Enam pole aega ühtsele Eesti koolile üleminekuga viivitada
7. septembril kohtus Eesti keelenõukogu haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasega. „Kohtumine süvendas minus usku, et kuigi aega on vähe, tahab praegune koalitsioon tõepoolest midagi väga põhimõttelist Eesti hariduses ära teha,“ lausus istungi järel keelenõukogu esimees, Tartu Ülikooli professor Birute Klaas-Lang.
Keelenõukogu kuulub haridus- ja teadusministeeriumi pädevusse, seepärast on ministrid soovinud ametisse astumise järel ka nõukogu liikmetega kohtuda. Kuna Tõnis Lukas on varemgi haridusministri ametis olnud, oli 7. septembril aset leidnud koosolek paljude nõukogu liikmete jaoks taaskohtumine. Istungi peateema oli üleminek eestikeelsele õppele, räägiti ka eesti keele arengukavast ja keelefoorumi korraldamisest.
Millist nõu keelenõukogu ministrile andis?
Birute Klaas-Lang: Juba aastal 2013, kui tegime eesti keele arengukava seiret, oli üks meie soovitustest minna täielikult üle eestikeelsele haridusele. Me pole oma nõuannet muutnud.
Arutasimegi kohtumisel ülemineku probleemkohti, detailideni veel ei jõudnud. Polnud kedagi, kes oleks kahelnud, et üleminek on vajalik, ka Eesti julgeoleku- ja väärtusruumi ühtlustamiseks. Viimaste kuude sündmused on näidanud, et meil on kasvanud üles põlvkond, kel pole sarnased väärtushinnangud, ja see on suur oht julgeolekule. Kõigile noortele peab andma võrdsed võimalused edasiõppimiseks ja tööleminekuks.
Põhimõttelises küsimuses polegi ju vastuolu, ühiskond on valmis. Ka poliitilised jõud, kes on kogu aeg vastu olnud, on meelt muutnud. Ehkki räägivad, et kolmkümmend aastat pole vaja olnud, miks siis nüüd äkki. Loomulikult oleks võinud juba 10–15 aastat tagasi olla kogu probleem unustatud. Aga tagantjärele tarkusest pole kasu.
Minister rääkis, et valmistatakse ette seadusemuudatusi. On vaja muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, keeleseadust, lisanduvad õpetajate keelenõuded. Eestikeelses koolis peavad ju õpetajad valdama vabalt eesti keelt. See puudutab ka aine- ja lasteaiaõpetajaid.
Ongi probleem, kas meil on nii palju õpetajaid. Ülikoolidele suurendatakse koolitustellimusi. Aineõpetajate ettevalmistusse peavad kuuluma ka teadmised, kuidas mitmekeelses klassiruumis hakkama saada, õpetada ainet neile, kelle jaoks eesti keel pole emakeel.
Arutasime, et võtmeisikud on koolijuhid. Kui koolijuht ja -pidaja on veendunud, et üleminek on kõigi − nii Eesti riigi kui iga üksikisiku, vene noore – huvides, leiavad nad ka parima ja kiireima võimaluse, et see teoks teha.
Kui käisime RITA-projekti raames Lätis, kinnitasid Riia haridusamet ja Läti haridusministeerium sama.
Rääkisime ministriga ka sellest, et eesti ja vene koolikultuur on erinev. See on ka üks põhjustest, miks eesti emakeelega noored pelgavad vene kooli tööle minna. Minister tõi hea paralleeli: nii nagu minnakse klassiga kaitseväkke, võiks ka kursusega vene põhikooli tööle minna.
Ministeeriumil on kavas tõsta Ida-Virumaal töötavate eestikeelsete õpetajate töötasu. Kui ma palganumbreid kuulsin, tekkis isegi väike hirm, et meie instituudi inimesed jooksevadki ära. Aga loodame, et ka ülikoolis palgad tõusevad.
Eilne kohtumine süvendas minu usku, et kuigi aega on vähe, tahab praegune koalitsioon tõepoolest midagi põhimõttelist Eesti hariduses ära teha.
Kas keelenõukogu on analüüsinud venekeelsete gümnaasiumide üleminekut eestikeelsele õppele ja 60:40 rakendamist?
Teeb muret, et riigieksamite tulemused on viimastel aastatel langustrendis. Saame panna languse pandeemia arvele, kuna õpe on olnud veebis ja suhtlusvõimalus on ära kadunud. Varem suheldi vene koolides ju palju eesti koolidega, toimusid keelelaagrid.
Oleme ülikoolis saanud paljudelt erialadelt signaale, et vene kooli lõpetanu ei saa eestikeelses akadeemilises õppes hakkama. Küsitlesime eelmise õppeaasta kevadel eesti keeles õppivaid vene noori, sealt koorus välja, et kuigi me arvame, et igas gümnaasiumis käib 60:40 õpe, pole see nii.
Keeleamet ongi võtnud nüüd nõuks vaadata, mis koolides tegelikult toimub. Paberil võib ju olla kirjas, et õpitakse 60% eesti keeles, aga päriselt see nii ei ole. Probleemi teine külg on see, et õppimisel on vaja väga palju eestikeelset sisendit. Kui eestikeelses ainetunnis on palju ka vene keelt, jääb sellisest õppest noortele väheks. Gümnaasium peab olema puhtalt eestikeelne. Me ei saa enam niimoodi edasi minna. Sama peaks mõne aastaga toimuma ka põhikoolis.
Kes on süüdi?
Ma ei ütle midagi halba õpetajate kohta. Aga kui drill käib ainult riigieksami ärategemiseks, siis tulevadki Ida-Virumaalt ülikooli noored, kes on saanud küll eesti keele eksamil 95% ja arvavad end oskavat eesti keelt, aga ülikoolis mõistavad, et ei oska üldse. See pole õpetajate süü, vaid tuleb sellest, et eestikeelset keskkonda on teatud piirkondades vähe.
Paljud noored, kes tulevad ülikooli, on ise teinud väga palju tööd, et eesti keel selgeks saada, on võtnud ka eratunde. Nad on teadlikult suurendanud eestikeelset sisendit. Ei aita, kui sul on hea õpetaja, vaja on kuulda eri sotsiolekte, kasutada keelt eri sfäärides. Neil on raske harjuda ka sellega, et professoritel on omapärane keelekasutus, kuigi murdekeeles ei räägi meil keegi. Aga kõnekeel erineb palju sellest, mida räägib tunnis õpetaja.
Ma pole nõus, kui öeldakse, et eesti keele õpetamise tase on kehv. Asi on selles, et eesti keelt on vene noore jaoks liiga vähe.
Kas nõukogul on plaanis täiendavaid istungeid?
Leppisime kokku, et enne kui seaduseelnõud Riigikokku lähevad, tulevad need nõukokku tagasisidestamiseks ja kooskõlastamiseks. See peaks paari kuu jooksul sündima. Asjaga on kiire.
Kindlasti on vaja pakkuda täienduskursuseid aineõpetajaile, leida üles õpetajad, kes töötavad mujal, ja kutsuda nad kooli. Keelefirmades on palju eesti keele õpetajaid. Tuleb leida motivatsioonipakett, et saada nad kooli tööle.
Hea on see, et Tartu Ülikoolis oli sel aastal eesti keele õpetajate õppekava 15 kohale ligi 30 avaldust. Võtsime vastu 23 inimest, pooled emakeeleõpetaja ja pooled eesti keele kui teise keele õpetaja õppekavale. Emakeeleõpetajad saavad meil ka eesti keele teise keelena õpetamise kogemuse. Juba 2015. aastal ühendasime õppesuunad. On vaja anda emakeeleõpetajale pädevus saada hakkama klassiruumis, kus on ka teise emakeelega inimesed.
Muide, keelt võib õpetada ka siis, kui õpilasel puudub igasugune kirjaoskus. Soomes on õpperühmad sellistele immigrantidele.
Üle on vaja vaadata ka Narva kolledži õppekavad. Me ei saa koolitada inimesi, kes ei oska lõpetamise järel eesti keelt C1-tasemel.
KOMMENTAAR
Keelenõukogu ja teadlaste nõu on vaja
Tõnis Lukas, haridus- ja teadusminister:
Eesti keelenõukogu roll eestikeelsele haridusele üleminekul ja eesti keele kasutuse suurendamisel on väga oluline. Keeleteadlaste uuringuid ja ekspertide nõu tuleb keelepoliitika, eesti keele kasutusala laiendamiseks ja maine kujundamiseks kasutada senisest rohkem.
Keelenõukogu tugi eestikeelsele õppele üleminekul on suur. Nemad tegid ka Eesti keele arengukava teksti, mille valitsus hiljem heaks kiitis ja kus on kirjas eesmärk minna kõigil tasemetel üle eesti õppekeelele. Andsin meie kohtumisel ülevaate ülemineku ettevalmistuste hetkeseisust ja ajakavast. Üleminek puudutab lasteaedasid, põhikoole, tegelikult ka gümnaasiume ning kutseõpet. Ülikoolid on tegevusse kaasatud õpetajakoolituse läbiviijatena. Lisaks seadusandlusele hõlmab tegevuskava mitmeid suundasid, mille kohta on keelenõukogul võimalik teha detailsed ettepanekud ja soovitused.
Eestikeelsele haridusele üleminek tähendab nõustamist, järelevalvet, tuge õppe kvaliteedi parandamiseks, metoodiliste materjalide väljatöötamist, õpetajakoolitust ning täiend- ja ümberõppe mahu kasvu, õpetajate palga- ja töötingimuste parandamist, karjäärimudeli taasloomist, töökoormuse alandamist ja paindlikumaks muutmist, huviharidust eesti keeles jne. Kõigeks selleks taotlen uue aasta riigieelarvest ja lähiaastate eelarvestrateegias vajalikku lisaraha.
Eestikeelsetesse koolidesse ei mahu kõik vene kodukeelega õpilased. Praegusi venekeelseid koole ei saa sulgeda, need jätkavad, aga õpetama hakatakse seal eesti keeles ja õpetajaid tuleb vajadusel vahetada. Mikrokraadiõppe sisu ja sellise paindliku õppe mahtu ülikoolides tuleb suurendada, et lühikese ajaga saaks täiendada oma kvalifikatsiooni. Hea meel oli tõdeda, et õpetajakoolituse teemal on keelenõukogu liikmed valmis aktiivselt kaasa aitama.
Tõdesime ühiselt, et võtmeroll on ülemineku ettevalmistamisel ja rakendamisel koolijuhtidel ja -pidajail. Koolijuhtide kvalifikatsioonitase on võtmetähtsusega. Keeleekspertide tuge ja nõu vajame praegu ka Ukraina põgenike laste haridustee jätkamise võimaldamisel Eestis. Uussisserändajaid on teistestki riikidest − nii meie naaberriikidest kui ka kaugemalt. Ministeerium tugineb nende ettevalmistuste tegemisel keelenõukogu varasematele dokumentidele.
Üleminekuks eestikeelsele haridusele on sel sügisel vaja muuta põhikooli- ja gümnaasiumiseadust ning lisaks tuleb arutada keeleseaduse mõningaid muudatusi. Esialgset muudatuste kava ma nõukogule ka tutvustasin.
On väga hea meel, et keelenõukogu liikmed on valmis igati kaasa aitama, olgu siis ekspertnõuga või osalemise ja esinemisega sündmustel, kohtumistel, aruteludel eestikeelsele haridusele ülemineku ja vajalike ettevalmistuste üle. Loodan, et koolijuhid ja õpetajad, koolipidajad kasutavad seda võimalust.
Eesti keele arengukavas on palju ministeeriumidevahelisi ülesandeid. Soovin olla nendel teemadel keelenõukogule toeks, et ülesandeid täidetaks koostöös teiste kolleegidega eri institutsioonidest. Mul on väga hea meel tõdeda, et järgmine keelefoorum on pühendatud eesti keele mainele. Väga oluliseks pean eesti keele uuringute programmi ja tegevust. Tegin kultuuriministrina juba kaks aastat tagasi ettepaneku, et 2025. aasta oleks eesti kirjakeele ja esimese trükise 500. aastapäeva tähistamiseks Eestis raamatuaasta. Keelenõukogul on väga oluline roll, et aidata vähese järelejäänud ajaga raamatuaasta korralikult ette valmistada, kaasates keeleteadlasi ja -eksperte.
“Oleme ülikoolis saanud paljudelt erialadelt signaale, et vene kooli lõpetanu ei saa eestikeelses akadeemilises õppes hakkama. ”
Kas päriselt saab keelenõugkogu ja HTM selliseid signaale alles praegu või on oldud sellest teadlikud juba varem ja midagi ei ole tehtud?