ERSO peadirigent Olari Elts: „Ma ko-hu-ta-valt armastan orkestrimuusikat“
ERSO kontserdisarja „Sümfoonilised lõunad“ kontserdid leiavad aset neljapäeviti kell 13. Sel hooajal on publikul võimalik lausa seitsmel korral oma lõunapaus muusikaga sisustada. Vaimu ergutavatele lõunakontsertidele on oodatud ka koolinoored, et tutvuda lähemalt orkestri kõla ja võimalustega ning kogeda tipptasemel solistide ja dirigentide musitseerimist. Kontsertide kavad on suures osas kokku pannud ERSO peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts, kelle elu on iga päev muusikaga täidetud. Kuidas aga jõudis Elts muusikani ning millised on tema esimesed mälestused külastatud kontsertidest?
Olari Elts, milline oli teie kõige esimene kontserdikülastus? Milliseid mõtteid ja emotsioone see tekitas?
Minu päris esimesed kontserdielamused jäävad koduseinte vahele ja jõudsid minuni mustvalge televiisori vahendusel. Tol ajal võisin ma olla umbes viieaastane. Vaatasin ja kuulasin ülekandeid Estonia kontserdisaalist, Helsingi Finlandiatalost ning ka saateid Kesktelevisioonist. Viimasest tuli ka väga palju kummalisi operetifilme ja muid muusikalisi taieseid, mis tundusid mulle toona väga lõbusad ja igati kohased. Sel ajal hakkasin esimest korda mõtlema, et tahaksin oma elu kuidagi orkestrimaailmaga siduda. Päris esimesed kohapealsed elamused sain vist aga Estonia teatrist – eks see ikka Pipi oli.
Eelmisel nädalal mängisime ERSO-ga meie hooaja avakontserdil ühe peateosena Mahleri esimest sümfooniat. Just sedasama Mahleri esimese sümfoonia esimest n-ö elavat ettekannet mäletan päris hästi. Olin siis keskkooliõpilane, istusin meie kontserdisaali keskrõdu nurgas ja olin juba sümfoonia esimese osa ajal lummatud. Kolmandas osas kõlava ja Mahlerile omase osavusega teosesse põimitud triviaalse muusika ajal kõkutasin seal reas ikka päris kõvasti (mitte detsibellide mõttes), nii et terve rida vappus ja pühendunud kontserdikülastajad heitsid järjepanu hukkamõistvaid pilke. Finaal oli aga nii suur elamus, et ma ei suutnud vähemalt kaks ööpäeva korralikult magada. Aga ega miski pole muutunud – ka nüüd, pärast eelmise nädala ettekannet läks järgnevate öödega pea samamoodi. Ega sellest Mahlerist ikka nii ruttu lahti ei saa. Ega tahagi saada.
Kas olete lapse või noorena ise Estonia kontserdisaali laval esinenud? Mis pillil ja millist teost esitasite?
Ei ole. Käisin palju rohkem teatris. Sellest on jäänud praeguseni suur salajane kiindumus sõnateatri vastu.
Kuidas jõudsite klassikalise muusikani ning miks otsustasite oma elu sellega siduda?
Ma lihtsalt nii ko-hu-ta-valt armastan orkestrimuusikat ja olen alati tahtnud sellega kuidagigi seotud olla. Unistasin dirigendiametist päris varakult. Mingil hetkel tundus, et mu pingutused ei kanna iialgi vilja, aga ühel hetkel hakkas kõik ootamatult kiiresti laabuma.
Jah, mul on väga-väga vedanud, et saangi tegeleda elus sellega, millest olen unistanud.
