Hariduse teema Paide arvamusfestivalil

19. aug. 2022 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit
Kümnendal arvamusfestivalil arutati pea kõikide teemade puhul ka nende seost kooli ja haridusega. Haridusteemade ala asus Paide renoveeritud riigigümnaasiumi naabruses. Fotod: Raivo Juurak

12. ja 13. augustil räägiti arvamusfestivalil kooli kvaliteedist, õpilaste kaasamisest, huviharidusest, andekate toetamisest, õpetajaharidusest ja paljust muust.

Arvamusfestivalil otsiti lahendusi. Keegi ei väitnud, et Eesti haridus on katastroofi äärel. Aga kokku oli tulnud ka eriline seltskond. Kui küsiti, kes on ise olümpiaadil osalenud, tõusid püsti kõik. Kui aga paluti tõusta neil, kelle arvates Eesti hariduses on kõik hästi ja midagi pole vaja enam uurida ega teha, siis jäid kõik istuma. Leiti, et meie haridusel on arenguruumi veel küll ja teha palju. 

Haridusminister Tõnis Lukas osales arvamusfestivalil mitmes arutelus ja esines Paide keskväljakul ka isamaalise kõnega eesti keelest. Fotol on ta koos oma nõuniku Kalmar Kursiga. 

KOOLI KVALITEET

Üks huvitavamaid arutelusid keskendus üldhariduskoolide kvaliteedi arendamise programmile (https://ekka.edu.ee/uldhariduskoolide-kvaliteedi-arendamine/). Selle käigus töötatakse välja üldhariduskoolide kvaliteedi hindamiskriteeriumid, mille toel hakkavad koolid oma tegevust kavandama ja tulemusi hindama. Kuue kooliga on katseprojekt juba tehtud ja programmi lõplik variant on praegu „majavälisel“ kooskõlastusringil. 

Arutelu sissejuhatuseks märgiti, et PISA tulemused on meil väga head, kuid vaja on teada ka seda, kuidas õpilased õpivad, missugused on nende sotsiaalsed oskused, kui suur on nende koormus koolis, kui rahul on nad kooliga, millised on ootused koolile jne. Hariduse kvaliteediagentuuri juhataja Heli Mattisen rõhutas, et peame oma haridust paremaks muutma, sest väike Eesti suudab säilitada oma kultuuri ainult siis, kui on hariduse vallas suurtest riikidest parem.Õpilasesinduste liidu esindaja Annabel Aarla lisas, et temal seostuvad PISA head tulemused just suure koormuse, öise õppimise ja mõne sõbra unehäiretega. Mitu inimest rõhutas õpilaste õpioskuste tähtsust, lisades, et selles on koolidel suur töö teha.

Kui palju andmeid on vaja?

Heli Mattisen tõi välja, et koolide kohta on avalikult kättesaadavaid andmeid rohkesti, näiteks riigieksamite tulemused, õpilaste väljalangus, edasiõppimine jms, kuid paljud koolid neid andmeid ei vaata. Osa andmeid pole ka piisavalt usaldusväärsed, sest küsitletud on väga vähe inimesi. Ta arvas, et kogutud on ka ülearuseid andmeid.

TLÜ professor Eve Eisenschmidt selgitas, et kogutud andmed on väga erinevad, sest ühed koolid panevad rõhku headele hinnetele, teised püüavad arendada õpilaste ettevõtlikkust, kolmandatel on muud eesmärgid. Kuidas nii erinevaid andmeid võrrelda ja hinnata? Lahendus on see, et iga kool koostab oma arengukava ja hindab ise, kui hästi ta seatud eesmärgid on saavutanud. 

Forseliuse gümnaasiumi õppejuht Kristi Mumm märkis, et osa koole peab kooli arengukava koostamist praegu veel formaalsuseks. Ta soovitas kõigile koolidele TLÜ „Tulevikukooli“ programmi, mis aitab arengukava koostamise kasulikkust mõista. Pärast selle programmi läbimist seab nende kool endale igal aastal vajalikud tulemuseesmärgid ning hindab nende saavutamist. Lisaks „Tulevikukoolile“ on teisigi häid programme, kuid kahjuks pole paljud koolid neist kuulnudki, lisas Mumm.

Eve Eisenschmidt toonitas, et peab olema koolipidaja südameasi, et tema koolid koolide arenguprogramme teaksid ja sooviksid neid rakendada, kuid kahjuks pole paljud koolipidajad selleks valmis. Suhteliselt hea on olukord Tartus, kus koolid saavad oma arengukavad linna haridusjuhtidega läbi arutada. Tartus on olemas põhikoolide kvaliteedi kokkulepe ja selline tehakse ka gümnaasiumidele. 

HTM-i õpetajapoliitika valdkonna juht Heidi Uustalu pakkus, et kooli kvaliteeti hinnataks kolme-nelja näitaja põhjal. Kas õpilased ja õpetajad tahavad iga päev koolis käia? Kas iga õpilane ja õpetaja õpib koolis iga päev midagi juurde? Kas õpilased ja õpetajad oskavad iseendaga toime tulla? Need võiksid olla kõige olulisemad küsimused. Heidi Uustalu lisas, et koolipidaja vastutus oma koolide arengu eest peaks olema senisest konkreetsem, et koolide arendamisele mõeldaks rohkem kui nende kinnipanemisele. 

Kooli kvaliteedi kriteeriumid

Annabel Aarla rääkis, et tema arvates on kool hea siis, kui õpilane tahab kooli minna, kui ta saab koolis vajaduse korral tuge, kui koolis töötab psühholoog. Oluline on ka, et õpilane saaks pöörduda õpetajate poole otse, mitte klassijuhataja või direktori kaudu, mida samuti ette tuleb.

Eve Eisenschmidt kommenteeris, et kool peaks regulaarselt jälgima, kas õpetaja poole pöördumine on läinud koolis lihtsamaks või keerulisemaks, ning analüüsima muutuse põhjusi. 

Annabel Aarla lisas, et väikeste maakoolide õpilased on tihti rahulolematud. Tehnilised seadmed on neil vananenud, õpilasi on vähe, psühholoogilist abi on raske saada. Õpetajad on töötanud neil 40 aastat, nende teadmised on vananenud, täiendusõppeks aga raha ei ole. 

Heidi Uustalu märkis, et Eestis peetakse hea kooli üheks tunnuseks väiksust, sest väikses koolis olevat kõik sõbralik, kodune ja suhted lähedased. Tegelikult näitas 2021. aasta rahuloluküsitlus, et gümnaasiumides, kus on alla 50 õpilase, on õpilaste suhted õpetajatega halvemad kui suurtes gümnaasiumides. Ainult toitlustamise ja liikumisvõimalustega on väikegümnaasiumide õpilased rahul. 

Heli Mattisen pakkus hea kooli kõige olulisemaks kriteeriumiks õpilaste rahulolu. Paljud räägivad, et õpilase rahulolu on peamine, kuid koolide kvaliteedi katseprogrammis osalenud õpetajad olid ikkagi üllatunud, kui seal keskendutigi õppija, mitte õpetaja probleemidele ja muredele. 

Reemo Voltri nentis, et meie ülikoolid on aidanud peamiselt neid koole, kes on ise abi küsinud. Järgmisena on vaja jõuda nende koolideni, kes ise võib-olla ei teagi, et vajavad abi.

Kristi Mumm: „Meie kool peab õppija rahulolu väga tähtsaks, kuid ühel aastal on õpilased väga rahul, teisel aastal aga mitte. Miks? Otsustasime küsida põhjust õpilaste enda käest. Moodustasime neist fookusgrupid ja arutasime probleemid läbi.“

EHL-i juhatuse esimees Reemo Voltri pidas hea kooli tunnuste ühiselt kokkuleppimist väga oluliseks, sest nende põhjal on koolidel lihtsam ennast analüüsida. Üks probleem on aga selles, et paljud koolid eneseanalüüsiga veel ei tegelegi. Ilmselt tuleks kõik koolid ära atesteerida ja nõrgemate näitajatega koolidele tuge pakkuda. 

Koolijuhi roll

Publikust küsiti, miks keskendutakse õpilase rahulolule, kui kevadel oli väidetavalt koguni 90 protsenti õpetajatest läbipõlemise piiril ja õpetajad lahkuvad koolist. 

Eve Eisenschmidt: „Õpetajatel on palju probleeme, kuid kesksele kohale jääb ikkagi õpilane, sest õpilase probleeme uurides jõuame alati ka õpetaja murede juurde. Miks on õpetaja läbipõlemise piiril? Põhjuseks võib olla kooli juhtimine. Näiteks võib koolil olla liiga palju eesmärke ja õpetajal on raske fookust hoida. Teiseks võivad koolil olla head eesmärgid, kuid õpetajad ei ole saanud nende saavutamiseks vajalikku koolitust. Tüüpiline probleem on, et koolis puudub ühtne meeskond, mis õpetajat toetaks. Õpetajal endal pole personaalset õpirada, kuid ta peab selle õpilasele rajama jne. Fookus peab olema õpilasel, siis ei ole õpetaja enesetäiendamine abstraktne, vaid ta näeb, mida tal on vaja õpilase aitamiseks juurde õppida. 

Kui koolist hakatakse lahkuma, siis tuleb intervjuudega põhjus välja selgitada. Enamasti on põhjuseks vale juhtimisstiil. Kui tuleb uus koolijuht, siis muutub kool tundmatuseni, tekib uus suhtlemiskultuur ja nii õpetajad kui ka õpilased tahavad jälle sinna minna. USA-s, Hollandis ja mitmes teises riigis vahetatakse koolijuht suhteliselt kiiresti välja, kui kooliga on probleeme.“

Kristi Mumm: „Mina usun õppimisse ja koolijuhi väljavahetamisega ei kiirustaks. Koolijuhile tuleb leida kriitiline sõber, kes aitab tal probleemidest jagu saada. See kriitiline sõber võiks olla näiteks kohaliku omavalitsuse haridusmentor, kuid võib olla ka mõnest teisest koolist, kus juba osatakse olukorda hinnata ja andmeid analüüsida.“

Heli Mattisen: „Esimese asjana peame leppima kokku kvaliteedinäitajad. Teiseks on vaja koolidele mentoreid ja kriitilisi sõpru. Aga mõelda võiks ka üldhariduskoolide akrediteerimisele, nagu see on kutse- ja kõrgkoolides, kus õppeasutused üksteist vastastikku hindavad.“

Eve Eisenschmidt: „Me peame jõudma kõigis koolides sisulise arengukava koostamiseni ja enesehindamiseni. Teine variant on inspektorid, keda on terve Lõuna-Euroopa täis, ja seda me kindlasti ei taha. Alustame vajalike andmete kogumisest ja koolide toetamisest. Kui see ei aita, siis mõtleme edasi. Võib-olla tasuks kasutada välisekspertide hindamisi nagu kutse- ja kõrgkoolides akrediteerimise puhul.“

ÕPILASTE KAASAMINE

Õpilaste kaasamise tähtsusest oskavad juba kõik rääkida, kuid sisulise kaasamiseni jõutakse harva, märgiti selle arutelu sissejuhatuseks. Siit ka põhjus, miks kõigepealt arutati seda, mida kaasamise asemel tegelikult tehakse 

Aleksei Jašin, Irene Käosaar ja Triin Toomesaar toonitasid, et kaasamisest rääkimisest ei piisa, tuleb panna õpilased kaasamist läbi elama.

Mis ei ole kaasamine?

Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktor Irene Käosaar tõi näite, kuidas õpilastelt ja lastevanematelt küsitakse, kuhu nad tahavad ekskursioonile minna. Õpilased ei oska midagi öelda, aga õpetaja usub, et kaasas õpilasi. Või küsitakse lastevanemate arvamust, kuid otsuse tegemisel seda arvesse ei võeta. Ka see, kui kool räägib lastevanematele, missugustel õpilastel on halvad hinded, pole kaasamine. Üldine suundumus on, et kool paneb nii õpilase kui ka lapsevanema paika.

Omaette küsimus on vene õppekeelega kool, kus kaasamist lausa kardetakse. Näiteks ei anta edasi infot, mis annaks õpilastele võimaluse aktiivselt tegutseda. Kardetakse, et õpilased muutuvad liiga nõudlikuks ja kui nende nõudmisi ei täideta, hakkavad streikima. Tegelikult peab kool olema just see platvorm, kus üheskoos asju arutades jõutakse otsusteni, mis sobivad kogu koolile.

Keelekümbluse õpetaja Aleksei Jašin: „Kaasamine ei ole kaasamise tähtsusest rääkimine. Kaasamine on kultuuri osa, see tuleb läbi teha ja seda tuleb läbi elada. Kui inimesed on kaasamise läbi elanud, suudavad nad seda taastoota. Kõige parem, kui tegevustesse kaasamine algaks juba lapsepõlvest.“

Kas õpilased tahavad, et neid kaasataks?

Õpilasesinduste liidu juht Anette Viin ütles, et õpilased tahavad olla kaasatud, kuid õpetajad vahel ei väärtusta seda. Kui õpilasesindus korraldab toreda ürituse, kahetseb mõnigi õpetaja, et väärtuslikku tunniaega läheb raisku. Tegelikult annavad õpilaste korraldatud asjad motivatsiooni ja julgust oma seisukohti välja tuua, ja see on kaasamisel ju oluline. 

Aleksei Jašin: „Kui mina veel Mustamäel koolis käisin, ei läinud me kunagi juhtkonnale ettepanekuid tegema. Esiteks sellepärast, et meil oli hea kool, aga ega me ei teadnudki, et saab ettepanekuid teha.“

Koolis on palju õpilasi ja loomulikult ei saa juhtkond iga õpilasega eraldi arvestada. Kuid klassis saab iga õpilane oma arvamuse välja öelda, seda selgitada ja oma esindajale edasi öelda. Õpilased peaksid endale teadvustama, et õpilasesinduse esindaja peab olema kõigi koolile tähtsate otsuste tegemise juures. 

Kuidas saab kaasamist toetada?

HTM-i andepoliitika osakonna juhataja Riin Tamm märkis, et õpilased võiksid küll klassiekskursiooni koha välja pakkuda ja selle üle ka hääletada, aga kaasata tuleb siiski rohkem. Näiteks on mitmes koolis katsetatud kaasavat eelarvet, ja see on juba tõeline kaasamine, kui õpilased hääletavad kooli raha kasutamise üle. 

Alustavat õpetajat toetava MTÜ juht Triin Noorkõiv toonitas, et  tuleb lähtuda põhimõttest: kõike, mida õpilased suudavad teha ise, nad teevadki. Klassijuhataja võiks iga päev ühe õpilase käest küsida, kuidas tal läheb ja mida õpilane tahaks oma koolis muuta. Kuu ajaga oleks kogu klassiga räägitud. 

Irene Käosaar: „Õpetajate toas võiks olla kaasav õhkkond. Seal võiks olla teemaks õpilaste soovid ja ettepanekud, mitte hinded ja halb käitumine. Arvesse võiks võtta ka õpilaste neid ettepanekuid, mida tõenäoliselt ei ole võimalik ellu rakendada, sest vigadest õpitakse.“ 

Triin Noorkõiv: „Kaasamine eeldab koostöö formaatide tundmist: ideekorje, ajurünnak jt. Need võtted aitavad kaasamise läbielamiseni jõuda.“

Reemo Voltri: „Õpilastelt tuleb küsida tähtsaid asju. Me oma koolis ei küsi ainult ekskursioonide kohta, vaid õpilased osalesid ka hindamisjuhendi koostamisel. Kusjuures ükski õpilane ei arvanud, et tuleks kõigile lihtsalt viied panna, vaid tehti väga asjalikke ettepanekuid.

Publikust lisati, et õpilased võiksid otsustada ka seda, mis kell tunnid algavad, kas remontida kooli võimlat või raamatukogu, mis valikained peaks koolis olema jms. Seda kõike tuleks õpilastelt küsida.“ 

Aleksei Jašin lisas, et kui juhtkond kardabki õpilasi kaasata, siis õpetaja saab seda tunnis ikkagi teha. 

Õpilasi saab kaasata ka õpetamisse. Vanemad õpilased võivad olla nooremate tuutorid. Õpilased saavad õpetajale soovitada, missugust õppemeetodit nad mingi teema omandamisel kasutada soovivad, õpilased saavad rühmadena õppides õppida üksteist õpetades jne. 

HUVITAVAM HUVIHARIDUS

Huvikoolide liidu korraldatud arutelul toonitati, et huvikoolis õppimine peab muutuma huvitavamaks. Nooredki on juba kuulnud, et on olemas aktiivõpe ja muud põnevad meetodid. Need tuleb kasutusele võtta ka huvihariduses. Märgiti, et huvihariduses peab olema senisest rohkem leiutamist, katsetamist ja mitmekesisust. Huviharidus peab koolis õpitavat kinnistama, seepärast tuleks huvihariduse tunnid kooli tunniplaani lõimida, vajadusel praegusest õppekavast materjali välja visata, et sinna rohkem huviharidust ära mahuks. 

Lapse huvi toetamine

Arutelu käigus toodi välja, et huvihariduses võib lastevanemate tugi lapsele olla tähtsamgi kui üldhariduskoolis. Näiteks Ameerikas osalevad lastevanemad oma laste huvihariduses nii aktiivselt, et on läinud laste jalgpallimatši ajal omavahel kaklema. 

MUBA loovjuht Andres Kaljuste: „Kui vanemad on muusikud, siis on neil muidugi lihtsam oma lapse muusikaõpinguid toetada. Kui vanemad on jalgpallurid, läheb lapsel jalgpalliga lihtsamalt. Kuid vanemad ei tohi oma lapse toetamisega ka üle pingutada, sest noore elu on sada protsenti tema elu. Vanemate panus on kõigest lisapanus ja see ei tohiks noore kirge rikkuda.“ 

Muusik ja treener Inger Fridolin: „Lisaks toetamisele on hea, kui õpilasel on palju valikuvariante ja ta saab proovida mitut huviala.Mulle näiteks meeldib meeskonnatöö, sellepärast käisin jalgpallis ja olen nüüd treener. Teiselt poolt meeldib mulle laval üksinda laulda. Noored vajavad võimalusi.“

Viljandi Kunstikooli juht Laineli Parrest lisas, et õpetaja tekitab ka huvi või aitab seda üles leida. Tema on saatnud lapse kunsti juurest hoopis džuudotrenni, sest see on lapsele rohkem sobinud. Üks koolilaps on Parresti käest küsinud, kas ta on koolis vang või ori. Huvikoolis peaks olema selline küsimus absoluutselt välistatud, toonitas Parrest. 

Huviharidus või huvitegevus

Kiviõli Kunstide Kooli direktor Jaanus Põlder: „Huviharidus on justkui eesmärgistatum, seda hinnatakse rohkem kui huvitegevust. Kuid huvitegevuses on samuti eesmärgid. Mõlemad peaksid olema vabaõpe, mida õpilane ise valib ja õpib. Kui ta tahab õppida ainult Metallica kitarrimängu, ja seda ilma solfedžota, peab tal see võimalus olema.“

HTM-i andepoliitika osakonna juhataja Riin Tamm selgitas, et HTMvaatab noorsootööna kõike, mis puutub 7–26-aastastesse. Noorsootöö ja huviharidus täiendavad teineteist. Siin saab noor mõlemas valdkonnas oma huvid välja arendada. Samas HTM-il praegu veel huvihariduse ja huvitegevuse kindlat definitsiooni ei ole.

Kas töö või andekus?

MUBA direktor Timo Steiner arvas, etpigem ikka õpilase enda panustamine ja küsimus on selles, kuidas õpilasi motiveerida 

Andres Kaljuste ütles, et motiveerivad keskkond ja eeskujud. Õpilane võib olla andekas mitmes asjas, kuid äkki muudab mõni särav eeskuju mõne asja tema jaoks tähenduslikuks, sütitab temas kire. Üks tema sõber ütles pärast ERSO kontserdil käimist, et tahab dirigendiks saada, ja lõpuks saigi. 

Inger Fridolin: „Sõbrad ka innustavad. Pärast COVID-it kadus osa jalgpallimängijaid ära, kuid sõbrad leidsid need kadunud hinged üles ja kutsusid tagasi.“

Laineli Parrest: „On hõbelusikaga lapsi. Nende jaoks peab olema huviharidus hästi laiapõhjaline, et nad saaksid valida oma tee.“

Õpetaja roll 

Laineli Parrest: „Küsisin oma õpilastelt, mis on nende jaoks hariduses positiivset. Nad vastasid ühest suust, et hea õpetaja. Ükskõik, mis õppeaine, peamine on ikka hea õpetaja! Huvihariduses on täpselt samuti. Õpetaja peab panustama, õppimise põnevaks tegema.“  

Inger Fridolin: „Mul on kogemusi treenerite ja õpetajatega ja mõned ikka karjuvad õpilaste peale. Nad ei oska noortega rääkida ja see noori ei innusta. Kui õpetaja on vaimselt terve ja näeb, millal noorel on raske, siis läheb kõik paremini.“

Andres Kaljuste: „Üks ühele õpetamise puhul võtavad õpetajad vahel endale liiga palju vastutust ja siis läheb pressinguks, mis võib viia isegi suitsiidini. Pressingu asemel tuleks noorele soovitada mõnd teist õpetajat, kes saab teda aidata.“

Jaanus Põlder: „Koolis on pressingut palju. Näiteks pannakse lapsed koolivaheajal järele õppima. Kui ma küsisin, kas lapsed ise tahavad koolivaheajal õppida, sain vastuseks: „.Ei taha, kuid nad on ju maha jäänud!“ Kui noor või laps tuleb huvikooli, peaks õpetaja eesmärk olema, et see noor tegeleks oma huvialaga ka 50-aastaselt, mitte ei vihkaks seda ega müüks klaverit ära.“

Huvikoolide liitmine

Kas erinevaid huvikoole ei tuleks MUBA eeskujul liita, et õpilastel oleks rohkem käepäraseid valikuid?

Jaanus Põlder: „Liitumine peaks toimuma loomulikul teel. Kiviõlis oli algul kunstikool, siis tuli aktiivne muusikainimene ja hakkasime lastele ka muusikat õpetama. Nüüd on meil kunstide kool, kuhu on lisandunud robootika jne. Osa lapsi tegeleb meil ainult ühe asjaga, teine osa kasutab meie kooli kõiki võimalusi.“

Laineli Parrest: „Iga koostöö on hea, kuid tsentraliseeritud liitmine mitte, sest vaja on mitmekesisust. Vaja on nii liitunud kui ka iseseisvaid koole, Vaja on nii sarnaste kui ka erinevate huvikoolide liitumist jne. Meil on huvikoolide liidud, liitude liidud, katused. Huvihariduse üldisi probleeme saab nendes väga hästi arutada.“

Huvihariduse rahastamine

Riin Tamm tõdes, et raha on alati vähe. Samas saavad kohalikud omavalitsused riigilt saadud raha vabamalt kasutada. HTM ei kirjuta ette, milleks konkreetselt peab seda kasutama. Teisalt saavad kohalikud omavalitsused ka omalt poolt huviharidusse panustada ja ongi seda teinud. 

Kvaliteetne kool vajab häid nõustajaid. MTÜ Haridusmentorid juht Triinu Pääsik märkis, et seda saavad teha ka asjast huvitatud õpetajad ise. Tema firma on nõustanud õpetajaid ennastjuhtiva õppimise, kujundava hindamise ja arenguvestluste teemadel. 

ANDEKATE KOORMUS

Selles arutelus rõhutati, et andekatelt ei peaks nõudma vähem, vaid ikka keskmisest rohkem, sest kool peab pakkuma igale õpilasele jõukohast ja arendavat pingutust. Näiteks ei peetud õigeks trennis käiva õpilase vabastamist kehalise kasvatuse tundidest, sest kehalises kasvatuses õpib ta seda, mida trennis ei õpita – näiteks ujuja saab õppida pallimänge jms. Teiseks pole peetud heaks, kui trennis käiv õpilane kehalise kasvatuse tunni ajal koolimajas niisama ringi uitab – tal võiks samal ajal vähemalt trenn olla. Muusikakooli õpilane peaks sellise vaba tunni ajal pilli harjutama jne. Teisalt märgiti, et andekale tuleb anda võimalus ka omapead olla, kartmata, et ta ei tee siis mitte midagi.

TÜ teaduskooli direktor Ana Valdmann märkis, et Eesti koolis selguvad andekad peamiselt hinnete ja olümpiaadide põhjal, kuid on vaja teha ka mõtlemis- ja mäluteste, sest leidub andekaid, kellele võistlemine ei meeldi ja kellel ei ole kõik viied. Ka loovate ülesannete abil saab andekaid välja selgitada. Miina Härma gümnaasiumi õppejuht Terje Hallik lisas, et tavaliselt esitavad andekad õpilased palju küsimusi ja sedagi tuleb silmas pidada.

Annete toetamine

Olümpiaadid toetavad, sest seal saavad õpilased kokku omasugustega ja see meeldib neile. Ennekõike toetavad aga andekat õpilast õpetaja ja huviõpetaja, mis tähendab, et noortele õpetajatele on vaja andekate laste avastamise ja toetamise juhendit. Kuidas näiteks aru saada, et laps segab tundi sellepärast, et tema jaoks on kõik liiga lihtne ja tal on igav? 

Terje Hallik ütles, et personaalne õpirada tuleb andekale kasuks. „Meie koolis on see 30–40 õpilasel, kuid kahjuks ressurssi napib. Kui andekust võeti erivajadusena, siis oli koolil andekate jaoks raha rohkem.  Andekaid saab asuunata teaduskooli, kus nad saavad lisaõpet, kuid õpetaja saab neid ka ise lisaülesannetega toetada. Meie koolis õpetas 9. klassi õpilane 3. klassi õpilast ja oli rahulolematu – ta oleks tahtnud õpetada ühe õpilase asemel suuremat gruppi.“

Riin Tamm: „Huviharidus aitab andekal oma võimeid arendada. Selles mõttes võiksid huvitunnid olla lõimitud kooli tunniplaani. Paraku pole meil kvaliteetse huvihariduse kriteeriume. Kool tahab ju teada, kas huviharidus on nii heal tasemel, et selle võib tunniplaani lõimida.“

Rasmus Kits osutas, et huviharidus ja üldharidus ei peaks sõitma oma autodega eri sõiduradadel, vaid võiksid minna mõlemad ühte ja samasse bussi, kus saab sõidu ajal koos arutada, kuidas laste õpihuvi suurendada.

Teadushuvihariduse liidu juhatuse liige Rasmus Kits arvas, et kasu oleks ka huvikoolide ja üldhariduskooli koostööst. Praegu liiguvad need kumbki oma sõidurajal ega suuda rada vahetada. Huvi- ja üldharidus võiksid sõita pigem koos bussis, siis saaksid nad omavahel arutada, kuidas andekaid ühiselt toetada. 

Läbipõlemise oht

Terje Hallik: „Mõni õpilane esineb ühel aastal edukalt kaheksal olümpiaadil, teisel aastal ei lähe aga ühelegi. Kool peaks suhtuma sellesse rahulikult. Mis ikka juhtuda saab, kui õpilane igal aastal olümpiaadidel ei käi? Pigem hoiab õpilane sellega oma läbipõlemise ära.“

Riin Tamm: „Oleks hea, et andekad õpilased harjuksid mõttega, et vahel läheb ka halvasti. Paraku on „Rakett 69“ näidanud, et mõnigi andekas laps elab kaotust liiga raskelt üle.“

Terje Hallik: „Läbipõlemise ennetamiseks vajavad koolid soorituspsühholoogia valikainet. Õppimine kui sooritus, sport kui sooritus, avalik esinemine kui sooritus.“ 

Rasmus Kits: „Mõni läbikukkumine tuleb lihtsalt läbi elada. Robootikatundides on robot vastu põrandat virutatud, olen näinud siiraid pisaraid. Aga kolmandat-neljandat ebaõnnestumist võetakse juba kergemalt.“

Terje Hallik: „Meil jättis mitme olümpiaadi võitja kaks korda linnapea vastuvõtule minemata, sest oli samal ajal rahvatantsu proovis. Temal olid väärtused paigas.“

Riin Tamm: „HTM-il on koostamisel andekatega tegelemise kava, kus määratletakse andekuse tunnused ning see, kes ja kuidas peaks andekat märkama ja toetama.“


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!