Kool võib alata turvaliselt

Uue kooliaasta eel rääkisid Pärnu Kuninga tänava kooli pere esindajad sellest, kuidas nad esimese klassi õpilasi vastu võtavad. Koolis on 525 õppurit, 1. septembril alustab 1. klassis üle 50 õpilase.

Vestlusringis osalesid 1. klassi juhataja Katrin Kurvits, õppealajuhataja Liina Õmblus, direktor Urve Krause, eripedagoog Ege Juurikas, koolipsühholoog Veste Roosaar ja raamatukogu juhataja Daivi Jõerand.

UK: Meil on tavaks kohtuda 1. klassi laste vanematega juba enne kooliaasta algust, et jagada nendega oma väärtusruumi: eesmärke, väärtusi, pedagoogilisi tõekspidamisi. Praegused vanemad on harjunud valima, kas kool neile sobib. Seepärast on nii vanemale kui õpetajale tähtis luua kontakt enne lapse koolitulekut. Oleme vastuvõtmisele pannud pikka aega väga suurt rõhku.

LÕ: Nimekirjad selguvad mai alguses, laste ja vanematega kohtutakse suvel. Aga juba aasta varem, oktoobris algavad koolis loengud lastevanematele. Igas kuus on üks spetsialisti loeng. Info on kooli kodulehel. Kuulama võivad tulla kõik, kelle lapsel on ees koolitee, ja muidugi need, kes tahavad meie koolist rohkem teada.

Kooliga tuttavaks

KK: Me alustasime selliselt, et kaks õpetajat, kes järgmisel sügisel pidid uue klassi võtma, kohtusid enne 52 tulevase õpilasega. Tund aega nendega tegeleda oli õpetajatele suur väljakutse. Hiljem kaasasime kõik algklassiõpetajad ja jagasime lapsed kaheksa inimese vahel gruppideks. Mängisime lauamängu. Sealt selgus näiteks laste suutlikkus oma järge oodata. Joonistasime mustreid, et vajadusel vanemate tähelepanu pliiatsihoiule juhtida.

LÕ: Lapsed tulevad kooliga tutvuma, näevad oma klassikaaslasi ja saavad teada, kus on nende klassiruum, kus WC jne. Kui kooliasjad on räägitud, ruumid läbi käidud, siis teab laps oma õpetajat, klassiruumi jm, siis on kooli algus turvaline.

KK: Kui varemalt kohtusime rohkem, siis nüüd võtsime lapsed kokku ühe korra. Jagasime gruppideks ja klassiõpetaja mängis nendega ning lastega tegeles ka koolipsühholoog.

VR: Selle tunni ajaga tegid õpetajad palju tähelepanekuid ja kooli alguseks juba teame, kes mis tuge vajab, kellega on tarvis tegeleda.

LÕ: Alati kohtuvad vanemad 1. klassi õpetajaga, kes räägib kooli ootustest. See ei pruugi olla sama klassiõpetaja, kes uue klassi võtab. Sel viisil ühtlustame väärtusruumi ja maandame kõigi osapoolte pingeid.

UK: Mina vestlen kõikide vanematega. Räägin üle meie reeglid: kuidas suhtleme, kuidas lahendame konflikte. Lõpetuseks teatan lastevanematele, et nende perekonda tuleb uus liige, lapse esimene õpetaja, esimene tugiisik koolis, keda tuleb austada, kellega tuleb teha ausat koostööd. Kõik meie õpetajad on kvalifitseeritud, nad ei vaja õpetamist, nad vajavad tuge, vahel kallistamist ja kõige lihtsamat sõna: „aitäh“. Vestluse lõpuks ütlen: „Tere tulemast meie kooli perekonda!“

Ma olen väga selle vastu, et õpetaja on teenindaja. Õpetaja on loovisiksus, kes lähtub iga lapse eripärast. Me teeme tööd aasta aega ette, et ka õpetaja oleks häälestatud tööks oma uue klassikollektiiviga.

Uute lastevanemate koosolekul räägin kooli traditsioonidest, mainest, ootustest, annan neile kätte väärtustelehe ja ütlen: „Kui siin on üks väärtus, mis teie perele ei sobi, ei ole ilmselt meie kool teile sobiv.“ Pole ühtegi vanemat, kes oleks öelnud, et need väärtused talle ei sobi.

VR: Kui laps hakkab õppima lihtsustatud õppekava järgi, siis teeme vanemaga päris palju eeltööd. Aga need lapsed võivad selguda viimasel hetkel ja siis on see töö raskem.

UK: Kui Rajaleidjas on asjaajamine menetlemisel, siis hakkab meil tekkima pilt lapsest. Vanemad on läinud aktiivsemaks ja tihtilugu otsivad meiega kontakti. Kui ma saan klassi nimekirja, helistan läbi kõik vanemad, et leppida kokku individuaalne vestlus. Vanem annab teada, kui koolimineku otsus on menetlemisel. Tema õigus on rääkida, et laps on tulemas või võetakse koolipikendus. Kui vanem kõhkleb, siis teeb koolipsühholoog temaga individuaalset tööd.

Abita ei jäeta

VR: Me räägime väga põhjalikult, eriti kui näeme, et laps ei ole kooliks küps. Räägime ausalt, mis last ees võib oodata. Otsuse teeb vanem, aga teades koolielust rohkem, võtab ta rohkem vastutust. Kui laps juba koolis on ja selgub, et tema jaoks liiga vara, siis hakkavad eripedagoog ja tugiisikud aitama.

EJ: Me hakkame last toetama, et tal oleks õpingutes lihtsam, et ta ei tunneks ärevust, vestleme tihti lastevanematega. Kui lapsel tekivad raskused, siis tutvustame muid variante, väikeklasse. Väikeste õpiraskustega lapsed lõpetavad kooli, kasutades abivahendeid või lisaselgitusi.

UK: Abita ei jää keegi. Aga kui pere tunneb, et laps ei ole kooliks valmis, siis ei ole häbiasi pikendada aega sotsiaalsete oskuste omandamiseks. Tähtis on, et laps on terve, rõõmus ja saab iseenesega hakkama. Eripedagoog Ege räägib kevadel kõikide tulevaste 1. klassi õpilastega ja mina räägin vanematega.

KK: Kui lapsed tutvuvad suvel esimest korda kooli ja õpetajaga, siis minu kui klassijuhataja eesmärk on saada ülevaade laste koolivalmidusest ja anda vanematele tagasisidet, kui nad peaksid millegagi enne kooli veel tegelema.

UK: Meil on küsimustik, millele vanem vastab lapse eripära, terviseprobleemide, tugevuste kohta. Nii saab õpetaja lapsest pildi.

Laps loeb, vanem kirjutab õpetajale

EJ: Kes ei tunne veel kõiki tähti, sellele saadan suveks lugemise alustamise raamatu ja harjutused. Kui sügisel uuesti lastega kohtun ja vaatan nende lugemisoskust, siis väga paljud on suure arenguhüppe teinud. Ja kellel vaja, nendega alustame väikestes gruppides.

UK: Me teeme nii lapsevanema kui lapsega lepingu, et suvel tuleb lugeda läbi üks väike lasteraamat omal valikul. Võimalusel võiks lugeda igal õhtul ühe lause valjult ette, et õppida kuulma oma häält. Loetud raamatust palume lapsel teha loovtöö – ta joonistab, kleebib või voolib. Õpetaja teeb loetu põhjal tehtud töödest klassis esimese näituse.

KK: Ma rõhutan vanematele, et nad küsiksid tagasisidet loetu kohta, et tuvastada, kas laps sai aru. Üks ülesanne on veel: iga vanem kirjutab mulle oma lapsest. Neis kirjades on mitmed pered tunnistanud, et lugemisrutiini tekitada on väga raske. Kirjad on vabas vormis, kõige lühem oli vist viierealine. Aga olen saanud A4-lehtedena väga põhjaliku tutvustuse, kuidas laps suhtleb teiste lastega, mismoodi on olukordi lahendatud. Kiri annab palju infot ka pere kohta. Seegi on info, kui kirja ei tule.

Vanemad, kellega ma esmakordselt kohtun, on väga koostöövalmis. Nad olid kohe nõus, et koolipäeval lapsed telefoni ei kasuta ja saavad ainult minu kaudu lapsega suhelda. Me ei nõua, et telefon jäetaks koju, aga seda ei võeta koolikotist välja. Selline kord on praegu kuni viienda klassini.

LÕ: Oleme aru saanud, et keelamine ei aita, me peame vahetunnid täitma muu tegevusega. Esimese, teise, kolmanda klassi omad ootavad korraldatud mänge.

UK: Oleme liikuma kutsuv kool, meil on mängu- ja õuevahetunnid, raamatukogu ja võimla, õues on pinksilauad ja tasakaalulint, mängitakse jalgpalli, võrkpalli, on interaktiivne Lü, oleme nutivabasid alasid laiendanud. Olukord pole ideaalne, aga liigume selle poole.

DJ: Kui õpetaja lastele kooli tutvustab, siis tulevad nad ka raamatukokku ja lepime kokku tunni, millal tulevad sinna kõik koos. Siis räägin ma raamatukogust ja lugemisrallist – meil on 27 eri raskusastmega raamatut, mille seast lapsed kohapeal lugemiseks valivad. Mõned esimese klassi omad on kevadeks kõik 27 läbi lugenud. Nad mitte ainult ei loe, vaid saavad küsimustiku, millele vastavad. Nii selgub, kuidas nad on tekstist aru saanud. Enamasti rallivad 1. ja 2. klassi lapsed, mõni ka 3. klassist. Kevadel teeme kokkuvõtted, kes on olnud tublimad. Osavõtt on vabatahtlik ja osalevad ka erivajadustega õpilased. Oma lugemisest räägivad mulle ka lapsed, kes valivad ise lugemiseks raamatuid.

LÕ: Meie eesmärk on, et tunneksime kõik ennast turvaliselt, ja me saame tuge pakkuda nii, et laps ei pea tundma ennast hädas.

UK: Tugimeeskonnal on lastest selge pilt. Me ei hülga kedagi, kes pole esimeseks klassiks valmis, vaid talle pakutakse nii palju tuge, kui meil on.

VR: Probleeme tuleb ikka ette. Oluline on neiks valmistuda.

UK: Me püüame ennetada konflikte, mis võivad tekkida erimeelsustest ja teadmatusest.

KK: Esimeses klassis peavad lapsed omavahel reeglid paika saama. Mõnikord läheb kergelt, teinekord raskemalt. Algklassiõpetaja kasutab vist kõige rohkem psühholoogi ja kooli sotsiaalpedagoogi abi. Ennetamine on ka see, et esialgu vahetan ma igal nädalal pinginaabreid. Et nad õpiks üksteisega koos olema. Me peame suutma koos töötada nagu üks meeskond.

Mina tunnen kooli tugisüsteemist tohutut abi. Kui näen tüli algamas, siis 20 minutit täiskasvanu juuresolekul vestlemisest on abi. On kordi, kus tülitsejad on saanud headeks sõpradeks. Asi on vaja kohe lahendada, aga mina ei saa selleks ajaks klassi omapead jätta.

UK: On enesestmõistetav, et sotsiaalpedagoog ja psühholoog on igas küsimuses meeskonna osa. Tervitan väga seda, et need spetsialistid on kooli meeskonna juures.

VR: Esimestes klassides võib kuluda aega perede kohanemiseks kooliga. Mõnikord on tarvis õpetajale appi minna, edastada sõnumeid. Pigem teen seda mina, et pahameel tuleks minu peale, kui perele midagi ei meeldi. Las vanemate emotsioonid tulla minu juuresolekul, kui et kogu torm langeb õpetajale.

UK: Kool ongi meeskond. Üksinda ei tee siin keegi mitte midagi.

Mis on Lü?

Praegu esimene ja ainuke Lü Eestis, mille Kuninga tänava kool hankis projekti rahaga, on suur interaktiivne tahvel koos hulga ingliskeelsete mängudega. Mänge saab eestikeelseks muuta ja ka ise luua. Komplektis on veel värvimuusika ja kõlarid. Mobiilise Lü juurde on hangitud ratastel lauad.