Õpetajad: kui uus valitsus palka oluliselt ei tõsta, hakkame streikima
Eesti õpetajate esindusorganisatsiooni Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) volikogu otsustas sel nädalal, et kui loodav koalitsioon ei tõsta õpetajate töötasu uuest aastast ammulubatud 120%-ni keskmisest palgast, hakkavad Eesti õpetajad sügisel streikima.
EHL-i juhi Reemo Voltri sõnul on ülikiire hinnatõus tõuganud Eesti õpetajad vaesusse ning Eesti koole ähvardab kvalifitseeritud õpetajatest tühjaksjäämine. “Juba aastaid lahkub koolidest oluliselt rohkem vajaliku haridusega õpetajaid kui juurde tuleb. Meie niigi ülikõrge õpetajate keskmine vanus kasvab iga aastaga aasta ning üle 90% õpetajatest on läbipõlenud või lähedaö sellele. Praegune järsk hinnatõus ja eesootav veel hullem talv ei jäta muud valikut, kui enda eest jõulisemalt seista,” ütles Voltri.
EHL edastas reedel ka streigiplaani teavituse loodava koalitsiooni läbirääkijatele. “Nagu on hiljuti osutanud Eesti juhtivad ettevõtjad erinevatest majandussektoritest, näiteks Hando Sutter, Guido Pärnits või Markus ja Martin Villig, ohustavad õpetajate kehv palk ja olematu järelkasv teravalt Eesti majandust ja seeläbi riigi võimet pakkuda vajalikke teenuseid. Õpetajate palga jäämine allapoole 120% riigi keskmist toob peatselt kaasa sisuliselt riigi pankroti,” ütles Voltri ja lisas, et sellele on juhitud ka peatsete valitsusparteide tähelepanu.
“Samuti pole riigi keskmisest madalama palga juures lootustki leida ega motiveerida üldisele eestikeelsele haridusele üleminekuks vajalikke õpetajaid. Ilma kiire ja suure õpetajate palgatõusuta kujuneb plaanitavast ühtsest eestikeelsest haridusest Eesti Vabariigi jaoks piinlik farss,” ütles EHL-i esimees.
“Küsimus on lihtne: kas Eesti Vabariik loeb õpetajat samaväärseks teiste kõrgharitud spetsialistidega või peab teda lihtsalt tubliks tööloomaks, keda võib narritada mikroskoopiliste palgatõusudega, mille hinnatõus järgmise kuuga ära sööb. Meie ettepandud 2000 eurot töötasu on 21. sajandi õpetaja töö komplekssust ja ülikõrgeid nõudmisi arvestades pigem tagasihoidlik. See vastab sellele, mida erinevad erakonnad on aastaid sõnades lubanud, aga pole ära teinud. Mõistame, et on keerulised ajad, seetõttu piirdumegi esialgu vaid elementaarsega,” ütles Eesti Haridustöötajate Liidu juht.
Jah. Mõte on jumekas, kuid kõigile praegu koolis töötavatele 2000 per nase…
Ei ole mõttekas.
Palun taastada ametiastmed ja reguleerida töö tagasisidestamine.
Üle vaadata töökorraldus. 56 puhkusepäeva on üsna hea motivaator praeguste tingimuste juures. Ei näe nagu sageli neid üdini rahulolematuid pedagooge teistesse sektoritesse minemas. Huvitav, miks?
Kutsumuse kõrval eksisteerib ka virisev mugavustsoon.
Alati on neid, kes virisevad õpetajate üle, sest “neil ju isegi hea elu – 56 päeva puhkust”. See on justkui mantra, mida iga õpetaja peab söögi alla ja söögi peale kuulma ning veel end süüdigi tundma, et nii pikalt puhata julgeb!
Nii palju, kui on inimesi, on ka arvamusi ja igaühel oma tõde ja kraav kaevata… Kes pole ise päevagi õpetajana töötanud, võibki arvata, et mis neil seal koolis viga. Vinguvad niisama ja lohistavad tunnist tundi samas koolis 30 aastat. Jah, küllap on neidki, aga nimetage sektoreid, kus taolise suhtumisega inimesei ei oleks? Tekib küsimus, mida peavad tundma need õpetajad, kellel veel on säilinud jõud ja tahe seda tööd hästi teha? Kas oleme ise süüdi, et selle ameti valisime ja karjääri teha ei mõista? Millal “õpetajast” sai sõimusõna?
Kui jätta kõrvale emotsioonid, tulevad esile faktid. Praegune palga ja töökoormuse suhe päriselt ka ei motiveeri sellel ametil jätkama ega alustama. See on ju fakt, mida ümber lükata ei saa. Inimesi lihtsalt ei ole! Kui veel ei ole jõudnud, siis meenutagem enda kooliaja kõige viletsamaid, ebasobivamaid, ebainimlikemaid õpetajaid, korrutage see kolmega ja saate oma laste ja lastelaste tulevased “õpetajad”.
Need, kes ülikooli lõpetades entusiastlikult koolidesse jõuavadki, püsivad seal vähe või lõpetavad paari aasta pärast läbipõlenuna. Kolmas variant on vahetada ametit, aga see ei ole enam sugugi nii kerge, kui oled 5 aastat või enamgi ülikoolile andnud, pere vajab toitmist ja eluase maksmist. Ja ikkagi – miks peaks üks spetsialist vahetama ametit lihtsalt seetõttu, et riik ega ühiskond ei ole aru saanud, millist väärtust kannavad endas motiveeritud, oma tööd ja õpilasi armastavad õpetajad? Kas meditsiinitöötajate Soome näide pole juba piisavalt nukker ühiskonna peegelpilt?
Õpetaja ja ema
Meedia on saanud viimasel ajal kuulsaks selliste “tagurpidi” tekstidega.Kas see on keelekümblus või vähene õpetatu?
nt. Viljar Voog, artikkel
Algul käsi laiutanud Kontaveit võttis väliseestlanna vastu lõpuks kindla võidu
selle kohta rahvaliku naljana: saab so aro mis too räegib sääl