Džentelmeniks ei sünnita, selleks tuleb saada ehk Mõeldes John Locke’ile

26. aug. 2022 URVE LÄÄNEMETS haridusekspert - Kommenteeri artiklit
Urve Läänemets. Foto: Heiki Raudla

Tänavu on uut kooliaastat alustades sobilik meenutada John Locke’i (29.08.1632–28.10.1704)– Briti filosoofi, arsti, poliitikut ja kirjanikku, kes oli ka oma aja väljapaistev haridusteoreetik ning praktik. Locke’i sünnist möödub neil päevil küll juba 380 aastat, kuid tema seisukohti on põhjust arvestada ka 21. sajandil.

Küllap teavad filosoofiat õppinud õpetajad Locke’i käsitust kasvatusest, käesoleval sajandil on temale korduvalt viidatud kui valgustusaja filosoofile, liberalismi isale ja inimõiguste alusepanijale.

Meenutuseks nii palju, et Locke sündis advokaadi perekonda, õppis Oxfordi ülikoolis meditsiini, loodusteadusi ning filosoofiat. Pärast lõpetamist õpetas ta kreeka keelt, retoorikat ja moraalifilosoofiat. Locke sai lord Shaftesbury eraarstiks 1667 ja tema poja õpetajaks. 1683 kolis ta koos lordiga, keda süüdistati riigireetmises, Madalmaadesse. Pärast Oranje Wilhelmi tulekut Inglise troonile tulid mõlemad tagasi Inglismaale. Locke pidas tulusaid riigiameteid ja oli piisavalt kindlustatud, et anda välja oma tööd (alates 1689). Nendel põhinebki tema reputatsioon mitmes valdkonnas.

Locke pidas kõiki inimesi sünnilt võrdseks ja iga isiku loomulikuks põhiõiguseks õigust elule, vabadusele ja omandile. Tähelepanuväärne on tema mõju olnud Ameerika Ühendriikide alusdokumentide kujunemisele. On ju teada, et USA iseseisvusdeklaratsioonis ongi kirjas need Locke’i sõnastatud põhiõigused mõnevõrra muudetud kujul, sest Thomas Jefferson pidas vajalikuks muuta neist viimast – õiguseks püüelda õnne poole. Locke’ist lähtuvalt lõid Thomas Hobbes ja Jean Jacques Rousseau poliitilise filosoofia sotsiaalsest lepingust. Kuigi kõik kolm said mõnevõrra erinevalt aru, milline see sotsiaalne leping peaks olema, on arusaam sotsiaalse kokkuleppe vajalikkusest ühiskonnaelu korraldamisel säilinud senini.

Locke’i tööde hulka kuuluvad neli kirja sallivusest (A Letter Concerning Toleration, 1689); „Essee inimarust“ (An Essay Concerning Human Understanding, 1690); „Kaks käsitlust valitsuse kohta“ (Two Treatises of Government, 1690) ja „Mõned mõtted haridusest“ (Some Thoughts Concerning Education, 1693). Just viimasena nimetatud töö on sedavõrd tähelepanuväärne, et Routlege’i kirjastus arvas John Locke’i maailma 50 kõige olulisema haridusfilosoofi hulka (Vt Fifty Major Thinkers on Education. Routledge Key Guides Serie, 2001) Olgu öeldud sedagi, et juba tema eluajal ilmus nimetatud hariduskäsitlusest neli trükki.

John Locke.

Essee haridusest on üsna mahukas ja keerulises keeles 217 paragrahvist koosnev teos, milles on palju kordusi, rõhutamaks autorile eriliselt olulist. Locke väidab, et teadmised ja moraalipõhimõtted ei ole inimesele kaasa sündinud, indiviid on tabula rasa, kuhu kirjutatakse järgnev elukogemus. Lapsed on nagu valge paber või vahatahvel, mida saab kujundada, nagu vanematel soovi on (as one pleases, § 217). 9/10 kõigest, kelleks inimene saab, tuleb kasvatusest (upbringing) ja haridusest (education). Locke käsitleb vaid individuaalset õpetamist ning püüab anda juhtnööre lapsevanemaile, kuidas kasvatada eelkõige oma poegi haritud ja väärikateks härrasmeesteks. Džentelmeniks ei sünnita, selleks tuleb saada. Sama teesi – olemisest kellekski saamiseni – esitas Hilda Taba oma teoses „Dynamics of Education“ (1932).

Järgnevalt mõned Locke’i esitatud põhitõed kasvatusest ja haridusest.

Igal lapsel on oma meelelaad ja iseloom (§ 66). Seega peab õpetaja oskama vaadelda ja hoolega arvestama lapse iseloomu. Siis õpetaja mõistab, mida annab parandada ja kus õpetaja püüdlused on mõttetud või – veelgi halvem –, kus laps vaid teeskleb arusaamist täiskasvanute heakskiidu saavutamiseks.

Teadmised omandatakse meelte ja tegevuse kaudu. Lapsel on ka oma soovid ja asjad, mis talle ei meeldi. Locke lükkab tagasi tollased õpetamisviisid, kus domineeris vaid väline motivatsioon – eeskätt karistuse vältimine. Karistus on äärmine vahend, mida rakendatakse vaid isa teadmisel ja nõusolekul.

Tuleb arendada laste mõistust ja mõtlemist, siis suudavad nad oma primitiivsetele ihadele vastu seista. Haridus on eelkõige kõlbelisuse mõistmine, eesmärk on voorused, teadmised ja väärikus (§ 31).

Oluline on õppe sisu (§ 86). Inglise härrasmees peab palju teadma: kreeka, ladina, prantsuse ja itaalia keelt, aritmeetikat, vehklemist, tantsu, ajalugu, geograafiat. Tuleb arvestada, millises vanuses on otstarbekas midagi õpetada. Tüdrukuid tuleb õpetada teistmoodi kui poisse.

Oluline on hoida keha ja vaim terved ning tasakaalus. Locke käsitleb ka tervise ja rõivastumise küsimusi, arstina soovitab õiget toitumist, piisavat und ja õpetab vältima haigusi – selleks tuleb ennast karastada ja käituda tervislikult.

Lapsele pole kaasa sündinud headust, mida vabastada ja aktiveerida (nagu hiljem arvas Rousseau). Haridus loob enesekesksest ja nõudlikust lapsest mitmekülgselt arenenud noore mehe. Locke’il pole lapsepõlvele mingeid romantilisi vaateid, ta peab lapsi reisijateks, kes on saabunud võõrale maale ja õpivad seda tundma (§ 120). Nad ei õpi seda mitte reeglite, vaid praktilise tegevuse kaudu. Kui elust endast kogemusena ei anna õppida, tuleb vastavad olukorrad (õpiolukorrad) luua. Praktika loob soovitud harjumuse, mida hiljem kasutatakse kergesti, õigesti ja loomulikult.

Õpetajat tuleb austada, õpetaja põhitegevus olgu lapse mõtlemisoskuste aktiivne arendamine. Eduka õppimise võti on lapse soov õppida. See ei teki iseenesest, laps on vaja viia õppimise vajalikkuse mõistmiseni.

Eraldi tähelepanu tuleb pöörata lugemisele. Igasuguste kirjaoskuste omandamine peaks sarnanema spordiga. Lastel on lapsepõlves oma vajadused ja suutlikkus. Kõik see muutub vanuse kasvades. Lapsepõlves kasutatagu mängimist ja mänguasju, mis aitavad teadmisi omandada ja õpitust aru saada

Olulised on käelised tegevused ja omandatud kutseoskused, nt puusepatöö, aednikutöö jm. Lastevanemad peaksid oma laste võimeid ja võimalusi arvestama. Nendest lähtuvad ka nende tulevane tegevusala ja koht elus.

Kokkuvõtteks: Locke pakub ainult küll „mõned mõtted“, kuid tema seisukohad õpetajast kui professionaalist ning vajadusest õppimist korraldada mitmesuguste õpikogemuste saamiseks kehtivad ka praegu. Õpetaja peabki oskama luua õpilasele võimaluse õppida. Locke on tagasihoidlik oma seisukohtade esitamisel, kuid tema filosoofia on humaanne ning mõtted hariduse korraldamisest üldiselt ilmalikud, samas religiooni ta ei eita. Põhitõde on, et oleme küll sündinud võrdsetena, kuid erinevatena, sellest lähtuvalt tulebki õppimist korraldada.

Lõpetuseks mõte tema esseest (§ 90): õppimise ja hariduse tulemuseks olgu elutark ja hea loomuga väärikas inimene, kellest peetakse lugu. Mitte aga selline, kes ise räägib, et on suurepärane ja õnnelik (great and happy). Uskumatu, et nii selge ja õige eesmärk sai kirja juba nii mitu sajandit tagasi. Küllap tuleks 21. sajandi õpetajate põhikoolitusse siiski pedagoogika ajalugu ja haridusfilosoofia tagasi tuua. Minevikku tundes oskame ka praegu pakutud kooliuuendusi õigemini hinnata.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!