Ilma loosungiteta palun!

2. sept. 2022 Mahta Mõhk endine emakeeleõpetaja, pensionär Munalaskmelt - 2 kommentaari

Suur suvi on otsa saamas ja uus kooliaasta algamas. Ootamatult helistas mulle kohaliku kooli õppejuht ja küsis, ega ma natuke tunde taha võtta. Tuhat õpetajat pidi puudu olema. 

Kui aga koormustele mõelda, siis küllap oleks see arv 1500 või rohkemgi. Lubasin mõelda, aga enne tahtsin ikka olukorraga tutvuda. Olen jõudumööda meediat jälginud ja rohkem kui üks kord mõelnud, miks neid uuendusi iga natukese aja tagant pakutakse. Ega ma ühtki mõistlikku põhjendust leidnud pole, miks nüüd peaks eesti keelt täiesti uut moodi õpetama. Ja kui EKI direktor peab keelenormi lausa tarbetuks, missugust eesti keelt õpetaja siis tunnis õpetama peaks?

Või milles see uus õpikäsitus ikka seisneb? Ministeerium pole selle kohta midagi öelnud. Ega nad üldjuhul ütlegi midagi, kui midagi teevad, siis vaid uuendavad –  mida tahes. Õppeaasta lõpul näidati küll uuendatud riiklike õppekavade tööversioone. Ei leidnud ma peale loosungite midagi –  ühed eesmärkideks ja teised õpiväljundiks. Mida õpetada ehk ainesisu on puhta ära kaotatud ehk prügikasti visatud. 

Aga kirjas on: „Kohustuslike tervikteoste valiku teeb õpetaja, arvestades nii kooli eripära kui ka õpilaste huvisid ja võimeid. Valitud lugemistekstid võimaldavad käsitleda kursuste õppesisu ja saavutada õpitulemused ning toetavad üld- ja valdkonnapädevuste kujundamist.“ Mida sellega peale hakata, kui õpetajal on käsil näiteks esimene tööaasta? Või kui „kooli eripära“ (milline küll?) ei peaks õpetaja kui ainuotsustaja arvates võimaldamagi näiteks Tuglast või Tammsaaret puudutada? Kas tekstivalik sõltub kellegi arvates tõesti näiteks sellest, kas kool on Tallinnas Vabaduse väljaku ääres või keset Võrumaa metsi? Ja kuidas saavad „valitud lugemistekstid“ käsitleda õppesisu, mida ainekavas ju enam polegi? Kes seletaks? Ainult palun ilma loosungiteta.

Teemadelt pädevuse poole

Õigustuseks pakub kirjanduse ainekavade staaruuendaja ka nüüd neidsamu loosungeid, mis tal olid võtta juba aastal 2010. Just nagu oleks aeg seisma jäänud või oleks kannatlikult oodatud, millal viimaks saab oma soovunelmad läbi suruda. Kui õpetaja võtabki selle vaeva, et ainekava mingi sisuga täidab, teeb ta seda ju omal moel. Siis polegi võimalik ei tasemetöid ega eksameid teha. Aga uuendajad oma tuhinas sellistele asjadele ilmselt ei mõtle.

Ühel pühapäevahommikul sattusin raadiost kuulama üht Paides esinenud arvamusliidrit. See „suunamudija“ –  vist praegu koolidirektor, aga ka eesti keele õpetaja olnud –  ütles, et lapsed ja vanemad pole rahul liiga suure õppesisuga. Tema arvates on uue õppekava versioon kenasti edasi liikunud, ja just vabaduste poole. Tühjagi, ei liigu ta ise midagi, küll ikka liigutajad liigutavad, nagu parasjagu raha ja tahtmist on. 

Huvitav, et mitte keegi pole uurinud ega analüüsinud, kuidas senised ainekavad rakendunud on. Või teisiti sõnastades: kas rahakasutus on asja ette läinud? Positiivne on tema arvates seegi, et õppeteemade asemel püüeldakse pädevuste poole. See mõiste on uues Eestis narmendama tarvitatud, aga senini ei teata, mida need tegelikult tähendavad. Polevat vaja tutvustada 20 luuletust/luuletajat ja lugeda igaüht neist ühe korra, vaja olevatki võtta ÜKS luuletus ja lugeda seda 20 korda, see olevat efektiivsem. Ja siis saab hakata reflekteerima. Just nagu enne polekski luuletusi analüüsitud! Soovitan sellise lähenemise propageerijale näiteks Juhan Liivi „Sügist“: kaheksa sõna ja saab aga jälle otsast alata … Sügisetuul / raputab puul, / küürutab kõveral kõrrel / kui sandike!

Siis saavat laps süveneda ja mõtlema õppida. Saab, aga iga eestlane peaks oma keelest ja kultuurist ikka rohkem teadma. Näiteks Eesti hümni peab peast teadma, seal pole midagi reflekteerida. Siiski tuletan meelde, et luule lugemine on ka klassitoas palju enamat kui selle jälgimine, millal 20 korda täis saab. Aga selle arusaamani tuleb igaühel ikka ise kasvada ning alati see ei õnnestugi.

Julgelt pool maha!

Ja ikka selsamal arvamusfestivalil –  õpilastelt polevatki ühtki ettepanekut tulnud, mida võiks õppekavas vähendada. Kuidas saab õpilane öelda, mida välja jätta, kui ta ei teagi, mis eesti või muust kirjandusest leida on? Ja võib-olla oli arvama saadetud mõni nutikam noor, kes ei tahtnudki lammutamisega kaasa minna. Innukas direktor soovitas panna õpetaja mõtlema selle üle, mis on kõige olulisem. Küllap ta arvas, et pakub midagi eriti uuenduslikku välja.

Ta soovitas üldse kõike (?) aeglasemalt võtta, siis pidid asjad selgemaks saama. Praegu tahetavat koolis mistahes probleemile kiiret vastust, aga nii ei saavat, et vajutad nuppu ja Hiina toit tuuakse kohale. Ma küll ei saanud aru, kui säravaks seda Hiina toidu metafoori hinnata võiks, ju jälle minul puudulik arusaamine. 

Ta vahendas ka üht Paides esinenud füüsikaõpetajat, kes soovitanud julgesti kõikidest ainekavadest lihtsalt poole maha võtta, midagi ei juhtuvat. Kust sellised teadmised pärit on, seda jutupidudel üldjuhul ei räägita. Ja ei tea ka, kas poolitada risti või pikuti. 

Loomulikult oli kõneks ka palk. Noorel õpetajal olgu mentor ja ka koolijuht andku rohkem tuge, mentor aidaku noort õpetajat sisse elada ja andku nõu pisiasjadest alates, nt kuidas teha lõimingut. Eesti haridusloosungite üks lipulaevu ja nüüd äkki „pisiasi“? Kõneleja oli üsna kuri matemaatika ainekava tegijate peale, keda ta kambaks nimetas ja kes millestki õppesisus loobuda ei taha ning on osanud seda sisu isegi õpitulemustes kajastada.

Mõtlesin üsna pikalt, missugune see uus ja uuendatud eesti kool siis praegu on, kuhu mind tagasi kutsuti. Olen ju ainult mõned aastad pensionil olnud, küllap suudaksin õpetada nii keelt kui ka kirjandust, aga kuidas siis ikka tunnis toimetada, kui igaühel on õigus kirjutada, nagu soovib, ja kõnelda, nagu parasjagu meeldib. Mina niimoodi õpetajat mängida ei oska ega taha, seega helistasin kooli tagasi ja ütlesin, et minust nii uuendusmeelset, nagu praegu vaja, ei ole. 

Panin veel üht huvitavat asja tähele: eesti keele ülemvalvur, keeleinspektsiooni direktor tunnistas Vikerraadios 19. augustil, et ME pole ikka osanud eesti keelt mitte-eestlastele HÄSTI õpetada. Nüüd siis järsku MEIE, aga otsustajad ja tegijad olid ja on ju ometigi konkreetsed inimesed. Hea seegi, et suur ülemus kõrgeks kiidetud ja ohtralt rahastatud keelekümbluse vähest tulemuslikkust tunnistas. 

Ja kuidas jõuti põhikooli ainekavas eesti keele kui riigikeele uskumatu eesmärgini B2? Kui gümnaasiumi riigieksamil pea pooled vene õppekeelega koolide õpilased B2-ga toime ei tule, siis mis peaks põhikoolis juhtuma? Ja õpetajaid ei jätku ka. Ukrainast siia tulnud lapsi tuleb muidugi aidata, ent küllap seda teeb iga vald omal moel. 

Tarkus tuleb tasapisi

Aga suvi oli tore. Juku on veel viimast nädalat maal. Selle suvega on poiss ligi kolm sentimeetrit kasvanud ja pisut kosunudki, pruun ja vilgas nagu nirk. Laseb koos naabripoistega mööda metsa ja küla ringi, vanaisaga käidi kalal ja naabrionu kombaini peal lubati koguni üks ring kaasa sõita. Pole mingit liikumisõpetust vaja, tuleb normaalse lapse kombel mängida ja natuke tööd ka teha.

Õppisime (Juku emme tungival soovil) kirjutamist ehk kirjatehnikat ja lugesime üsna mitu raamatut läbi. Tema luges ühe lehekülje, mina teise ja siis muljetasime. Polnudki lugemiskoera vaja. Kalle Blomkvistiga jõudsime ainult poole peale, edasi luges poiss juba ise. Küllap vist taipas, et raamatust saab palju teada. Annaks taevas, et seda huvi jätkuks. Mina igatahes olen ettevaatlikult optimistlik.

Saadame Juku tuleval nädalal linna tagasi ja meil vanaisaga on hea meel, et poiss on õppinud mitu tarkust juurde ja üldse võtab elu rahulikumalt kui maale tulles. Keetsime koos moosigi ja tegime kurke sisse, nüüd ta teab, kuidas talvevarusid kogutakse. Igatahes teise klassi läheb meie Juku küll hulga elukogenumana. 

Tarkus ju tulebki tasapisi ja kui meie, vanaisad-vanaemad, natuke kaasa saame aidata, on ju kõik hästi. Loodan sedagi, et koolis on endiselt neid päris eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, kes lapsi õiget keelt oskama ja kirjandust armastama õpetavad –  udu-uuendustest hoolimata. 


2 kommentaari teemale “Ilma loosungiteta palun!”

  1. Liis ütleb:

    Hästi armas ja südamlik lugu…

  2. Koolmeister ütleb:

    Hea lugemine.Lihtne ja loogiline.Tegevõpetajana tean,et koolielus seda pole.Emakeele ülistamiseks on põhikooli eesti keele tunde 7.-9.klassis vaid kaks nädalas,inglise keelt aga rohkem. Koolis on olulised õpilaste erivajadused ja pedagoogi roll on neid rahuldada. Ja nii käime tundides “vajadusi rahuldamas”.Seepärast on arukas küsida,et miks üldse see eesti keel,kui ka kehakeelega saaks asjad aetud….

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!