2000 eurot kuus
2000 eurot kuus võiks õpetaja palk olla küll. Olen muidugi kohanud ka neid õpetajaid, kes on praegusegi palgaga enam-vähem rahul. Peamiselt sellepärast, et töötavad keskmisest suurema koormusega. Neile ei käi see üle jõu. Paraku ei saa me nendest lähtuda, sest väga paljud ei saa hakkama ja lahkuvad koolist. Hiljemalt viie aasta pärast on alustanud õpetajatest pooled õpetajatööst loobunud ja EHL-i andmetel on Eestis praegu puudu ligi 5000 õpetajakutsega õpetajat. Eelkõige ongi vaja õpetaja palka tõsta selleks, et inimesed üldse õpetajaks õppima läheksid.
Tegelikult on õpetaja palgatõus üksnes pool ülesannet, sest kooli diferentseerimisfondi on samuti raha juurde vaja. Ja väga palju. Näiteks klassijuhataja peaks saama lisatasu vähemalt 300 eurot kuus. Just diferentseerimisfondist peaks tulema ka õpetajate õpiringide ja kovisioonigruppide eestvedajate tasustamine ning ülikoolis õppivate õpetajate toetamine. Diferentseerimisfondi on vaja raha juurde ka õpetaja karjäärimudeli toimimiseks – et oleks lisaraha meisterõpetajatele. Alustav õpetaja peaks töötama väiksema koormusega, mis tähendab, et vahe tuleks kinni maksta diferentseerimisfondist. Õpetaja soovib ka iga viie-kuue aasta järel pooleaastast tasulist puhkust. Lisaks kõigele muule on praeguses olukorras koolile vaja lisaraha matemaatika-, füüsika- ja keemiaõpetajate teistest koolidest „üleostmiseks“. Mida aga tegelik elu näitab? Eelmisel aastal diferentseerimisfondi hoopis vähendati, et tõsta selle arvelt miinimumpalka.
Me näeme, et õhinapõhiselt hariduselt turupõhisele üleminek on väga kallis, palju kallim, kui oskasime arvata. Vahel tundub isegi, et nii suures rahapuuduses kui praegu pole Eesti kool kunagi varem olnudki. Lisaks on vaja suuri summasid vene koolide eesti keelele üleviimiseks ning Ukraina laste õpetamiseks.
Riigil on vaja raha ka väljaspool haridusvaldkonda. Riigikaitse vajab lisaraha ja täna ei ütle keegi, et maksame õpetajatele rohkem riigikaitse arvelt. Ja lõpuks, lisaraha on vaja peretoetusteks, gaasi- ja elektriarvete kompenseerimiseks, kusjuures need väljaminekud annavad poliitikutele mitu korda rohkem valijahääli kui hariduse toetamine.
Tõnis Palts Isamaast soovitab õpetajate palga tõstmiseks võtta riigilaenu. Ta selgitab, et parema palgaga õpetajad annavad lastele parema hariduse ja tänu sellele töötavad need lapsed täiskasvanutena viljakamalt ning riik suudab laenu probleemideta tagasi maksta. See võib isegi nii olla, kuid kas teised erakonnad tulevad laenamise mõttega kaasa? President Alar Karis on juba hoiatanud, et riigieelarve ei ole mutiauk ega igiliikur.