Urve Läänemets 75

Urve on sitke ja viljakas publitsist, õpetaja ja haridusteadlane. Kus on tema töökuse ja sirgjoonelisuse juured, mis toidab tema elujõudu? Vastused noppisin välja tema enda jutust.

Lapsepõlvetööd

Saaremaal kodukülas osalesid lapsed kõikides töödes: nad olid kaasas nii heinateol, rukkilõikusel kui talvel metsatöödel. Vanuse kasvades kasvasid ka tööoskused. Näiteks kümneaastasena hakkas ta koos emaga lambaid niitma, kuhja ja heinakoormaid õppis tegema 13-aastaselt. Töö tuli teha korralikult ja aega polnud raisata. Siiski ei pea ega tohigi kõiki asju kiiresti teha. Kiiresti saab teha vaid seda, milles oled omandanud vilumuse. 

Elukutsevalik

Kooliajast, nii koolikaaslastest kui õpetajatest on tal väga head mälestused. Ta oli üsna vallatu ja kangekaelne laps, oskas varakult lugeda, hea mälu lubas palju meelde jätta ja seetõttu oli õppida kerge. Oma klassikaaslastega saavad nad senini igal aastal augustikuus kokku (Urve lõpetas Orissaare keskkooli 1965. aastal). 

Ema soovis väga, et tütar õpiks arstiks. Teda ennast huvitasid aga keeled, kirjandus, ajalugu ja millegipärast ka füüsika. Kuna Juhan Peegel oli nende küla mees, sai ka tema käest küsitud ja tema arvas, et õppida tuleb ikka seda, mis meeldib ja huvi pakub. Nii läkski ta Tartu Riiklikku Ülikooli inglise keelt ja kirjandust õppima. Hiljem lõpetas kaugõppes ka saksa filoloogia eriala.

Kummardus eelkäijatele

Mis tahes valdkonnas on vaja tunda klassikat ja eelkäijatest tuleb õppust võtta. Näiteks võib tuua Ferdinand Eiseni tegevuse 20 aasta jooksul haridusministrina. Me ikka ei taha tunnistada, kui palju talle tegelikult võlgneme – emakeelsetest kooliõpikutest süvakoolide ja -klassideni ning kooliajaloo ja koduloo uurimisest looduskaitseni välja.

„Iga avastus, iga tõdede ümberhinnang saab toimuda eelnevate tõdede sügava tundmise ning valdamise baasil või muidu tuleb isegi väärtuslikule mõttele diletantismi ja ärplemise maik. Seda peab tuleviku tarbeks meeles pidama ja rakendama.“ 

See Voldemar Panso mõttetera on olnud talle juhtlõngaks.

Keeleõpe

Igasugune tulemuslik õppimine, ka keelte õppimine põhineb arusaamisel. Igal keelel on oma süsteem, mis lubab midagi ise öelda ja öeldut mõista. Sama on lugemisega – iga raamat sisaldab sõnumit (informatsiooni), millel on tähendus. Kuidas tähendust mõista, selle loob keelele kultuurikontekst. 

Keeledidaktika esimene ja kõige olulisem põhimõte on hea emakeeleoskuse omandamine. Emakeeleoskusel hakkab põhinema ka kõikide järgnevate keelte õppimine. 

Kui loeme Juhan Viidingut või Doris Karevat või Tammsaaret või keda tahes klassikutest, siis jääbki üle vaid vaimustuda nende erilisest viisist kasutada keelevahendeid uskumatult kaunites, sageli ootamatutes kooslustes. Pole vist vaja üle korrata, et kirjanduse lugemine arendab inimlast parimal võimalikul viisil.

Mis kurvastab? 

Teda kurvastab poliitikute ja haridusametnike asjatundmatus ja soovimatus kuulata erinevaid seisukohti. Spetsialisti arvamust ei arvestata. Kui hoolega otsida, siis asjatundlik arvamus kehtib õnneks veel kirurgias ja sageli ka muusikas. Kurvastab häbematu valetamine ja reetmine, näiteks see, mis juhtus lasteaia õppekava tööversiooniga. 

Kurvaks teeb vohav tühistamiskultuur ja suutmatus rõõmustada kolleegide edusammude üle. See viimane on soome kasvatusteadlase Tero Autio tähelepanek eesti akadeemilise kultuuri kohta. 

Pea olematuks on muutunud tõsiselt võetav teadustöö. Pelgalt küsitlustel põhinevad ja peenhäälestatud statistikal põhinevad artiklid, mis uut ja koolirakenduslikku teavet ei sisalda, ei toeta kooli ja õpetamise arengut. Kui artiklite lõppjäreldused viitavad sageli vaid koolijuhtide ja õpetajate küündimatusele uuendusmeelsed olla, siis võiks mõista põhjuseid. 

Õpetajate nõustamis- ja täienduskoolitussüsteemi pole alates märtsist 1993, kui likvideeriti Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituut. Projektipõhised uuringud ei saagi olla süsteemsed. Nende põhjal polegi võimalik teha informeeritud otsuseid Eestile vajaliku ja jõukohase hariduspoliitika kujundamiseks.

Kurvastab eesti oma koolikultuuri ignoreerimine, lõputu importtarkuse ees kummardamine, struktuurimängud ja intriigid ning soovimatus rakendada pedagoogikat kui teadust. Tähelepanuväärseks on kujunenud hariduslik kolonialism, millele on tähelepanu juhtinud ka Ivor Goodson ja Rain Mikser. Me ei saa olla väike Ameerika, kuigi oleme väikeriik. Väikest peetakse ilusaks, isegi Ameerikas. Väike ongi eriline ja väärtuslik ning haridus peab ikka oma ühiskonna vajadusi rahuldama. 

Lootus siiski jääb, et kunagi pöördutakse paratamatult pedagoogilise aksiomaatika ehk tõestust mittevajavate põhitõdede juurde tagasi. Küsida võiks pigem seda, miks ülikoolide pakutud uus õpikäsitus on praeguseks unustatud ja integratsiooniprojektid nurjunud.

Mis rõõmustab?

Teda rõõmustavad lapsed ja lapselapsed ja nüüd juba ka üks lapselapselaps. Rõõmustavad head sõbrad ja kolleegid, neid õnneks on, kellega kohvitada, juttu puhuda ja mõtteid vahetada. See on luksus. 

Rõõmustavad endised ja praegused doktorandid. Rõõmustavad meie aastaajad oma loodusmärkidega koduaias. 

Soovime Urvele ikka sedasama, mida tal juba on – sitkust, sirgjoonelisust, elujõudu ja meelerahu!

Elagu juubilar!

Kolleegide ja sõprade nimel

Maie Tuulik

Tööd ja tegemised

• Ta on õpetanud inglise ja saksa keelt, aga ka vene ja eesti keelt „oskama“ üsna arvukalt õpilasi nii Eestis kui MUJAL, näiteks Ühendkuningriigis. Koolis, keeltekoolis, ka ülikoolis ja eraõpilastele. Ta on saanud ühendada teooria praktikaga, sest on kirjutanud inglise keele õpikuid koos Karin Truusiga.  
• Publitsistina on ta rahvusvaheliselt hinnatud. Kirjutanud õppekavade entsüklopeediasse, ajakirjadesse ja kogumikesse, näiteks Taba ja Tyleri õppekavakäsitlusi analüüsival artiklil on varsti juba 24 000 lugejat. Ta on nii Õpetajate Lehe kui suure meedia lugejatele tuttav oma terava sule ja peavoolust lahknevate arvamuste poolest.
• Ise peab ta kõige olulisemaks õppekavauuringuid. Tema sulest on ilmunud kaks nimetatud teemat käsitlevat monograafiat: „Hariduse sisu ja õppekavade arengust Eestis“ (1995) ja „Ratio studiorum“ (2021). 

„Hariduse sisust kujuneb iga järgmise põlvkonna kultuuripilt. Õppekavast peab selguma, mis on väärt õppimist ja mida on vaja teada. Kui eesmärk on koostada õppijale tähenduslik, meie kultuuri sobiv ja professionaalselt lõimitud õppekava, tuleb kõigepealt Riigikogu tasandil tõsiselt arutada ja kokku leppida, millistele ideoloogilistele alustele ja neist tulenevatele väärtustele tuginetakse,“ arvab ta.