Ilma arvutita 21. sajandis 

TLÜ akadeemilise raamatukogu galeriis avaneb täna, 2. septembril teadmiste päeva tuules näitus „21. sajandi Eesti aabits“.

Kohe selgus, et kõik ei mahu püünele. Meie sajandil on Eestis aabitsa nime all publitseeritud üle seitsmekümne üllitise. Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumist (EPAM) leiame neist viiskümmend viis, kogude pimedusest rahva ette catwalk-ile kontsi klõbistama pääseb seekord vaid nelikümmend kaks või neli. Vitriinis ju vähem ruumi kui hoidlas.

Numbrite kohatine umbmäärasus ei ole kuraatori süü. EPAM-i haridusloo spetsialist Triinu Rannula oskab riiulis raamatuselgi kokku lugeda küll, ja mitte vähe. Häda on hoopis sisuline: aabits on 21. sajandil veniv mõiste, see mahutab enda kõhu alla mitmekesisust ja mõtlemiskohti. Selgub nimelt, et 21. sajandi Eesti aabits on mitme uksega tuba, milles käivad sisse-välja mitmesugused vajadused, ootused, kunstilised ja pedagoogilised nägemused. Kõigile ei mõõdetagi ühe aabitsaga nagu Vene ajal, pigem aetakse Bengt Gottfried Forseliuse aabitsate Rootsi-aegset liini –  igale murderühmale oma aabits, igale kodukandile oma lood. 

Kõige selgepiirilisem nägemus aabitsast tuleb ootuspäraselt omistada haridus- ja teadusministeeriumile. Selle retsenseerimisel on valminud meie sajandil üle tosina universaalaabitsa, mille toel peaks saama tarkust taga nõuda ja riikliku õppekava täitmist kontrollida ühtemoodi igas Eestimaa nurgas. Kenad kirjakeelsed üllitised, enamasti kergel paberil ja pehme kaanega, portfelli või seljakoti mõõtu, leheküljed täis tähelepanu vangistavaid visuaale ja nende juurde kleebitud jutuaknaid. Ent siingi leidub mitmekesisust, millest siinkirjutaja Nõukogude-aegses lapsepõlves ei osatud undki näha. Alusharidust toona lasteaedades ei antud, riikliku alghariduse ja hariduslike erivajaduste lahkulöömine tähendas viimasele seltskonnale pahatihti sildistamist ja küüditamist ühiskonna äärele. Ammugi polnud siis riigi tellitud aabitsaid spetsiaalselt nimetatud ea- ja sihtgruppidele. Aga nüüd on. Variatiivsus silme eest kirjuks just ei löö, ent selgelt on näha, et ühte meelitatakse suurema pildiga, teisele on antud läbinärimiseks suurem tekstiplokk, kolmandatelt oodatakse pildi ja tähekujude mängulist ühendamist iseseisvalt jutustuseks. Ja neiski jaotustes on piirid ähmased ning omavahelised uksed lahti. Sobib see üks aabits tihti ka teistele sihtgruppidele, ülesanne on ju kõigil üks –  märgata pildikatke ja kirjatähe kooseluvorme, leida neist üles oma lugu. Leidub lemmikuid, mis suudavad haarata kõiki „esmaklassikuid“ ühe jutu lummusesse. Selle vägitükiga saavad hakkama Leelo Tungla ja Edgar Valteri aabits 2006. aastast ning Janno Põldma, Heiki Ernitsa ja Heli Prii Lotte-aabits aastast 2016.

Kuraator on väljapaneku jaotanud aabitsatüüpide kaupa. Universaalaabitsate kõrval moodustavad selles eraldi peatüki murdekeelsed aabitsad, koduloolisest pärimusest kokku pandud aabitsad ning nn autoriaabitsad, andekate loojate hullamised keelekõlaga, algriimistatud kalambuuridega. Neil pole haridusministeeriumi kummitemplit, puudub ka ambitsioon kõnetada kogu Eestit. Kaks esimest viimati mainitud kolmest tüübist pühitsevad kodutanuma koloriiti, võtavadki ette aknast paistvad põllud ja teeotsad, järved, sekka ka mõne autobaasi või muu inimtekkelise maamärgi, ning istutavad noore lugeja sellesse kodumaastikku, sellesse „murdekeeles kõneldud maastikku“, mis algab, laiub, kummub ja lõpebki keeles, nii imelik, kui see pole. Näiteks Kadri Tüüri ja Riina Uisu ettevõtmisel valminud ikka veel ahjusoe Muhu oabits on pärimuse, murde ja kodukohatunde vaimukas jõudemonstratsioon. Autoriaabitsad seevastu pürivad taas kogu Eesti lugejaskonna ette. Ja on ka põhjust, pürgijateks on absoluutsed rahvuslikud superstaarid-sõnameistrid, teiste seas Peeter Volkonski, Piret Raud, Contra, Jürgen Rooste. Need õpikud on selgelt tegijate nägu, ilu- ja õppekirjanduse piiril tantsisklevad komejandid, lustivad klounid, kelle vemmal keeletaju on lihtsalt maagiline. Ja seda varandust lihtsalt loobitakse lugejate sekka. Tasuta.  

Kes on pildilt puudu?

Ent on ka muud paeluvat. Vanaldasele hobipedagoogile, näiteks siinkirjutajale, pakub suures pildis huvi aabitsakuke kuulsusetu hukk. Millal kaotas aabitsakukk oma Rootsi-aegse kõigutamatu kaanepoisi staatuse? Millal algas tema aujärje allakäik? Millal liitus ta kibestunud statistide hordiga rubriigis „… ja teised loomad“? Võib-olla juhtuski see taasiseseisvunud Eestis, sest Nõukogude aja lõpu aabitsais tema aujärg kuigivõrd tuhmunud pole. Nüüd on see aga endastmõistetav tõsiasi, selles pole kahtlust. Kukk on alles, aga pisikese episoodilise tegelasena, kergelt koomilisena, ent kindlasti mitte enam ainuvalitseva ikoonina. Teda ümbritseb nüüd ka uus loojutustamise viis, mille esteetika laenab katekismuse moraliteede asemel hoopis koomiksikunstist. Tähestiku esitlemine on tugevamini integreeritud pildilise jutustamise jadadesse, mis ei lõpe ära, vaid kutsuvad aina edasi … to be continued, „vaata järgmisel leheküljel“ jne. Samad tegelased, üllatavalt sagedasti loomad, trügivad läbi kombekuse õppetundide, omandavad konstrueeritud suhtlussituatsioonides elutarkust ja õpivad tähti. Moraali loetakse aabitsates vähe, sest aega pole, alfabeedil on üle kahekümne täieõigusliku liikme ja kõik nad tahavad end esitleda mingis lavastatud episoodis. Summa summarum, kogu aeg juhtub midagi, figuurid on küll tihti maalitud tundlikult akvarellitud taustale ja rikaste tonaalsuste peale, ent tugeva kontuurjoonistusena ja kiirelt vasakult paremale rulluva faabula sisse. Üldpilti valitseb põneviku tüüpi õpik, ja põhjusega. Võitlus 21. sajandi noorlugeja tähelepanu pärast on võtnud juba eepilise Harmagedooni mõõtmed, tähelepanu püsimiseks peab pakkuma kogu aeg mingit visuaalset, kergelt edasikeritavat intriigi … ja ometi on vananev õpetajaskond lahingut lapse tähelepanu pärast kaotamas.

See ajendab küsima, kas meie aja aabitsad on oma ülesande kõrgusel. Osutan: selles pildijadade kappamises õpiku viimase lehekülje poole heiastub hooti kui mitte kiviaegne ühiskond, siis siinkirjutaja ammune lapsepõlv kindlasti. Soorollid on meie uuemategi aabitsate piltidel tihtipeale samas paigas, kus viiskümmend aastat tagasi –  naine mässab pannide-pottidega köögis, mees klopib õues vaipu. Mees saabub töölt, naine aga lastetoast. Poiss sikutab tüdrukut patsist, tüdruk aga nutab. Poisid ja mehed on üldse emotsionaalselt vaoshoitud ja tasakaalukamad, neil on ikka mingi oskust nõudev projekt käsil. Tüdrukute-naiste tunded kõiguvad aga laiema amplituudiga seinast seina, nad lihtsalt on seal, naeratavad laialt nagu väiksed päiksed või siis upuvad pisaratesse. Sõnaga, labiilikuid, „emotsionaalselt ülesköetuid“ ikka kohtab meie aja aabitsates, nagu ka looduse kroone ja „lahendusi kõikidele probleemidele“ –  mehi. Mehed teevad, naised lihtsalt on –  sellist sugude tööjaotust kumab meie aja tarkuse varasalvedest, aga eks see ole ikkagi pigem möödunud aegade kõla. Siit siis küsimus: miks on mul tunne, et meie aabitsad kuuluvad tolmuimejate- ja arvutite-eelsesse aega? Miks on mul tunne, et meie aabitsad on jäänud toppama teisele poole digilõhet? Võib-olla sellepärast, et digitaalne kultuur, mille rüpes tänased esmaklassikud võrsuvad, puudub meie aja aabitsatest sootuks? Aga kuidas saame sel juhul jutustada 21. sajandi lugusid? Kardan, et ei saagi, aabits on ju alati ajaloo tulemus; tuba, milles eelmine põlvkond õpetab järgmist, keda aga kisub pigem juba lahtisest uksest välja, järgmisesse tuppa.

Näitus on avatud 11. oktoobrini.