Ülo Vooglaid: „Põhiküsimus on õpetaja“
8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?
Fotod: Annika Poldre
Nelja aasta eest elutööpreemiaga tunnustatud emeriitprofessor Ülo Vooglaid on tegelenud aastakümneid elu teooriaga ja jälgib teraselt maailmas toimuvat.
Ülo Vooglaiu kodukabinetist avaneb uks verandale ja sealt vaade rohelusse uppuvasse aeda. Veranda on väike, mahutab laua, mille ümber saab mõõdukas seltskond istet võtta. Laual on lehed ning pabertahvlilgi on märksõnu omajagu – nagu oleks siit mõttetöö juurest äsja tõustud.
29. augustil 87. sünnipäeva tähistav sotsiaalteadlane ja haridustegelane Ülo Vooglaid ütleb töölaual süsteemselt paigutatud märksõnadega täidetud suurtele paberitele viidates, et hiljuti olid tal külas ukrainlased, kellega arutleti aktuaalsetel teemadel.
Olen tulnud külla, et uurida, millega tegeleb elu jälgiv filosoof, kes pälvinud haridustöötajate ja õpetajate riikliku tunnustuse. Elutööpreemiat üle andes ütles toonane haridusminister Reps: „Tänavune laureaat on Eesti üks tuntumaid mõtlejaid, teadlasi ja humaniste, kes teinekord esitab küll ebamugavaid küsimusi, kuid selle eesmärk on kutsuda üles märkama, diskuteerima ja lahendusi leidma.“ Minister tõi tookord esile, et Vooglaid on teinud palju selleks, et Eestis elaks ja toimetaks tark ja tegus rahvas.
Ülo Vooglaid on tegelenud aastakümneid elu teooriaga – elu etappide ja elukaarega ja haridusteooria ning elukeskkonna teooriaga, mõeldes ikka ka sellele, mida teised inimesed võivad neil teemadel edasi mõtiskleda. Preemia saamise järel Objektiivile antud intervjuus avaldas emeriitprofessor, et peab elutöö kaaluandvaks osaks süsteemide ja tervikute loomise võimet. Tema sõnul tõusevad esile need elutööd, mida saavad kasutada teised inimesed. Ta peab kõige tähtsamaks seda, et on püüdnud suunata lugejaid eesmärgistatud protsesside üldteooria kohta materjali otsima.
Enne meie kohtumist avasin Ülo Vooglaiu internetist kättesaadava 2019. a raamatu „Elanikust kodanikuks“. Peatükis haridusest ja hariduspoliitikast on autor väga põhjalikult mõtelnud õppimise ja õpetamise protsessi üle, tema seisukohad on täpsed ning läbimõeldud ja -kaalutud.
„Enne kui jõuate midagi küsida, ütlen kohe, et meie kirstunaelaks haridussüsteemis on õpetaja,“ lausub Vooglaid. „Õpetaja on põhiküsimus. Piinlik öelda, aga ma ei usu, et seda muret õnnestuks meil praegustes oludes lahendada, puuduvad vajalikud eeldused. See oli nüüd südame pealt ära öeldud.“
Olete öelnud eespool viidatud intervjuus, et igaüks ei sobi õpetajaks.
Ega igaüks ei sobi ka näitlejaks. Õpetajatöö pole sugugi lihtsam kui näitleja oma. Rääkida on lihtne, öelda on raske, kui ei olegi midagi öelda. Öelda saad siis, kui selleks on midagi kogunenud. Põhiküsimus on igal juhul kogu aeg kasvatus, õpe on kasvatuse kõrval lihtne.
Et õpetada, on vaja vähemalt kolme väga suurt eeldust. Esiteks peab inimene olema õpilaste silmis usaldusväärne. Õpilased usuvad, kui räägid seda, mida tead ja usud ning ka teed selle järgi.
Teiseks arvan, et õpetada saab see, kes armastab neid, keda õpetab. Armastus on keeruline, seda on mitut tüüpi. Sõna „armastus“ kasutatakse pedagoogikas väga vähe ja sellega on vähe arvestatud. Kui õpetaja ei armasta lapsi, ei ole tal kuigi palju väljavaateid. Ma ütlen veel, et see, kes õpetab, ei tohi õpetada.
See on kalambuur?
Just nagu jah, aga see, mis toimub õpetatava sisuga, on eriliselt keerukas. Mina praegu selles intervjuus ju ka ei õpeta kedagi, aga ma näitan, kuidas asjadest aru saan, miks ma niimoodi mõtlen ja ühte-teist küsimust käsitlen. Ja kui selles jutus on tera, mis väärib tähelepanu, edasi mõtlemist, siis lugeja mõtleb.
Ma olen terve elu sellest mõelnud ja mul on õnnestunud üht-teist ka aru saada ja ma arvan, et õpetaja ei saa käia tööl. Tal on võimalus osaleda kasvava põlvkonna kujunemises. See ei ole töö.
Õpetaja peab kõigepealt ise tundma õppima neid lapsi, kes kõik on erilised, imelised, arukad, kõigist võib kujuneda midagi niisugust, mida pole varem olnud. Õpetaja peab uskuma sellesse, et kõik lapsed on andekad, igaüks isemoodi. Ja rahvuslikuks põhirikkuseks on anne, mitte turvas, põlevkivi vm.
Aga kahjuks on juba ammusest ajast kujunenud olukord, et valdav osa andest kaob ära enne, kui laps jõuab kooliikka. Ega koolis õpetajad pole ka väga terased märkama, mille poolest on loodus või looja ühele või teisele lapsele helde olnud. Asja teeb raskeks see, et need, keda looja või loodus on millegi poolest eriliselt hellitanud, on tavaliselt ka millegi poolest viletsad – loodus või looja on olnud mõne kandi pealt väga kitsi. Sünnipäraste eelduste avastamine ja hoidmine, ka nõrkade külgede avastamine ja nendega toimimine on oluline.
Kas see on õpetaja ülesanne lapse anne leida?
Ei, ma arvan, et see on lapsevanema ülesanne. Anded ilmnevad ju varajases lapseeas, ühe-, kahe-, kolmeaastaselt. Lapse eeldused kas kustuvad või täiustuvad. Ega õpetajad koolis saa enam imet teha, kui koolieelses eas on lapse eeldused jäetud unarusse, midagi on tehtud valesti või tegemata jäänud. Mis need siis on? Esiteks, laps peab omandama enne kooli emakeele – avara, sügava, täpse jne emakeele. Neljandaks eluaastaks on inimesel ju emakeele põhi käes. Aga kui lapsel ei ole sõnavara, pole keelt ega korrektseid lauseid, ta ei suuda rääkida selgelt ega saa aru sellest, mida talle räägitakse, siis on edasi väga raske.
Ja üks kõige raskemaid asju on kuulamine. Kuulamine on palju raskem kui rääkimine. Rääkida on suhteliselt lihtne, muidugi juhul, kui on, mida öelda. Juba koolieelses eas inimene peab aru saama, mis on pläterdamine ja mis on rääkimine, need on eri asjad.
Olen teinud üliõpilaste abil palju vaatlusi selle kohta, kuidas vanemad lastega suhtlevad. Laps on tegelikult manipuleerimise objekt. Ja suhtlemise asemel teda koheldakse. Kohtlemise ja suhtlemise vahe on nagu mägi ja auk. Ja kui laps läheb kooli, siis koolis jätkub sama natuke kõrgendatud toonis.
Aga esimene küsimus on: mis see on, mida Eestis nimetatakse hariduseks? Venelastel on kaks sõna, obrazovanie ja prostveštšenie, ja on ministerstvo prostveštšenija. See on valgustus. Ma kuulan raadiost ja loen ajalehest, püüan kuulata Riigikogu arutlusi – enamik inimesi, kes osaleb arutlustes, ei saa minu arvates aru, millest jutt käib, mistõttu nad ei saa selles osaleda. Kuidas kõrge riigiametnik räägib, et ta töötab hariduses? Kuidas ülikooli õppejõud räägib, et ta töötab kõrghariduses ja et tal on kahekordne kõrgharidus?
Haridus on kultuuri funktsioon. Ei ole mitut haridust, on haridus, millel on mitu aspekti. See, mida me nimetame hariduseks, on paljutähenduslik mõiste. Raamatus „Elanikust kodanikuks“ on hariduse kohta loend olemas. Ega ka kultuuri funktsioonist paljud aru saa, sest ei tea, mis on funktsioon. See on objektiivne kaassõltuvus. Inimene on õppe, kasvatuse ja kogemuse funktsioon – kolme ühtsus. Teadmised, oskused ja arusaamine peavad olema. Arusaamine kujuneb mõtlemise kaudu.
Teadmisi ja oskusi on võimalik vahendada ka sunduse kaudu. Õue ei saa, arvutit ei saa, televiisorit ei saa enne, kui õpid pähe korrutustabeli või luuletuse – sundusega on võimalik, ehkki väga vääritu. Oskusi on samamoodi võimalik vahendada sunduse kaudu. Aga arusaamist mitte. Vaja on teadmiste, oskuste, arusaamise ühtsust, ühtsus on tähtis.
Analüüsides olen soovitanud nelja aspekti. Esimene: selgita, mis on hästi, mida tuleb hoida, kaitsta, tugevdada, kindlustada, et ei juhtuks see, et koos pesuveega visatakse laps välja. Seda, mis on koolis, kogu haridussüsteemis, igas ettevõtmises hästi, peab hoidma ja kindlustama. Ja see peab olema mustvalgel kirja pandud.
Teine punkt: mis on kehvasti, on küll olemas, aga ei rahulda. Ma olen kogenud, et paljud teevad suured silmad, kui ütlen, et seda, mis on kehvasti, ei saa muuta. Muuta saab selle tegureid. Täpsemini öeldes tegurite süsteemi. Siin tasub meelde tuletada, et saatan peitub detailides, pisiasjad võivad osutuda väga tähtsaks. Tähendab, toimib tegurite süsteem, mitte mõni tegur. Ja kus on süsteem? Pole sellist haridust, et opereerida klassifikatsioonidega, klassifikatsioon on tervik.
Kui inimene ei ole haritud, siis ta klassifikatsiooni ei leia. Tegeleb mõne detailiga ja on õhtuks väsinud, raha on kulunud, aeg läinud, aga tulemust ei ole. Mittesüsteemne tegevus on raiskamine. Pedagoogikas on kõik kohad seda täis. Ja see ei ole üldse professionaalne.
Erialane ettevalmistus on vajalik selleks, et inimene suudaks mingis valdkonnas professionaalselt tegutseda. Eriala on vajalik, aga mitteküllaldane, veel on vajalik kutsealane ettevalmistus ja kindlasti ametialane ettevalmistus – tööle võetakse ametikohale, palka makstakse ametikoha järgi, lahti lastakse ametist, edutatakse ametialaselt. Vastutus on ametialane. Aga ametialast ettevalmistust ei ole. Mis süsteem see on?
Erialasid on tuhandeid, kutseid on sadu. Ametialane ettevalmistus on üks. Oled sa kooliõpetaja, direktor või minister, igal juhul peab tegema otsuseid. Otsustamiseks on tarvis orienteeruda, fikseerida, milline seis on. Otsustamiseks tuleb seada eesmärk, eesmärgi saavutamiseks leida vahendid, nendega vaeva näha. Eesmärgi seadmiseks tuleb mõtelda, aga eesmärgi saavutamiseks peab ehitama üles protsessi, mis viib lähtekohast sellesse seisundisse, mida me käsitleme eesmärgina. Selleks protsessiks on vaja leida vahendid. Otsuseid tuleb selgelt põhjendada ja seostada need süsteemiks, põimida tervik. See on raske. Kui mõistus seda ei võta, siis asja ei saagi.
Kui tulla ametialase ettevalmistuse juurde, siis tegutsemiseks on vaja printsiipide süsteemi, luua side. See tähendab, et inimene peab ära jagama, kes peaksid olema tema kohta informeeritud küllalt operatiivselt, süsteemselt, usaldusväärselt. Ja ta peab omakorda teadma nende kohta, kes on tema jaoks olulised.
Kõigepealt on side, edasisidestus – tulemus, mille me saavutame. Mitte ei tegutse selleks, et tegutseda, vaid saavutada. Mida me kooli kontekstis tahame saavutada? Kas õpilased peaksid orienteeruma elus? Kindlasti. Olema võimelised tegema tööd? Kindlasti. Võimelised looma oma kodu ja perekonna? Kindlasti. Võimelised edasi õppima järgmises õppeasutuses, näiteks ülikoolis pärast gümnaasiumi?
Mis see on, mida nimetatakse tööks? Minu raamatus on see määratlus olemas, ma ütlen peast: töö on eesmärgistatud tegevus mingi tarbimisväärtusega produkti valmistamiseks, teenuse osutamiseks või keskkonna korrastamiseks. Üks nendest kolmest peab olema, siis on töö teostus, ära tegemine. Mida peab selleks teadma, oskama, millest peab aru saama, see on juba järgmine küsimus. Aga tööd on väga erinevad, on rasket füüsilist tervistkahjustavat tööd ja on intellektuaalset pingutust eeldavad tööd. Töö on teostus. Tööks on tarvis otsuseid, mida teha, kuidas teha, millal teha, kust ja millest teha, mida peab vältima jne jne. Ühesõnaga, tööalast ettevalmistust õpetajatel ei ole. Seda ei võimaldata ka ülikoolis.
Kust seda ettevalmistust siis saab?
Mitte kuskilt. Eestis ei ole praegu ühtegi kohta minu teada. Võimaldatakse erialast ettevalmistust, mitte kutsealast. Kutsealast ja ametialast üldse pole. Kutsealast vähemalt räägitakse, ametialast ei räägita ka. Tegeletakse erialase õppega. Kutsealase õppe väikseid fragmente on, aga ametialane õpe puudub. Tööline peab otsustamisest samamoodi aru saama, nagu otsustaja, juhid või juhtivad tegelased peavad aru saama täitmisest. Täitjad peavad aru saama ka otsustamisest. Juhtimine ja täitmine – vaja on aru saada, miks. Ja kui seda ei võimaldata, siis see ei ole haridus, seal on koerad maetud! Tõesti, kui keegi ütleb, et Eesti tulevik sõltub haridusest, siis see ongi õige.
Nagu öeldakse, et oleme hariduse usku rahvas.
Jah, aga mis on haridus, seda ei teata. Haridust ei saa anda. See ei ole võimalik. Haritud inimeseks kujunetakse mitmesuguste tegurite kaudu, see protsess on elukestev ja algab enne sündi siia ilma juba embrüonaalses faasis. Kus elu algab, seal algab ka haridusproblemaatika ja kestab meie elupäevade lõpuni.
Ja nüüd see jutt, et arendatakse kedagi – see pole üleüldse võimalik. Et inimene areneks – ja haridus on arengu üks tegur –, on vaja teada, millest areng sõltub. Areng on isereguleeruv süsteem. Viljatera hakkab idanema, kui ta panna keskkonda, kus on idanemiseks vajalikud eeldused, niiskus, valgus, temperatuur jne, ja mitte ainult üks, teine või kolmas tegur, vaid tegurite süsteem. Kui üks tegur puudub, siis pole tähtis, kui head on teised – süsteemsust pole. Haridus kujuneb süsteemi funktsioonina, mitte mõne teguri toimel.
Kuidas see süsteemsus peaks siis tekkima või loodama?
See vastus maksab miljoni. Kes seda tahab teada? Keda see huvitab? Öelge!
Mina jään praegu vastuse võlgu.
See oligi retooriline küsimus. Näiteks on mudel õppe tegurite kohta. Kui õpetajat enam ei ole, mis mõtet on siis teistel teguritel? Mis mõtet on anda raha valdkonda, kus õpetajad või üks oluline tegur puudub?
Ja muidugi, kui võtame õpetaja ja õppejõud ära, siis hakkab mudel lagunema.
Teistel pole enam tähendust. Aga vabandust, me hälbisime. Kõigepealt rääkisime sidest, edasi sidestusest ja nüüd ongi tulemus: hinnates tulemust, ei saa anda hinnangut tulemusele. Mis jutt see on? Aga nii ongi. Me peame vaatama, kuidas tulemus sobib nendesse protsessidesse, kuhu see oli mõeldud sobima. Hinnangu sellele protsessile saab anda selle põhjal, kuidas tulemus sobib sinna, kuhu ta peab sobima. Kas inimene sobib töötama, sobib kaitsma? Mitte ainult relv käes kodumaad, vaid ka loodust, emakeelt, kultuuri, kultuuriväärtusi, kaitsma iseseisvust, vabadust, au, väärikust? Kas koolilõpetajatel on kaitsealane ettevalmistus? Kas juhtimisalane on? Töö ja juhtimine on ühe asja kaks otsa.
Kõik inimesed on ühiskonna liikmed, kodanikud. Kas kodanikuks ettevalmistus on? Kultuuri esindajad peaksid kultuuri tunnetama, tunnetama kultuuri põhja, seda, mis on põhiseaduse preambulis. Pole ju ettevalmistust selleks! Ühesõnaga, baasi ei ole, seal ongi häda.
Protsessid annavad omakorda tulemused ja need peavad sobima järgmisesse protsessi. Mida kaugemale me suudame ette näha, seda paremini on meie tegevus edasi sidestatud. Me kujutame ette, miks me seda praegu teeme, teeme just niimoodi, et kujuneks see, mida on vaja ühiskonna arenguks, toimetulekuks ühiskonnas, maailmas orienteerumiseks.
Et seda protsessi juhtida, peab olema kõik tagasisidestatud. Meil on kujutlus, mida me tahame, ja nüüd vaatame, mis välja tuli. Kui tuli välja see, mida me tahtsime, siis võib jätkata, võib süvendada, laiendada jne. Aga kui tuli välja midagi muud, kui tulemus ei sobi, siis ei tohi jätkata, siis tuleb avastada, miks ei sobi. Sest olukorda ennast ei saa muuta, saame muuta põhjuseid, kõrvaldada või vähendada neid tegurid, mis ei sobi, lisada või tugevdada neid, mis on nõrgad või puuduvad. Puuduste kõrvaldamisest ei piisa, vaja on lisada vajalikku ja puuduvat, et protsess hakkaks kulgema senisest paremini. Mis see haridus on? Selles ongi asi – ettenägemise, äratundmise võime ja selle kujunemine, mitte hinded paberil, vaid intellektuaalne potentsiaal.
Valisin välja mõned asjad, mida me peaksime saavutama, et kujuneks rahvuslik eliit. Vaja on näiteks, et kujuneks koostöövõime, edasi viib koostöö, mitte konkurents. Aga kogu meie nii-öelda haridussüsteem on rajatud konkurentsile, vastandumisele ja hinnetele. Võrreldakse, koostatakse edetabeleid, peaasi on konkureerida, koostööalast ettevalmistust on näpuotsaga, kui sedagi.
Kordan vist nüüd, aga ütlen ikkagi, et primaarne on kasvatus. Kogu õpe ilma kasvatuseta on täielik mõttetus. Ja igas õppehetkes on kõlbeline aspekt.
Ja ülikoolis peavad olema õppejõud. Aga kuidas õppejõud kujunevad? Teaduslike uuringute kaudu. Aga neid pole Tartu ega Tallinna ülikooli kasvatusinstituudis enam ammu olnud. Uuringute asemel tehakse küsitlusi. Küsitlus ei ole uuring. Küsitlusmeetod on arvamuste kogumiseks. Arvamus ei ole fakt. Arvamus iseloomustab vastajat, mitte seda, mille kohta küsiti.
Et midagi näha, tuleb leida küllalt palju vaatepunkte. Ühest vaatepunktist paistab küll õige pilt, aga eksitav. Sest teisest vaatepunktist on samast asjast pilt hoopis teistsugune. Ja kui sa arvad, et ühest vaatest on õige, siis see on viga.
See tarkus, mis koolist vahendub, need tunded, ideed, aated, ideaalid, need kannavad. Aga me ehitame gümnaasiume – no ja siis?
Tase on Riigikogus ja koolis madal sellepärast, et ülikoolis pole õppejõude. Ülikoolis pole õppejõude, seetõttu pole uuringuid. Pole nõudlikkust.
Kui te sellise tõdemuseni olete jõudnud, siis kuidas edasi minna? Kuidas hakata harima uut inimest, teha ümber haridussüsteemi?
Ei, sellist ambitsiooni mul ei ole. Ma saan varsti 87. Kui ma olin aspirantuuris, pidas professor Rammul viimase loengutsükli – ta oli üheksakümmend – ja rääkis, et kui te olete oma aine neli-viis korda läbi võtnud, hakkab võib-olla osa teist sellest ka aru saama. Soovin edu!
Mõtlemapanev lõpp sel jutuajamisel.
Ma tegelen praegu peamiselt mõtlemisega ning kriitilise mõtlemisega. Kogu maailm tegeleb praegu kriitilise mõtlemisega ja igas ülikoolis on lausa omaette kursused.
Tsitaate Ülo Vooglaiu raamatust „Elanikust kodanikuks“
- Suur osa teadmistest koguneb kõigil kogemata, vahetu kaemuse ja kogemise, tundmise-mõtlemise, uurimise ja loomise, töötamise ja mängimise teel, niisama suhtlemisel. Väga suur on eeskujude osa.
- Oskused kujunevad harjutades ja kogedes, arusaamine mõeldes ja mõtestades. Kogemusi saab inimene koguda vaid vahetus praktikas, millega kaasneb emotsionaalne läbielamine.
- Väärtuseks ei ole teadmine, oskamine või arusaamine, vaid nende ühtsus!
- Harituse mõõduks on ettenägemise ja äratundmise võime.
Alati on ratsionaalne tegeleda mõtlemisega. Meil on kahjuks soositud arvamine.
Uus õppeaasta on algamas, kuid kahjuks ei ole oma mõtteid avaldamas vägagi olulistel teemadel hariduses arvukas õpetajate ühisrinne.
Kuigi teemasid, mida esile tuua, jätkuks piisavalt. Näiteks erinevate õppeainete sisu, maht, õpikute koostamise printsiibid ja nende muutmise vajadus. Meedias on ilmunud ainult väike osa protseduuride rikkumistest õpetajate valimisel, kus tihti ei arvestata kompetentsiga, vaid määravad on tutvused ja semusuhted. Väga oluline ja puutumatuse oreooliga on kaetud kriitika igat sorti koolituste vajalikkusest – mittevajalikkusest. Pikki aastaid koolis töötanud õpetajad võiksid kokku koguda väljaprinditud tunnistused läbitud koolituste kohta ja kaaluda võimalust nendega väiksema toa seinte tapetseerimiseks! Siis saab ka mõtiskleda, kas need rahalised vahendid olid otstarbekalt kulutatud või oli tegemist järjekordse aegaraiskava näitemänguga.