Vabariigi presidendi tervitus andragoogika teaduskonverentsil 8. juunil Tallinna Ülikoolis

Lugupeetud täiskasvanuhariduse edendajad!

Seisan teie ees inimesena, kes loodetavasti on elukestva õppija hea näide. Teadlase elukutse on nagunii pidev uue õppimine ja avastamine, aga iga järgnev amet on avanud veel uusi valdkondi, mida endale põhjalikult selgeks teha. Eriti praegune amet, mis ühel päeval viib teiste riikide kolleegidega arutama Ukraina tuleviku üle, teisel päeval Ida-Virumaa inimeste muresid kuulama, kolmandal hariduse teemal sõna võtma.

Mul on sel teekonnal olnud häid juhendajaid, olen neile tänulik. Usun, et palju abi on olnud ka teadlase väljaõppest, mis on andnud kriitilise mõtlemise võime ja oskuse esitada õigeid küsimusi. Kõik see aitab hoida vaimu värske ja avatuna. Selle najal on millegi uue õppimine ootusrikas kogemus.

Soovin väga, et selline hoiak õppimise suhtes võiks iseloomustada kõiki eestimaalasi. Kui olen oma senistes sõnavõttudes rääkinud eesmärgist, et Eestis oleks tark rahvas, siis olen tihti silmas pidanud just oskust ja soovi õppida, kogu elu jooksul. Seda seetõttu, et kui õppida, kaasneb vahetute teadmiste ja oskustega enamasti ka mõtlemis- ja analüüsioskus, avardub maailmavaade ja paraneb suutlikkus tulla toime keerukate olukordadega.

Targa rahva eesmärk ei ole seatud lihtsalt väikese rahva uhkuse pärast. See on ellujäämise küsimus. Maailm meie ümber mäsleb, kord tõukame sellele ise takka, kord annab loodus märku oma rahulolematusest. Samal ajal see maailm ka kiireneb, tehnoloogia mängib ümber suhteid ühiskonnas, uusi elukutseid tekib kiiremini kui koolid jõuavad õppekavu sõnastada. Isegi see, mida Juku koolis õppis, ei pruugi Juhanit enam aidata. Juhani ainus võimalus on mitte kunagi lõpetada õppimist.

Nutikus ja õppimisvõime aitavad meil hoida pilgu selge, kus on tarvis käia maailmaga kaasas ja kus väärtustada põliseid oskusi ja teadmisi. Nii suudame üksikisikute ja riigina leida parema tee, kuidas edasi liikuda, olla targem, tervem ja õnnelikum ühiskond. Eks seetõttu ongi ka meie riigis sõnastatud elukestva õppe eesmärk.

Kui vaadata täiskasvanuõppe statistikat, on see päris kena. Tööealisest elanikkonnast, see on 25‒64-aastastest, osales 2019. aastal tasemeõppes või koolitustel 20% eestimaalastest. See on iga viies, kes pühendas aega ja energiat uute teadmiste ja oskuste omandamisele. Õppimishimu on kõrgem vaid Põhjamaades. Aga kui vaadata statistikat lähemalt, näeme ka hoiatavaid suundumusi. Kõige kõrgem on täiskasvanuõppe tase Tartus ja Tallinnas, kõige enam mõtlevad enese täiendamisele nooremad ja need, kel juba on kõrgharidus. See tähendab ka, et naiste seas on täiskasvanuõpe levinum kui meeste seas.

Sarnane pilt tuleb välja haridusportaali Coursera statistikast Eesti kohta. Te ehk mäletate, kuidas kümmekond aastat tagasi rääkisid haridusvisionäärid vaimustunult MOOC-idest ehk suurtest veebipõhistest kursustest. Mõni arvas isegi, et kui maailma tippülikoolid oma kursused üles panevad, ei ole kohalikel ülikoolidel enam mõtet, sest maailma tipptase on igaühele veebi kaudu kättesaadav. Õpi, mida ja millal soovid. Coursera on koht, kus neile kursustele ligi pääseb. Enamasti tasu eest, ent koroonaviiruse pandeemia ajal avas portaal koostöös meie ministeeriumitega eestlastele pea kõik oma kursused tasuta kasutamiseks.

Seda võimalust kasutas ligi 16 000 eestimaalast, kellest umbes veerand valitud kursuse ka lõpetas. Jällegi, rohkem õppisid noored, juba kõrgharidusega inimesed ja naised. Kuigi on suurepärane, et selline võimalus avanes ja tuhanded eestimaalased seda kasutasid, näen üldises suundumuses ohtu hariduslõhede süvenemiseks. Kui täiskasvanute seas tunnevad enese täiendamise vastu huvi või leiavad selleks võimaluse peamiselt need, kelle olemasolev haridus on juba heal tasemel, siis võivad ühiskonnas suureneda raskused üksteisest aru saamisel. Sest haridus loob kultuuri, kujundab meie arusaamu maailmast ja rahvuslikku meie-tunnetust. Ühiskond ei võida, kui majanduslikult ja hariduslikult vastanduvad Tallinn-Tartu ja ülejäänud Eesti, kõrgelt koolitatud ja ülejäänud Eesti. Viimane aastakümme on mitmel pool maailmas, ka Eestis, näidanud, kui lõhkuvaks võivad ühiskonnas kasvada lõhed, kui neid õigel ajal ei siluta. Hariduslõhe on üks sellistest, millel on potentsiaal tekitada ja võimendada teisi lõhesid, seetõttu peame sellele pöörama hoolsat tähelepanu.

Hariduslõhet on Eesti ühiskonnas ammu märgatud. Poiste suurem väljalangemine koolist, aina kasvav naiste ülekaal kõrghariduses, regionaalsed erinevused. Näeme statistikast, et ilmselt tahtmatult kipub seda võimendama ka täiskasvanuharidus –juurde õpivad need, kes on juba harjunud õppima, eemale jäävad suurema tõenäosusega need, kelle haridusteel on varem olnud tõrkeid ja kes on selle tõttu niigi ühiskonnas ebasoodsamas positsioonis.

Just täiskasvanuharidusel saab olla sidustav roll tänu sellele, et see on formaalharidusest paindlikum, kättesaadavam ja personaalsem.

Esmane ülesanne on muidugi jõuda nendeni, kes on teisel pool seda lõhet. Kuidas tuua õppimise juurde tagasi need, kelle haridustee katkes varakult või kes on oma ühiskonnas pettunud? Hariduslõhed tekivad muu hulgas sellest, kui inimesed ei oska või ei taha enam õppida. Või ei taha, sest ei oska.

Mõnes mõttes peab täiskasvanuharidus tegelema varasematest aegadest pärit puudujääkide lappimisega. Ehk siis mitte ainult jagama uusi teadmisi ja oskusi, vaid andma inimesele tagasi õppimise kogemuse ja rõõmu. Oskuse, kuidas õppida. Vaid siis saame loota, et tema õppimine jääb tõesti elukestvaks.

Sel juhul on täiskasvanuõpet ka palju hõlpsam kasutada ühiskonna ees seisvate probleemide lahendamisel – tuua heitunud tööturule tagasi, õpetada kahanevate valdkondade töötajaid ümber tööks kiiresti kasvavates valdkondades, luua inimestele võimalused inspireerivateks karjääripööreteks. Aga, nagu eespool mainisin, luua ka ühist mõtteruumi ning arendada inimest kui õppivat olendit. See kõik on osa riigi kohanemisvõimest.

Head konverentsil osalejad!

Kuidas muuta õppimine meie kõigi elu loomulikuks ja lahutamatuks osaks? Mul on hea meel, et näen siin saalitäit inimesi, kelle jaoks on see südameküsimus. See annab tunnistust, et 35 aastat tegevust andragoogika õpetamisel ja uurimisel on loonud kogukonna, kelle tegevus aitab muuta Eestit targemaks.

Loodan, et ühiselt leiame lahendusi ka neile murekohtadele, mille kõnes välja tõin. Omal poolt luban, et kutsun eestimaalasi üles mõtlema õppimisele kui läbivale motiivile meie elus. Usun, et meil on ühine eesmärk ja saame selle nimel tegutseda heade partneritena!

Suur tänu ja edukaid arutelusid!