Õpetajate Leht pakub jätkuvalt võimalusi
Varakevadel puhkenud poleemika selle üle, kas Õpetajate Lehte on edaspidi vaja iganädalase paberväljaandena või piisab hariduselu valgustamiseks e-väljaandest, hääbus ühes suve ning haridus- ja teadusministeeriumi teatega, et ministeerium toetab paberväljaande ilmumist ka edaspidi vähemalt senises mahus. Aga küsimus paberajalehe vajadusest ja mõttekusest jääb ikkagi ning võib varsti taas päevakorrale tõusta. Seda enam, et senine toetus ei võimalda suuremaid uuendusi ajalehe väljanägemises ega toimetuse koosseisus. Seetõttu jääb kummitama oht, et kokkuhoiupoliitikast tekkiv väsimus ja teisalt pidev vajadus tõestada enda vajalikkust, hakkavad kurnama ajalehe toimetust ja sisu.
1930. aasta 26. septembril „kutseteadliku õpetajaskonna häälekandjana“ ilmuma hakanud Õpetajate Leht, mille tegevtoimetajaks ja väljaandjaks oli tollane Eesti Õpetajate Liidu sekretär, haridus- ja karskustegelane Julius Elango (1895–1976) ilmus vapralt kuni 1940. aasta 25. oktoobrini, mil Eestis kanda kinnitanud nõukogude võim nimetas ajalehe Nõukogude Õpetajaks ning painutas selle alluma nõukogulikele ettekirjutustele ja reeglitele. 1989. aasta 27. maist on õpetajaskonna häälekandja ja hariduselu valgustajana ilmunud taas Õpetajate Leht.
Miks seda paberajalehte vaja on?
Üks tõesemaid väiteid, mis on kostnud Õpetajate Lehe paberväljaande vastu, on see, et kogu info jõuab kõikide haridusest ja koolist huvituvate inimesteni elektroonseid kanaleid pidi ning paberväljaande järele puudub vajadus isegi sihtgrupil endal, st õpetajal ja kõikidel teistel haridusega seotud inimestel. Nädalalehel pole uudis- ega infoväärtust ei ametlike ega mitteametlike allikate osas. See kõik on õige, ega koolielu kulge mingis vaakumpakendis, mida ümberringi tekkivad eeldused ja tingimused ei puudutaks. Vaevalt, et päevakajalise info osas keegi asjassepuutuv ajalehele enam loodabki, need ajad on jäädavalt läinud.
Peaks küsima: kas need ülesanded, mille Õpetajate Leht seadis enda ette üheksakümmend kaks aastat tagasi, on täidetud või pole need enam olulised? Või kui need on olemas ja olulised, kas need on täidetavad ka e-väljaande kaudu?
Info vahendamiseks on loomulikult olemas mitmeid kiiremaid ja paremaid mooduseid. Aga kuidas on vajadusega hoida õpetajaid hariduspoliitilistes küsimustes ühises infoväljas, õpetajate kaasamisega kooli ja õpetajaskonna enese huvisid puudutavatesse küsimustesse, seltskonna informeerimisega koolielust, arutelude, poolt- ja vastulausetega avalikus elus tõstatuvatele seisukohtadele, mis võivad asjatundjate vastuseta tuua oma erapoolikusega haridusellu vaid segadust? Kõrvalseisjana näib, et need ja veel mitmed teised on igavesed küsimused, mis vajavad pidevat ning koos aja ja selle nõudmistega teisenevat käsitlust, et neid küsimusi peab aina ja pidevalt küsima ning neile vastamiseks ei piisa igaühe enda arvamusest, vaid peab olema keegi, kes toob need arvamused kokku ning püüab otsida ja leida neist edasiviivat ühisosa.
Paberväljaandes levitataval sõnal on endiselt jõudu
Õpetajate Lehe algusaegadel taheti haridustegelasi koondada, hoida neid kõikidest omavahelistest raskustest ja probleemidest hoolimata ühises mõistete ja väärtuste ruumis, sest usuti, et vaid ühisel jõul on võimalik mõjutada avalikku arvamust nii, et kogu ühiskond tunnistaks hariduse ja harituse tähtsust. Ei tahetud loobuda Jakob Hurda poolt 19. sajandi teisel poolel sõnastatud vaimusuuruse ideest, vaid nähti haritlaskonda ja eriti kõikide haridustasemete koolmeistreid selle idee kõige usaldatavama kandja ja levitajana. Seega soovis ajaleht olla juba tol ajal midagi hoopis enamat kui vaid info vahendaja. Ajalehe ette seatud ülesandeist kõige olulisem oligi rahva üldise haridus- ja kultuuritaseme tõstmine, avaliku hoiaku kujundamine hariduse kui rahva elujõu ja kestlikkuse toetuseks.
Nüüdsel ajal, kui näeme taas ümberringi laiutamas suurt kurjust, peaksime mööndusteta kinni hoidma kõigest sellest, mis meie rahvast ja kultuuri edasi kannab. Eesti rahva puhul on üheks kindlamaks pidepunktiks olnud rahva vaimne erksus ja üldine haridustase. Selle hoidmiseks, kasvatamiseks, paremaks mõistmiseks ning toetamiseks on vaja ajakirjanduse jõudu ja väge. On vaja mitte ainult internetis levitatavaid teateid, vaid sellist trükitud sõna, mis kunagi ammusel ajal lükkas talutare ukse valla ja lasi sinna sisse valgust, mis aitas maarahval kasvada eestlasteks.
Kohe võib vastu küsida, kas paberile trükitud sõnal on endist jõudu. Ja kas ei ole see talutare aegadega võrdlemine üldse arust ja ajast? Võib isegi kinnitada, et haridust väärtustame ka tänases Eestis ja et ega suur siht, selle olemasolu ja tunnistamine sõltu sellest, kas kuulutame seda sotsiaalmeedias või trükitud ajalehes.
Sõltub ikka küll. Internetiväljaandena on sõnumil juba ette piiratud ja vähendatud lugejaskond, sest kõigil ei ole ega peagi olema kodus arvutit või isegi telefoni. Paberväljaanne on aga veebiväljaandest avalikum, st soovi korral ikkagi lihtsamalt kättesaadav, omamoodi kõigile suunatud avalik hääl. Ja Õpetajate Leht paberväljaandena on osa avalikust häälest. Lõpetades ajalehe Õpetajate Leht ilmumise paberväljaandena, vähendatakse avaliku hääle mõju, võetakse sellest välja üks tähtsamaid teemasid, mis on Eesti ühiskonda toitnud ja hoidnud. Rääkimata tõsiasjast, et omanimelise ajalehe kadumine mõjutaks kogu õpetajaskonna enesetunnetust. Kardan, et mitte just paremuse poole, ja seda veel olukorras, kus juba pikka aega on kostnud mure selle üle, et mitukümmend aastat koolis töötanud õpetajaskond lahkub teenitud vanaduspuhkusele ning noored ei taha valida õpetajaametit.
Selles valguses näib, et veeretada mõtteid teemal, kas Õpetajate Leht paberväljaandena on ikka vajalik või mitte, pole väga tulemuslik tegevus. Selle asemel võiks tõsiselt arutada, millised on need ministeeriumi kasutuses olevad hoovad, mille abil kasvatada õpetaja elukutse väärtust ja väärikust ühiskonnas. Tundub, et just siin on palju tegemata tööd ja samas ka kasutamata võimalusi.
Mida õpetaja ootab?
Seni on kõige rohkem räägitud õpetajatöö õiglasest tasustamisest. See on oluline ja eluline küsimus, aga siiski vaid asja üks pool. Selle kõrvale peaks lisanduma tasakaalu leidmine koolmeistriameti õiguste, kohustuste ja vastutuse osas ning muidugi õpetajat tema töös austav ja toetav usaldus, mis ei lähtu niivõrd korralikult täidetud paberitest, kuivõrd inimlikust mõistmisest. Kõik see ei suju ega kujune iseendast ning paberväljaandest võiks nendes toimetustes hoopis suurt kasu tõusta.
Õpetajaks olemine pole kunagi olnud ega saagi olla ainult igapäevane töö, see on kutsumus. Õpetajatöös ei piisa vist iial sellest, et tunnid saaksid hästi ja korralikult antud. See töö nõuab isiklike ambitsioonide unustamist ning väsimatut armastust elu ja inimeste vastu. Kaugeltki mitte kõikidele pole see amet seetõttu ilmselt sobilikki ning kõik, kes õpetajatööd teevad, väärivad, et lisaks õiglasele palgale püüaks ühiskond seda tööd ka mõista ja hinnata.
Kindlasti ei oota õpetajad igapäevast kõvahäälset kiitmist, pigem normaalset tähelepanu, toetavaid arutelusid ning tarku otsuseid. Plaanitud ja seni õnneks teostamata jäänud kava viia Õpetajate Leht vaid internetti ei aitaks aga kuidagi kaasa hariduse sisu mõtestamisele, õpetajaskonna eneseteadlikkuse kasvatamisele ega mitte ka tarkade otsuste sünnile.