Kuidas ma õpetajaks sain?
Tänavu kevadel täitus mul 45 aastat õpetajaametis ja 40 psühholoogina – üks amet täiendab teist ning argielus ei saa sageli arugi, kus üks elukutse lõpeb ja teine algab. Peale selle pakub elu hulgi igasuguseid rolle, nii et penskaril juba igav ei hakka.
Mina ja õpetaja … Olin algkoolis paljude õpetajate murelaps, sest olin hüperaktiivne ja lisaks ka düsgraafik, aga omal ajal nendele erivajadustele suurt tähelepanu ei pööratud. Esikohal olid sotsiaalsed erivajadused: oktoobrilaps ja mitteoktoobrilaps, pioneer ja mittepioneer, kommunistlik noor ja mitte seda … Õpetajaamet oli see, millest ma ei unistanud.
Luuletused konfiskeeriti
Ausalt öeldes põen senini algklassides saadud koolistressi ja näen oma koolipõlve vahel uneski. Siis võib unenäole järgnev päev olla üsna problemaatiline. Keskkoolihariduse omandasin Tallinna spordiinternaatkoolis, kus valitses väga õpilassõbralik mikrokliima ja oli ühtehoidev klass. Siis taipasin lõpuks ka seda, et õpin endale ja mitte vanematele ning õpetajatele. Lõputunnistuselgi oli vaid paar kolme.
Olin üks esimesi EPA lõpetanuid, kes õppis eraldi aiandust, ja nii taotlesin endale töökoha Pirita lillekasvatuse näidissovhoosi roosikasvatuse agronoomina. Olin tudengipõlves üsna aktiivne: olin EPA üliõpilassegakoori vanem, EPA üliõpilasklubi esimees ja osalesin luuleteatris Radajad. 1976. aasta üliõpilasmäss, mis sai alguse liigsetest Gunnar Grapsi kontserdile müüdud piletitest, vajutas pitseri ka minu edasisele eluloole. Käisin Vanemuise tänaval KGB-s kolm korda ülekuulamisel. Kõik minu kirjutatud luuletused konfiskeeriti (ühiselamus toimus läbiotsimine). Eriti paelus neid üks minu luuletusi (arvata, et aktuaalne ka tänapäeval):
„Au olgu neljandale“
Poliitika kulg öö ja voodi varjel –
kirg vallutab, seks sünnitab …
Mis taplust jätkab sündinute teel,
eks seegi kirg –
kirg olla teiste eel …
Keegi tölp leidis inimmõistuse
kui ülla ja piiritu anni,
teine mees jäävuste jäävuse,
kolmas aatomipommi …
Kümmet käsku, mis piiblis,
täna korvamas koodeks –
moraal seisab paberil,
mida kahjuks loeb tagumik …
Au olgu neljandale!
Ivo Ivari, 1974
KGB ülekuulamistel sai selgeks, et küllap tuleb EPA-ga hüvasti jätta. Mulle tehti siiski kaks alternatiivset ettepanekut: astuda KGB agendiks või NLKP-sse, juhul kui saan parteiridadesse astumiseks tugevad soovitajad. Esmalt olen muidugi senini tohutult tänulik tolleaegsele EPA rektorile (hilisemale Eesti presidendile) Arnold Rüütlile, kes mängis minu päästeoperatsioonis üsnagi olulist rolli. Samuti suur aitäh agronoomia teaduskonna dekaanile Paul Kuldkepile ja õppejõud Ludvig Raudsepale, kes andsid mulle vajalikud soovitused. Need kõik kolm meest olid pealt nagu punased, aga seest siiralt sinimustvalged.
Arvata võib, et paljud nõukaaegsed tippjuhid, kes ei kuulunud NLKP-sse, kuulusid KGB-sse, sest mingisse p…-sse sa pidid ju kuuluma, olgu siis see kõva või pehme, et juhirollis olla. Arusaadav, et mind suunati pärast lõpetamist Tallinnast võimalikult kaugele. Sõitsin Tallinnast Vana-Antslasse täpselt seitse ja pool tundi (buss peatus pea iga posti juures) – tundsin ennast kui asumisele saadetu.
Kuna ma polnud õpetajaks õppinud, siis kavatsesin olla lihtsalt Toivo, kes tunneb üle keskmise taimi, armastab loodust ja tahab tegeleda aiandusega. Püüdsin tunnis käituda nii nagu need õpetajad, keda ma koolipõlvest väga austasin.
Mind lohutas see, et juba suve hakul saan minna Nõukogude armeesse ja pärast sõjaväeteenistust ehk voli minna ikkagi Pirita lillekasvatuse näidissovhoosi. Nii juhtuski. Kuid meile pandi juurde pool aastat lisateenistust ja meist vorbiti ohvitserid. Minu sõjaväeline karjäär lõppes hiljem kapteni aukraadiga meditsiini alal.
Osa õpilasi on juba vanavanemad
Kui minu sõjaväeteenistuse aeg hakkas juba lõppema, sain Antsla sovhoostehnikumist kirja, millele oli alla kirjutanud 221 õpilast (koolis oli üldse 250 õpilase ümber). Sõnum oli väga lihtne: „Toivo – ootame Sind väga tagasi!“ Ja nii ma siis läksin õpetajaks. Oli aasta 1979.
Järsku aga selgus, et ma ei saagi olla õpetaja, sest mul puudub selleks vajalik kutse. Aga õpetajakutse sai omandada ühe kõrghariduse baasil ainult Moskvas. Õnneks avati samal ajal Tartu Riikliku Ülikooli juures psühholoogia eriala, kuhu astujal pidi üks kõrgharidus juba olema. Valid sotsiaalpsühholoogia õppesuuna, saad lõpetamisel õiguse olla õpetaja. Konkurss oli tihe ja tahtjaid palju, aga sisse ma sain, sest olin ju lõpetanud EPA väga heade tulemustega.
Olen oma vähese Antslas veedetud aja üle väga õnnelik, sest sain seal kätte oma õpetajaristsed. Eriti uhke olen oma esimeste õpilaste üle, kes mind senini meenutavad, olles juba ise vanaemad-vanaisad. Aitäh!
Pea 70-aastane, töötan veel ikka õpetajana, viimased kaheksa aastat sügava intellektipuudega noortega Maarja külas. Mulle mu töö väga meeldib, mind lausa oodatakse ja ka mina ootan tööleminekut. Meil on teineteist igati toetav kollektiiv. Töös intellektipuudega õpilastega õpin ka ise elu hoopis teise nurga alt nägema.
Õnneks julgevad minu õpilased palju küsida ja vahel juhtub, et ma ei oskagi vastata. Elu võib ka hoopis teise nurga alt näha, ja seegi võib olla tõde. Mida me sellest elust üldse teame?
Kuna õpetajaid napib, siis loodan seda ametit pidada seni, kuni mõistus peas ja jalad kannavad. Pidavat ju õpetajate eluiga olema maailmas üks pikemaid, sest amet nõuab iseenesest pidevat enesetäiendamist ja ajutrenni, peletades nii eemale vanadusnõtruse, Alzheimeri ja Parkinsoni. Ka pidavat õpetaja kirstus kena välja nägema, sest töö noorte keskel hoiab nooremana nii näolt kui hingelt.
HEAD UUT ALGAVAT ÕPPEAASTAT!
Mis teeb õpetaja õnnelikuks?
- Esmalt muidugi õpilased, kes soovivad õppida ega karda esitada küsimusi, sest ükski küsimus ei ole iseenesest rumal. Ja mida targem on õpilane, seda targemaks saab õpetaja.
- Koostööaltid vanemad, kes ei võta õpetajat kui teenindajat – sellist hoiakut tajub viimasel ajal kahjuks üha enam.
- Normaalse suhtlusrühma suurusega klass või lasterühm, milles on maksimaalselt kümme õpilast (last). Siis jõuad kõiki märgata, erivajadusi maandada ja jääd ka ise ellu – ei mingeid kodutöid ega unetuid öid.
- Olla tunnis loov ja vaba bürokraatlikest ettekirjutustest. Viimasel ajal muud ei kuulegi kui pidevat õppekavade ja aineprogrammide muutmist, millega tavaõpetaja ei suudagi enam kursis olla, täitmisest ja järgimisest rääkimata.
- Vääriline töötasu ja muud soodustused (tasuta muuseumipilet, tasuta pääs teatrite kontrolletendustele, hambaravi ja silmaarsti soodustus jne.). Hambutu ja poolpimedana on raske õpilasi veenda, et aus töö ning hea haridus teevad õnnelikuks.
- Heal tasemel täienduskoolitus, mida saaks ise valida, mitte hirmkalleid eurorahastatud ja kooli juhtkonna eelistatud projekte, milles sageli osalevad lektorid, kes ei ole päevagi õpetajaametit pidanud.
- Iga viie aasta tagant aasta täienduspuhkus, kus õpetaja omandab kümne kuu jooksul mingi lisaeriala või suhtlustasemel uue võõrkeele.
- Õigus isiklikule ja pereelule. Näitab ju kurb statistika, et õpetajate seas on lahutuse (ka kooseludest) osakaal 77% ja paljud naisõpetajad on vallalised. Juba nõukaajal oli liikvel ütlus: „Kolhoosiesimehe lehm ei lüpsa ja õpetaja laps läheb aia taha …“
- Ja muidugi väärikas pensionipõlv ja pansionaat.
Tervist, jätkuvat pikka huumorisoont, nakatavat uudishimu, parimale õpetajale!