Tallinna keskraamatukogu kuu raamat: Janne Teller „Mitte midagi“ (2022)

Ühe täiesti keskmise Taani linna ja kooli tavalise 7. klassi esimesel koolipäeval juhtus midagi ootamatut: üks poiss tõusis keset tundi püsti ja teatas, et sai just aru: „Mitte midagi pole mõtet teha, sest mitte miski ei tähenda midagi.“ Ja lahkus koolist. 

Ehk oleks see vahejuhtum peagi ununenud, kuid klassikaaslaste koolitee viis mööda selle poisi koduaiast. Tema aga istus iga päev ploomipuu otsas, kuulutas oma arusaamu valjul häälel ja enesekindlalt ega lasknud neil end ära unustada. Kuna ärritaja oli piisavalt vali, sage ja kestev, siis ei suutnud poisi klassikaaslased reageerimata jätta. 

Nad otsustasid sundida ta puu otsast alla tulema, aga sõnad ega jõuvõtted ei avaldanud mõju, nii jäi üle koguda kokku tõestusmaterjal näitamaks, et miski siiski tähendab midagi. Selleks pidi igaüks klassist andma ära midagi endale tähendusrikast, nii loodeti kollektiivselt kummutada vastanduja väited.

„Tähendusekuhja“ ladustamiseks kasutati mahajäetud saeveskit, sest mõistagi ei tohtinud täiskasvanud kogu plaanist midagi teada. Algselt õiglase ja võrdsena paistnud kord, kus viimasena endale olulise eseme loovutanu nimetab järgmise ohvri ja koos kogu klassiga lepitakse kokku, millest nimelt too järgmine ilma peab jääma, muutub üha halastamatumaks ja julmemaks. 

Kuni lõpuks ei ole enam tegu koomiksikogu, jalgratta ega uute kingadega, vaid mõnigi laps peab ohverdama iseend – kas füüsiliselt või psüühiliselt. Laste paine, süütunne, kahetsus, viha ja lõputud kõhklused kasvavad, kuni lugu jõuab meediasse. Kuulsus muudab mitte millegi millekski ülimalt tähtsaks, paraku vaid lühiajaliselt …

Teller vaatleb oma lühiromaanis habrast varateismeiga, mil noored ise tunduvad endale juba vägagi täiskasvanud, elukogenud ja targad. See annab neile pealehakkamise võtta iseseisvalt ette suuri tegusid, olgugi tegude ajendid ja eesmärgid ebaküpsed, mistõttu hind tagajärgede eest tuleb kibesoolane.

Lugejal on alatasa teelahkmel seismise tunne: tegelastel on oma arutlustes võimalik pöörata nii paremale kui vasakule või astuda hoopis samm tagasi. Tõestamisetuhinas tekkinud klassi kambavaim kasvab aga selliseks jõuks, et ühelgi neist ei ole enam võimalik eemalduda – teha see mõistlik samm peatamaks vägivalda ja julmust –, ilma et teda tabaksid väljatõugatu saatus ja kamba kättemaks. 

Kui raamat Taanis umbes 20 aastat tagasi ilmus, mõjus see niivõrd šokeerivana, et pälvitud auhindadest hoolimata kaaluti isegi, kas mitte teost ära keelata. Nüüd peetakse raamatut „Mitte midagi“ noortekirjandust muutnud teoseks ja see kuulub Taani koolides kohustusliku kirjanduse hulka. 

Kindlasti on tegelaste vaidlused „mitte miski“ ja selle tähtsuse üle mõnelegi 14-aastasele (st teose tegelaste eakaaslastele) veel liiga keerulised, tegelaste „tähenduslikud“ teod õõvastavad. Sama kindlasti kulub aga noortele (ja täiskasvanutelegi) ära n-ö teoreetiline kogemus, kuidas olukord justkui iseenesest kontrolli alt väljuda võib ja kuidas leida endas julgust astuda vastu üldsuse survele. 

„Mitte midagi“ annab lugematuid võimalusi arutleda ja koguni läbi mängida variante loo mistahes punktides, kas ja kuidas oleks peategelased saanud teisiti otsustada ja teha, miks pääseb mõjule üks või teine tõde. Teos on eesti keelde tõlgitud 2020. aastal Sadamateatri lavastuse jaoks, nüüd on see ilmunud ka raamatuna. Mõjub endiselt ajakohaselt ja värskelt.

Kui mõtted mõttetusest peaksid võimust võtma, siis võib päriselu praktilise harjutusena püüda teha nagu poiss puu otsas: „… nautida seda eimiskit, mis on“ (lk 24) vähemalt nii kaua, kuni sul lastakse seda teha.