Töövarjuna Saksamaal ehk Kaasavat haridust uurimas 

Kui Eestis mõistetakse kaasava hariduse all eelkõige hariduslike erivajadustega laste õpetamist tavakoolis, siis Müncheni Neuperlachi koolis tähendab kaasamine lisaks HEV-lastele ka uusimmigrantide laste Saksa ühiskonda sulandamist.  

Märtsikuus külastasid Tallinna Ristiku Põhikooli neli juhtkonna liiget Müncheni Neuperlachi kooli, et töövarjuna tutvuda sealse kaasava haridusega. Erasmus+ projekti raames ette võetud õppereis andis osaliste enda sõnul mitmeid uusi ideid. Mai alguses oli rõõm Saksa kolleegid Tallinnas vastu võtta.

Mida on meil sakslastelt õppida? 

Mari Tammur: Töövarjudena kooli sisenedes nägime seal väga kirevat pilti – lapsi oli tõesti maailma eri paigust, kokku enam kui 35 rahvusest, kuid õppetöö käib ainult saksa keeles, mis umbes 80 protsendile lastest ei ole emakeel. 

Väga palju tehakse tööd, et lapsed saaksid keele ruttu suhu – seintele pannakse parasjagu aktuaalsed sõnad, et need oleksid kogu aeg silme ees, igas tunnis räägitakse üle tähtsamad päevakorras olevad teemad. Muidugi pole vähem oluline see, et Saksamaal on valdavalt kõik lapsi huvitav meedia saksakeelne. Inglise keel ei pääse segama.

Muidugi on nende laste probleem see, et nad elavad väga suures linnas oma kogukonnas. On peresid, kes ei ole kunagi sattunud näiteks Müncheni vanalinna ega sõitnud metrooga. Raske on neid sulandada Saksa ühiskonda, kui suhtlusringkond piirdub oma naabruskonnaga.

Samas olid lapsed väga altid võõrastega suhtlema – saime arutada, kust me tuleme, lapsed kutsusid meid endaga mängima ja muinasjuttu lugema. Neile polnud oluline, et meie keelt ei oska, nad olid väga temperamentsed.

Maarja Keskpaik: Meie Saksa kolleegid ütlesid, et neil on teha väga suur töö ja nad ei tea veel täpselt, kuidas lapsi päriselt Euroopasse integreerida. Tegelikult ei tea seda õieti keegi. Oleme külastanud ka teisi Euroopa kaasavaid koole ja mitte kusagil ei ole meile öeldud, et kaasav haridus sujuks neil ideaalselt. Kõik koolid üle Euroopa näevad praegu kaasava haridusega suurt vaeva. Esiteks on see kallis ja teiseks eeldab väga hea ettevalmistusega professionaalseid õpetajaid. See tõik andis meile kindlust, et otsimine ja leiutamine ongi normaalne, ei pea kogu aeg muretsema, kas teeme õigesti.

Paljud asjad on Baierimaal hästi välja töötatud. Näiteks suure klassi keerulisemaid lapsi õpetab seal abiõpetaja, vajadusel aitab ta abivajajaid tunni ajal klassis, suuremate raskuste korral viib paar-kolm last eraldi ruumi ja tegeleb nendega seal. Samuti teeb abiõpetaja selliste laste kohta käivad dokumendid korda jms. Kui klassis on paar-kolm õpilast, kes oskavad saksa keelt ülejäänud klassist palju halvemini, õpetab abiõpetaja ka neid eraldi keeletunnis. 

Töövarjudena tundides käies üllatasid meid algul väga kirjud klassiseinad. Sinna olid pandud kõik õpitava teemaga seotud olulised sõnad, pildid, skeemid, tabelid, motivatsioonivahendid jne. Meie oleme elanud teadmisega, et HEV-lastele nii kirjud seinad ei sobi. 1. septembrist alates on aga vaja Ukraina õpilasi õpetada ja siis tuleb kõikidel koolidel osata ennast ka sõnadeta arusaadavaks teha. 

Harjumatuna mõjus ka see, et Neuperlachi kooli õpetajad rääkisid tunnis suhteliselt vähe, enamasti võtsid sõna ja tegutsesid õpilased. Ja kui õpetajad rääkisid, siis tegid nad seda oma pildikeeles ja osutamise süsteemis. See oli meile jällegi mõtlemise koht: kuidas valmistada tundi ette nii, et tunnis räägiksid põhiliselt õpilased. 

Kadri Viires: Saksamaal märkasime, et õpilastele anti tundides palju eriilmelist iseseisvat tööd, mis nad terveks tunniks tööle rakendas. Lapsed teadsid täpselt, kust nad saavad abi, kust uue ülesande.  

Hea mulje jättis, et Neuperlachi koolis algasid kõigi õpetajate tunnid enam-vähem ühtemoodi: lapsed rääkisid endast või valisid oma meeleolule vastava kaardi. Kui lapse tuju ikka väga must oli, ei hakanud õpetaja teda üleliigsega torkima. Samuti püstitasid õpilased iga tunni alguses eesmärgi, kuidas nad tahavad sel päeval töötada: vaikselt, usinalt, kiiresti. Neil oli võimalus ise valida ülesannete vahel ja lahendada neid omas tempos. Tunni lõpus andsid õpilased oma tunnitööle hinnangu.

Väiksemates klassides olid õpetaja küsimused lihtsamad, vanemates keerukamad ja põhjalikumad. Sellised küsimused õpetavad õpilastele ju eneserefleksiooni, valmistavad ette ennastjuhtivat õppijat. Saksa õpilasele paistis see süsteem meeldivat. Eestis on muidugi samuti õpetajaid, kes tunde niimoodi alustavad ja lõpetavad, kuid see ei ole kujunenud üldiseks süsteemiks. 

Kairit Seenmaa: Suureks inspiratsiooniks meile oli õpilaste elukutseks ettevalmistav töö ehk ettevõtluse õppepäevad. Neuperlachi koolis olid oma pesumaja, autopesula, aiatööbrigaad, kohvik jne. Õpilased saavad läbi teha kõik tööeluks vajaliku kandideerimisest kuni palgapäevani välja. Ja juhendajad ei ole eriväljaõppega õpetajad, vaid grupid moodustatakse õpetaja erihuvist lähtuvalt. Kehalise kasvatuse õpetaja juhendab näiteks õpilaste autopesufirmat. Sellist tööd tahame ka meie tulevikus teha!

Mida on sakslastel meilt õppida? 

Maarja Keskpaik: Meie Saksa kolleege üllatas, et Eesti kool on nii autonoomne, et saame ise otsustada, kuidas õpet korraldame. Münchenis on piirid ette antud, kusjuures need on üsna segaselt kirjeldatud. Võttis kolm päeva, enne kui Baierimaa haridussüsteemi üldisemad põhimõtted selgeks saime.  

Tõime sakslastele oma kooli põhjal näiteid, kuidas Eesti koolid autonoomiat ära kasutavad. Ristiku kool on ju olnud pikka aega tuntud kui hariduslike erivajadustega laste kool, kuid praegu oleme kaasav kool. See on suur kontseptuaalne muutus. Kui varem olid meil ainult hariduslike erivajadustega laste klassid, siis nüüd on tavaklassid, tõhustatud toega klassid ning eritoega klassid. Tavaklassis õpib kuni 20 õpilast ühes klassiruumis, tõhustatud toega klassis 12 ja eritoega klassis 1–6. Oleme ülelinnalise vastuvõtuga kool, kuid tavaklassidesse tulevad valdavalt piirkonna õpilased. Tänu sellele on meie koolist saamas kogukonnakool.

Selline süsteem on meil kasutusel juba kolmandat aastat, mis tähendab, et tavaklassid on meil esimesest kolmanda klassini. Lastevanemad toovad hea meelega oma lapsi meie tavaklassidesse. Põhjustena märgivad nad, et kool on neile lähedal ja meie klassid ning kool tervikuna on väike. Neile meeldib ka see, et vajadusel saab õpilane minna ühest klassitüübist teise. Kui kellelgi tekib tavaklassis raskusi, saab ta tõhustatud toega klassis uuesti järje peale aidata – me ei pea teda suunama kuhugi kaugel asuvasse erikooli. Kui õpilane on eritoega klassis edukas, saame ta üle viia kas tõhustatud toega klassi või ka tavaklassi. Kui õpilasel on depressioon või muu tõsine probleem, siis saame rakendada üks ühele õpet. Kui õpilane taastub, saame ta suunata selle tasemega klassi, mis talle kõige paremini sobib. 

Saksa kolleegid on öelnud, et meie süsteem on kiiduväärselt paindlik. Nendel niisugust paindlikkust ei ole. 

Meie koolis jättis Saksa kolleegidele väga hea mulje ka see, kui loomulikult ja sujuvalt kasutatakse meil õppeprotsessis digivahendeid. Neil on samasugused olemas, kuid kasutama hakkasid nad neid alles distantsõppe sunnil ja sedagi alles sel õppeaastal. Lisaks peavad nad liidumaa haridusjuhtidelt loa saama, enne kui samu vahendeid tunnis kasutada tohivad. Distantsõppe algul saatsid nad õpilastele tööülesandeid kodudesse tavaliste kirjadega, millel postmargid peal.  

Lausa vaimustuses olid Saksa kolleegid meie robootika töötoast. Nende õpetajatest oli ainult üks noorem pedagoog ülikoolis robootikaga natuke tutvunud, meil aga toimetavad juba esimese klassi lapsed selles valdkonnas ilma probleemideta. Millegipärast rõhutasid Saksa kolleegid ka seda, et nii Ristiku koolis kui Tondi põhikoolis, mida nad samuti külastasid, on õpilaste ja õpetajate suhted väga sõbralikud. Kui me Saksamaal nende juures töövarjuks käisime, olid ka seal õpetajate ja õpilaste suhted meie arvates head, kuid nad pidasid vajalikuks meie sõbralikke suhteid eraldi välja tuua. 

Mida on Eesti koolidel Ristiku koolilt õppida? 

Maarja Keskpaik: Arvan, et meie kolme tasemega klassidest tasub eeskuju võtta. HEV-õpilase tavaklassis õpetamise puhul ei saa laps piisavalt abi, kool muutub talle vastumeelseks ja õpetaja tajub läbipõlemise ohtu. Koolid peaksid endale teadvustama, et see ei ole hea variant. 

Riik ei ole kehtestanud kaasava kooli jäika mudelit, seega võivad koolid katsetada lahendusi, mis neile sobivad, kuid tasub mõelda ka Ristiku kooli mudelile. Ristiku kooli kolme tasemega klasside süsteem on toiminud nii hästi, et meil ei ole olnud vaja abiõpetajaid klassi tuua. Kui õpilane on endale sobivas sotsiaalses, vaimses ja intellektuaalses arengutsoonis, saab ta hakkama ilma abiõpetajata. 

Kadri Viires: Lõpetuseks kiidame Erasmus+ projekti. Meie kooli õpetajad on viimase paari aasta jooksul lisaks Münchenile käinud veel Portos, Barcelonas, Amsterdamis, Goudas, Grazis, Nikosias. Projekti käigus toimus ka õpilaste sisukas ja meeleolukas kolmepäevane külaskäik Riiga külla Valda Avotina Pomatskolasse, milles osalesid tõhustatud toe õpilased. Elamusi ja teadmisi oleme saanud palju ja neid oleme kolleegidega jaganud koolis toimunud Erasmus+ konverentsil. Julgustame õpetajaid seda arenemisvõimalust kasutama. Väga tore on saada uusi sõpru. Kindlasti jätkame koostööd nii Neuperlachi kui ka Riia kooliga.