Emotsionaalne õnnestumine on erilistele lastele väga tähtis
8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?
Õpetajate Lehe küsimustele vastab muusikaõpetaja Cathlen Haugas, kes pälvis 2020. aasta põhikooli aineõpetaja tiitli. Cathlen Haugas on naine nagu orkester: tema juhatusel saab muusikamaailm tuttavaks Urvaste Kooli, Lüllemäe Põhikooli-Lasteaia, Valga Muusikakooli ning Antsla Kultuuri- ja Spordikeskuse muusikastuudio lastele.
Kuidas on mõjutanud laureaaditiitel teie elu?
Laureaaditiitel pole suuri muudatusi minu tööellu toonud, kuid enesearengus küll. Alguses oli väga raske harjuda tähelepanuga, mida tiitel kaasa tõi. Tunnustuse üle rahulikult mõtiskledes tekkisid lausa judinad, sest ümberringi on nii palju häid ja tunnustust väärivaid õpetajaid. Pikalt vaevas mind küsimus, miks just mina, aga praeguseks olen enda jaoks vastuse leidnud. Olen õnnelik, et HEV-lastega töötavaid õpetajaid märgatakse ja tunnustatakse.
Kui teiega aasta õpetaja gala järel intervjuu tegime, siis rääkisite, et olete ametis mitmel reel korraga. Kas senini? Kuidas te jõuate?
Jah, endiselt töötan mitmel rindel. See annab mulle palju uusi mõtteid, energiat, positiivseid hetki, rõõmu, toredaid inimesi, kellega muidu ei kohtuks. Arvan, et seeläbi suudan õpilasi paremini mõista, märgata – olla positiivne ja rõõmsameelne õpetaja klassi ees. Minule sobib selline kiire elutempo.
Millised on uue õppeaasta plaanid?
Suuri plaane uueks õppeaastaks ei ole. Plaanime taaselustada kolme kooli kontserdi, mis koroonapandeemia tõttu on ära jäänud. Õppeaastasse kuuluvad traditsioonilised kontserdid ja konkursid.
Millised laulud kõlasid Urvaste Kooli 1. septembri aktusel?
Urvaste Kooli avaaktusel kõlasid Rein Rannapi „Pisike puu“ ja Tiina Kivimäe „Suur ja väike käsikäes“.
Urvaste Koolis õpivad intellektipuudega lapsed, kes vajavad erituge. Töö käib lihtsustatud õppekava alusel. Mille poolest on teie õpilased erilised?
Minu õpilased Urvaste Koolis on väga püüdlikud, kohusetundlikud, õpihimulised ja julged. Nad ei kaeble, et mõnikord on väga raske, vaid proovivad isegi siis, kui on mitu korda ebaõnnestunud. Selline suhtumine teeb õpetaja õnnelikuks.
Millest unistate?
Minu suur soov on, et HEV-õpilastele jääks oma kool. Oma RIIGIkool, oma pesapaik, kus tunda end turvaliselt oma eripäradega. Tahan tunda, et riik hoolib, võimaldades tugispetsialistide kohalolu koolis. Praegu on suur oht, et riik suunab olemasolevad HEV-riigikoolid kohalikele omavalitsustele, järgides kaasava hariduse ideed. Neil puudub aga võimekus jätkata samal tasemel, mis on loodud. See tähendab, et lihtsustatud, toimetuleku- ja hooldusõppe õpilased peavad hakkama saama hoopis teises õpikeskkonnas kui see, mis praegu loodud on. Küsimus on, kas selline olukord loob erivajadustega inimestele õnnelikuma ja täisväärtuslikuma elu või muudab olukorra vastupidiseks? Kas ühiskond muutub sellises haridussüsteemis tugevamaks või hoopis nõrgemaks?
HEV-õpilastele on väga oluline õnnestuda. Olenemata oma erisustest peab laps saama laulda, tantsida, osaleda spordivõistlustel. Neid rõõmustab väga, kui nad saavad oma oskusi ka teistele näidata. Tavakoolis kohtame esinemistel harva „raskeid“ HEV-õpilasi, sest õpetajatel ei jätku ressurssi nendega tegeleda. Hea näide on, et Urvaste Kool esitas põneva väljakutse matemaatikahuvilistele lihtsustatud õppekava õpilastele. Juba mitmeid aastaid korraldatakse Võrumaal ja nüüd ka Valgamaal LÕK-õpilastele matemaatikaolümpiaadi, mis on väga hästi vastu võetud.
Kaasavat haridust saab rakendada väga mitmel moel. Urvaste Koolil on vedanud, et saame mitmesugustel sündmustel, nagu näiteks jõululaat, kolme kooli kontsert, kevadkontsert, teha koostööd oma kogukonna koolide, Antsla Gümnaasiumi ja Kuldre Kooliga. Meid on märgatud ja meiega arvestatakse.
Minu utoopiline unistus on, et koolinoorte laulu- ja tantsupeol arvestataks ka keerukamate HEV-õpilastega − et neile võimaldataks ka mõned esinemisnumbrid ning nad saaksid kogu eesti rahvale näidata, kui andekad nad on.