Sõnal sabast: Luuslank

Alati teeb meele heaks, kui meie linnaruum, paiguti endiselt tulvil üheülbalisi võõrkeelseid asutuse- ja kohanimesid, rikastub mõne originaalse eestikeelse toponüümi võrra.

Eestikeelsuse poolest tunduvad vaat et esirinnas olevat uued elurajoonid. Paraku ei saa nende puhul rääkida mingist erilisest originaalsusest – enamiku nimedega püütakse üksteist kopeerides ikka ja jälle müüa vaikelulist õnne kesk linnalähedast loodust mere ja metsade rüpes. Tooni määravad nimed stiilis Meremõisa, Mereranna, Merevärava, Mereääre, Merirahu, Paekalda, Jõeranna, Järvesalu, Kasemetsa, Hõbepapli, Kadakamarja, Karikakra, Paeheina, Lepalinnu, Luige ja nii edasi. Idülliline küll, aga … nagu igav ja üksluine ka!

Nende monotoonsete nimede hulgas hakkas hiljuti hästi silma üks julgem ja omapärasem – Luuslangi, uuselamurajoon, kus saab „jalad seinale visata või suvel muru sisse suruda“, sest „kiirustamine ei ole enam moes“. Sõna „luuslank“ tähendabki ju logelemist, mõnusat äraelu või muretut ajaveetmist ilma töö ja vaevanägemiseta. Sealt ka fraseologism „luuslanki lööma“ – ‘logelema, laisklema, looderdama, lulli lööma’.

Selle kohta, kust sõna „luuslank“ tuleb, ütleb „Eesti etümoloogiasõnaraamat“ napilt: „On arvatud, et võib olla sama tüvi mis luusima“. Viimast on raamatu järgi peetud häälikuliselt ajendatud tüveks või siis laenuks vene keelest (служить ‘teenima’), just nagu ka murdesõna „lusima“ – ‘tööd tegema, teenima, teenistuses olema’. Murretes on tuntud ka variant „lusima“ – ‘vedelema; venima, aega viitma’.

Murdelist varieeruvust võib täheldada „luuslangi“ endagi juures. Nii on Koeru ja Torma kandis löödud „luuskommi“ ja „luuskompi“, Lüganusel visatud „luuskampi“, Jõhvis ja Laiusel „luuskami“ ning Kanepis „luuslaadi“. Peale selle saab ühes või teises kohas lüüa või lasta või visata „luusakara“, „luusikara“ ja „luuskara“, „luusamenti“, „luuskanti“ ja „luuslaadi“ ning „luuslanti“, „luuspuud“ ja lihtsalt „luussa“.