Me kõik saame midagi ära teha, et meie riik ja rahvas ei jääks vaimupimedusse

23. aug. 2022 - Kommenteeri artiklit
Foto: Erlend Štaub

Avaldame Andres Juure kõne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise 31. aastapäeval presidendi roosiaias.

Andres Juur on Ahhaa teaduskeskuse juhatuse esimees ning pälvis tänavu veebruaris teaduse populariseerijana Vabariigi Presidendi noore haridustegelase preemia.

Lugupeetud kaasmaalased!

Head inimesed! 

Haridus algab koolist, aga ei lõpe seal. Mulda pandud seemnest sõltub see, kuidas taim kasvab. Milliste uudistega end valgustab, milliste raamatute ja filmidega end kastab, millise poliitilise peremehe enda eest hoolitsema valib. Ja seda seemet külvatakse kodus, lasteaias ja koolis. Täna oleme põhikooli tulemustega Euroopa ja kohati ka maailma tipus. Aga kuidas on lood meie ettenägelikkusega? 

Viie aasta eest ei huvitanud eriti kedagi, milline elektripakett tal on või mis me selle tuumajaama ideega teeme. Leedukad tegid 2012. aastal referendumi, kas ehitada Ignalina tuumajaama asemel uus jaam või mitte. Vastus oli „ei“. Seega keegi nägi Leedus vajadust elektri järele ette, pani selle suisa hääletusele, kuid rahvas ei pidanud seda oluliseks. Tänavu oleks pidanud see elektrijaam valmima. Ja meie ei peaks lugema oma elektriarvet nagu põnevusromaani.

Väidan, et umbes viie aasta pärast hakkavad esimesed eestlased pimedusse jääma. 

Ei, mitte elektri puuduse tõttu ‒ seda saame naabritelt juurde osta, kuniks ise mõne arvestatava elektrijaama valmis saame. 

Ma räägin vaimupimedusest. Meie Euroopa parimaid tulemusi toov koolisüsteem on kokku kukkumas, sest kõigi ainete õpetajaid 5‒6 aasta pärast lihtsalt enam ei jätku. 

Õpetajate keskmine vanus on niivõrd kõrge, et surm ja vanusega kaasnevad haigused panevad meid lähiaastatel fakti ette: igale juntsule eestikeelset haridust enam pakkuda ei saa.

Igal aastal kaob tööturult sadakond loodus- ja täppisteaduste õpetajat. Viie aasta pärast on meil seega puudu enam kui 500 õpetajat, kes peaks meile lastele matemaatikat, füüsikat, keemiat ja muid loodusteadusi õpetama.

Me kõik saame midagi ära teha ja peame seda tegema, et meie riik ja rahvas ei jääks vaimupimedusse. Vaimupimedus on salakaval ja selle tõeline mõju avaldub alles aastakümnete pärast. 

Meil kõigil on roll Eesti tuleviku kujundamisel.

Koolijuht, sinu teha on, kas õpetajad räägivad oma tööst kui ülekoormavast või vahvast. 

Volikogu liige, sinu teha on, kas järgmised viis aastat kulub raha järjekordseteks betoonitükkideks või annad vastupandamatule soovile linti lõigata järele ja investeerid inimestesse. Täna ja kohe.

Ajakirjanik, sinu teha on, millistel teemadel valimisvõitlus käima hakkab. Kas õpetajate järelkasvust tuleb rääkida ‒ või mitte.

Pankur, sinust sõltub, millises korteris või majas elab õpetaja ‒ ning kas ainult linnas või ka maal. Kas ta sõidutab oma lapsi bussi või autoga. Intress ja krediidireiting on sinu käes. Kasuta seda targalt.

Ja kindlasti saad midagi ära teha ka sina, andekas, mõjuvõimas või muul põhjusel silmapaistev isik, kes sa siia roosiaeda oled kutsutud. Sest vaimupimedus on asi, mille kõrval eelnevad kriisid tunduvad kerge ebamugavusena. 

Tõsi, kui see õnnetus meid tabama peaks, ei kutsutaks seda enam kriisiks, sest rumalus ise ennast ära ei tunne ‒ kõigil teistel saab aga olema paganama raske. 

Meil tuleb kõigil anda oma panus, et jääda targaks rahvaks.

Alustagem sellega nüüd!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!