Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: David Attenborough koos Jonnie Hughes’ga „Üks elu, üks planeet“ (2021)
Kõige vinduvama kevadega aastatelgi haljendab ja õitseb juunikuuks ometi kõik ja tunneme, kuidas loodus lausa kutsub. Juhus või mitte, kuid juunikuust leiab ridamisi üleilmseid keskkonnateadlikkust tõstvaid tähtpäevi: vastutustundliku turismi, ookeani-, tuule-, merikilpkonnade, kõrbestumise ja kuivuse ennetamise, troopiliste metsade kaitsmise päev …
David Attenborough’ osalusel on toodetud arvukalt looduseteemalisi ja loodusteadust populariseerivaid telesarju ja filme. Filmimisega käsikäes on ikka ilmunud teemakohased raamatud – nii ka käesolev „Üks elu, üks planeet“.
Attenborough’l on õnnestunud elada erakordselt pikk elu, pea sajand (seda raamatut kirjutades oli ta 94-aastane). Muu hulgas on ta näinud inimeste jõudmist Kuule ja mäletab hetke, mil inimkond nägi esimest korda eemalt planeeti Maa. Ta on olnud tunnistajaks tänasel päeval argise nähtuse televisiooni arengule päris algusest. Ise peab ta oma elus erakordseks aga võimalusi külastada planeedi kõige erinevamaid paiku ja tutvuda sealse veel puutumatu loodusega, võimalusi kogetut ja nähtut kogu maailmale edasi anda. See on oluline, sest ta on näinud ka, kuidas inimkätest puutumatut loodust sellele omase mitmekesisuse ja liigirikkusega üha vähemaks jääb.
Raamatu esimene osa ongi autori tagasivaade oma elule – kuidas ajakirjanikust ja telemehest sai looduseuurija ja kaitsja. Iga peatükk märgib olulist aastaarvu autori elus, peatüki alguses on ära toodud tolle aasta kolm näitajat: maailma rahvaarv, süsinikdioksiidi hulk atmosfääris ja puutumata looduse osakaal. Lugejal ei saa jääda märkamata, et autori elu jooksul on inimeste hulk kasvanud enam kui kolmekordseks, metsikut loodust ent jäänud poole võrra vähemaks. Autor leiab, et kui üks liik saab ühel planeedil ülekaalukaks ning hõivab oma kasu saamiseks niivõrd palju ruumi ja ressursse teiste liikide arvelt nagu inimene, siis ei ole see planeedi seisukohast jätkusuutlik.
Raamatu teine osa algab sõnadega „Kui me jätkame samamoodi nagu praegu …“. Järgnevalt kirjeldab autor oma elukogemuse ja teadmiste põhjal kujunenud nägemust, milleni võib inimkonna tänapäevane toimimismudel järgmiste kümnendite jooksul viia. Arvukalt toob ta näiteid loodusressursside üleekspluateerimisest, mis paratamatult viib (või on juba viinud) loodusliku liigirikkuse hävimiseni, kuid ka näiteid, kuidas julge otsusega on hävingu protsessi suudetud tagasi pöörata. Näited (ja arvud) toetuvad uuringutele, millele viited leiab raamatu lõpust, nii saavad teemast huvitatud põhjalikumalt lisa lugeda ja uurida. Lisatud on ka väike terminite sõnastik.
Kui raamatu algul nendib Attenborough: „Elame mugavat elu iseenda põhjustatud katastroofi ootuses“ (lk 13), siis hiljem annab ta ka lootust: „Meie, inimesed, oleme ennekõike vapustavad probleemide lahendajad“ (lk 145). Konks on selles, et loodusele tekitatud probleemide lahendamisega ei anna kauem oodata, seniseid mõtte- ja tegutsemisviise tuleb muutma hakata viivitamatult. Iga muutus toob endaga tagajärjed – millised, näitab aeg.
Kolmandas osas pakutakse välja mitmeid võimalikke arenguid, kuidas inimkonna senine kurss väärtushinnangute osas võiks muutuda ja mis võiks aidata muutustel jõustuda. Attenborough seda ilmselt oma silmaga enam ei näe, aga ta on andnud oma panuse – hiiglasliku ühe inimelu kohta. Raamatu lugejatel seevastu on ehk võimalus olla tunnistajaks, mis saab meie koduplaneedist tulevikus, kindlasti on igaühel võimalus anda oma panus, et tulevik juba olevikus otsa ei lõpeks.