lõpuks avasime tollase Viljandi maavanema Kalle Küttise heakskiidul klassid Pärsti ja Saarepeedi põhikoolide filiaalina,“ meenutab kuni 2012. aastani keskust juhtinud Vaiksaar. Hiljem loodi keskusesse lasteaia-põhikoolina erakool, mis tegutseb praegugi. 

Lastele ja noortele mõeldud abivõimalused arendati 11 väga erineva teenuseni nii asenduskodu kasvandikele kui ka puudega lastele. „Kui kadus võimalus anda sügava puudega laps riigi kasvatada, olid meil asenduskodus ka lapsed, kelle vanemad ei suutnud oma järeltulijaid kodus kasvatada,“ selgitab Vaiksaar. Neile lastele loodi keskuses lisaks rehabilitatsiooniteenustele ka nädalahoiuga lasteaed ja kool. 

2000-ndatel hakkasid riigi erihoolekandeteenused muutuma mitmekülgsemaks, lisandusid toetatud ja kogukonnas elamine, ööpäevaringne hooldus jm. Karulas täiskasvanuks saanuid ei saadetud enam hooldekodudesse, vaid neile hakati kohapeal arendama erihoolekandeteenust. 

„Arenduse käigus leidsime, et Nõukogude ajal oli erihoolekandesse sattunud tublisid noori, kes ei vajanud ööpäevaringset hooldust. Neile ostsime koostöös sotsiaalministeeriumiga korteri Vastemõisasse, kus nad tulid väiksema toega iseseisvalt toime, ja otsisime neile töö,“ jutustab Vaiksaar sellest, kuidas Viljandis püüti olla esirinnas ka erihoolekandeteenuste arendamisel. 

Tema juhatamise ajal ehitati Karulas erivajadusega noortele katseprojektina uued ühekordsed rühmakodud, mis oli Eestis tollal midagi uut. Kui loodi AS Hoolekandeteenused, sai Karula oma viie peremaja ja tegelusmajaga selle lipulaevaks. 

Lasteabikeskuse loomisel ja arendamisel olid abiks rootslased, kelle kogemustest oli hea õppida. Rootsi sõprusmaakonna Dalarna toel püstitati lasteabikeskuse hoone ja koolitati põhjalikult personali erivajadustega laste teemal. Vastastikku toetav ja tihe koostöö jätkus Vaiksaare sõnul pikki aastaid. 

„Võtsime neilt üle eluterve suhtumise, et kõikidel inimestel on võrdsed võimalused oma elu elada. Erivajadusega noor või täisealine ei ole teistest kehvem, ta vajab toimetulekuks lihtsalt rohkem tuge. Selline suhtumine ja teadmised erivajadustest aitasid luua hoolealustele võrdseid võimalusi,“ ütleb Vaiksaar, kes töötas Viljandi lasteabikeskuses alates 1994. aastast ja juhina 1997–2012. Selleks ajaks oli maakonnas loodud keskuse ülalpidamiseks sihtasutus, milles osalesid kõik Viljandimaa omavalitsused. See õnnestus luua juhi ja meeskonna selgitustöö tulemusena. 

Aeg maha! 

„Kui sihtasutus loodud, mõtlesin ma, et olen aastaid olnud igal ööpäeval valvel, olemaks kriisiolukorra tekkides kohal. Võtaks nüüd aja maha ja annaks teistele võimaluse,“ tunnistab Vaiksaar. Ehitatud oli 11 maja – asenduskodu, pere- ja erihoolekandemajad –, koolitatud personali ning loodud ja arendatud teenuseid omavalitsustele. Sotsiaalministeeriumist tuli talle pakkumine tegelda puuetega lastega edasi juba üle riigi. 

Järgmised kaks aastat ministeeriumis olid tema sõnul põnev aeg, mil arendati ja korraldati puuetega laste teenuseid. „Olin naiivne, et aasta-kahega saab asi korda,“ tunnistab ta. „Sotsiaalsed muutused võtavad palju aega. Sotsiaalvaldkonna arendamine on väga mahukas töö. Näen, et see, mida toona mõtlesime, jõuab pisitasa tegudeni.“

Pille Vaiksaar istus kahe aasta pärast enda sõnul teisele poole lauda, kui teda kutsuti haridusministeeriumisse. Et sotsiaal- ja haridusvaldkond on puuetega laste puhul tihedalt seotud, püüdis ta olla kahte süsteemi ühendav lüli. Ministeeriumite koostöö sõltub tema sõnul inimestest ja tema püüdis luua koostööd. Teenuseid arendades on vaja mõelda inimesekeskselt üle valdkondade piiride. „Selle seadsin ma endale eesmärgiks,“ ütleb ta. Keeruliseks muutub siis, kui on vaja kokku leppida, kes mille eest maksab, et teenus tervikuna toimiks. 

Aastal 2017 küpses aga otsus, et on aeg minna tagasi koju Pärnu jõe kaldale Tori kanti. Kodu lähedal tööd otsides sai ta pakkumise asuda Lääne- ja Saaremaa koolide välishindajaks. Jõudnud kolm nädalat uues ametis olla, esitati küsimus, kas ta on valmis olema ajutiselt Maarjamaa Hariduskolleegiumi juht, kuni konkursiga leitakse uus. 

Viis aastat koolijuhina 

Ajutine töökoht kujunes pikemaks, kui arvata võis. Uut juhti ei leitud. Kolleegid ja õpilasedki küsisid ajutiselt direktorilt, miks tema ei kandideeri. „Jäin selle üle mõtlema ja kaaluma,“ ütleb ta. Pere lubas, et kui tunnen, et saan või tahan midagi ära teha, siis nemad toetavad. „Ja siis mõtlesin, et kui koolilt on tugi olemas, võin ju proovida – ja jäingi konkursil vee peale.“

Senimaani oli Vaiksaar tegelenud peamiselt vaimu- ja liitpuudega noortega. Psüühika- ja käitumishäired olid talle uuem ala, kuigi sellega oli kokkupuuteid Viljandiski. „Käisime toona mitme ministri juures jutuga, et asenduskodusse jõudnud noored vajavad mitte ainult kodu, vaid ka toetavat teraapiat. Nüüdseks on see juba väga selge,“ ütleb ta. 

Uude valdkonda aitasid direktoril kiiresti sisse elada väga toetavad, suurte kogemustega kolleegid. „Püüdsin olla tuttav meile saabunud noorte lugudega ja jõudsin sama mõtteni, mida olin varemaltki mõelnud: ükski laps ei sünni ilma kurja või halvana. Keskkond, eelkõige pere, esimesed 3–5 eluaastat on lapse elus üliolulised.“ 

Maarjamaa Hariduskolleegiumi lapsed on oma elu jooksul väga palju haiget saanud ja nende käitumine on pigem läbielatu tagajärg. Karistused neile ei mõju, hukkamõistu on nad oma elus palju kogenud, mõistmist aga vähe. Oluline on luua neile turvaline ja toetav keskkond, anda tagasi usk inimestesse ja iseendasse, sest sageli on neil väga madal enesehinnang. Samuti on neile vaja toetavat võrgustikku.

Tugi ja koostöö

Kui õnnestus parandada noore suhet lähedastega, tekkis suurem kindlus, et pärast aastapikkust teenusel viibimist koju pöördudes on noorel tugi ja ta ei lange tagasi halvale teele. „Kui laps meile tuli, hakkasime kohe tegema koostööd pere ja võrgustikuga, koos lapse ja toetajatega kavandama, kuidas noore elu võiks pärast meie juurest lahkumist välja näha. Muutsime toetamise isikukeskseks, mõnel oli lausa üks ühele tugi. Iga last toetas majasisene meeskond. Tegime koostööd ka psühhiaatritega, tuues nii mõnegi noore haiglast võimalikult normaalsesse keskkonda. Mõne lapse puhul töötas hästi nn intervallteenus: nädal haiglas toetaval ravil, mõni nädal meil,“ jutustab Vaiksaar.  

Maarjamaa Hariduskolleegiumis aidatakse noorel aru saada, et minevikku ei saa muuta, küll on aga tulevik ta enda kätes. Noori julgustab ka karjäärinõustaja, kes aitab neil oma tugevusi ja võimalusi leida. Sel aastal pööratakse hariduskolleegiumis suurt tähelepanu taastava õiguse põhimõtetele ja töötajate koolitamisele, et taastavast õigusest saaks mõtteviis. See on viis, kuidas läheneda konfliktidele osapooli kaasates. Taastavas vestlusringis räägitakse asjad rahulikult selgeks, sul on võimalus tehtut heastada ja terveneda. Lisaks teeb kooli meeskond üha tihedamat koostööd õppeasutusega, kust laps tuli ja kuhu ta läheb tagasi, või kooliga, kuhu ta läheb edasi, juhul kui eelmises koolis on suhted olnud väga sassis. 

„On väga vahvaid koole, kes on valmis koostööks ja kus usutakse lapsesse ja muutustesse ning kuhu noored on läinud tagasi ja saanud edukalt õpingud lõpetatud,“ teab Vaiksaar. Tema sõnul on hästi oluline see, kuidas noor kogukonnas vastu võetakse. „Tuleb anda võimalus ja uskuda temasse. Kui sa usud nooresse, siis ta hakkab ise ka endasse uskuma,“ on endine koolijuht veendunud. 

Kahe kuu eest pani Pille Vaiksaar oma ameti peaaegu päeva pealt maha perekondlikul põhjusel. Tema juttu lipsas aeg-ajalt sisse olevik, rääkides Maarjamaa Hariduskolleegiumist, mida nüüd juhib ta endine kolleeg. „Mul on süda väga rahul, mulle tundub, et meie väärtushinnangud kattuvad,“ ütleb ta oma mantlipärija kohta.

Pille Vaiksaar

• Sündinud 15. veebruaril 1959 Võrumaal.
• Lõpetanud Jakobsoni-nimelise Viljandi 1. Keskkooli matemaatika-füüsika eriklassi ja TÜ kehakultuuri teaduskonna. 
• 4 last ja 8 lapselast. 

• Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni elutöö preemia – 2009.  
• Tunnustusauhind „Lastega ja lastele – muutuste looja“ – 2022.