in memoriam Heli Ekštein 01.04.1968–12.08.2022
Ka lühikeses elus peitub pika ehtsus:
ta suurus pole aastates, vaid tehtus.
R. Rimmel
Lahkunud on meie lähedane ja kolleeg Heli Ekštein. Raskele haigusele tuli viimaks alla vanduda. Tema lahkumisega jääb meie kooslusest üks oluline osake igavesti puudu …
Alates 1989. aastast kuni käesoleva ajani töötas Heli Ekštein Illuka koolis algklassiõpetajana, aastatel 1996–2018 täitis ta ka õppealajuhataja ülesandeid. Vaid viimane õppeaasta oli haigusega heideldes teistsugune ja tööd sai teha enamjaolt virtuaalkeskkonnas kodus.
Õpetajana väärib Heli kõrget kvaliteedimärki, ta oli nagu rätsep, kelle õmblustööd ei hargnenud ühestki servast. Lugemise, kirjutamise ja elulised algtõed tegi ta esimeses kooliastmes lastele selgeks, kasutades enda kogutud lisamaterjale ja muutes õppetöö huvitavaks vaheldusrikka lähenemisega.
Armastust oma töö vastu ja teatud mõttes ka lojaalsust näitab seegi, et Illuka kool oli Heli ainus töökoht. Aktiivse kaasarääkijana kuulus ta aastail 2004–2013 Illuka vallavolikogusse, osaledes mitme komisjoni töös.
Helile oli alati tähtis, et õpilased osaleksid koolivälisel ajal aktiivselt huvitegevuses. Noore õpetajana jagus tal koos noore kolleegiga energiat ja tahtmist ka ise lastele suvelaagreid korraldada. See oli omas ajas uudne ja julge ettevõtmine ja neid laagreid meenutatakse tänaseni.
Heli oli hea ema pojale, kes koduse kasvatuse toel on sirgunud tubliks ja viisakaks noormeheks. Heli oli hooliv tütar, armastav õde ja toetav pereliige oma lähedastele. Perekonna tugevat toetust sai ta ka ise tunda viimse hetkeni.
Heli armastas väga laulda ja tantsida ning tema enda soiku jäänud akordionimänguoskuse võttis üle muusikakoolis sama eriala lõpetanud poeg. Illuka naisansamblis jääb aga tühjaks üks aldi häälerühma tool.
Haigus murdis teda aegamisi. Andis endast märku ootamatult ja kutsus pidevalt duellile. Vaheldumisi tõusude ja langustega kõndis Heli viis aastat kõrvuti tõvega, mis ta lõpuks murdis, ning seda kaotust tuleb meil kõigil tunnistada.
Jääme igatsema Heli nakatavat naeru ja korraldatud vimkasid. Juba sünnikuupäevaga sai määratud tema huumorimeel – polnud paremat aprillinaljategijat kui Heli. Ka käesoleva aasta 1. aprillil suutis ta kolleegidele nii usutavalt luisata, et valvsus kadus ja kuupäev meenus alles siis, kui ta luiskeloo lõppu „Aprill!“ hüüdis.
Jääme oma koosviibimistel alati meenutama Heli positiivset uudishimu, ainult temale omast aasimist, head lauluoskust ning ainulaadset huumorimeelt.
Heli saadeti ära Illuka koolimajast ning sängitati viimsesse puhkepaika Illuka kalmistul.
Perekond ja Illuka koolipere