KAHEKÕNE. Alushariduse seaduse pikk tulemine pidurdab kogu haridussüsteemi arendust

Esimest korda said kahekõneks kokku koolieelsete lasteasutuste juhid: Heda Kala (Tartu Meelespea lasteaed) ja Ene Nool (Rakvere Rohuaia lasteaed). Mõlemad staažikad juhid loodavad, et alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu võetakse lähiajal siiski vastu. Miks ei tohiks sellega enam viivitada? Kas kaua tehtud on ka kaunikene?

Heda Kala: Oleme seadust koos ministeeriumiga ette valmistanud 2015. aastast. Iseenesest ei olegi ju halb, et periood on pikale veninud, sest ka elu ja ootused on muutunud. Näiteks on varasemast selgemini määratletud vastutus kaasava hariduse rakendamisel. 

Ene Nool: Kaasava hariduse teema on uues eelnõus suhteliselt detailselt lahti kirjutatud ja see on hea, sest teema on praegu terav. Õpetaja vajab abi, et kaasava hariduse rakendamisega toime tulla. Seaduse tasandil on lahendatud hulk asju, nagu näiteks HEV-õppe koordineerija ametikoha loomine ja rühmade jagamine vastavalt lapse toe vajadusele. Need on paindlikud lahendused, mis võimaldavad last rutem aidata − võrreldes praeguse seadusega, kus on vaja diagnoosi lapse erirühma paigutamiseks, et ta saaks sobiva arengukeskkonna.

Heda Kala: Kuidas sulle tundub, kas kohalik omavalitsus on juba adunud neile pandud vastutust: enam ei ole asutuse juhi ülesanne teenust leida ja korraldada?

Ene Nool: Seda ei tea veel, kuna seadust pole vastu võetud, aga minu meelest on väga hea, et vastutus on pandud lasteaia pidaja tasandile, sest spetsialistide nappuse korral on omavalitsuse lõikes mugavam nappi ressurssi kasutada kui igal lasteaial eraldi. Me ei pea tekki endale sikutama.

Heda Kala: Mulle meeldib seaduse kontekstis ka see, et olenemata asutusest, kus laps asub – lastehoius või -aias –, peab olema tagatud õppe-kasvatustegevuse kvaliteet. Praegune olukord, kus lastehoidu reguleerib sotsiaalministeeriumi määrus ja haridust haridusministeerium, on lasteaiale väga koormav ja takistab sisulist tööd, sest meil on erinevad eelarved, anname aru eri ministeeriumidele. Selles mõttes on seaduse tagasilükkamine nagu jala ette panek arengule alushariduse valdkonnas. Praegused muudatused on kõigi huvigruppidega läbi räägitud, arutatud, nende mõju on analüüsitud. Erineva regulatsiooniga valdkonnad lapse arengu toetamiseks on ikka väga arust ja ajast. Lastehoiu ja hariduse ühtlustamine on põhjendatud. Tahaksime, et sellega kiirustataks.

Ene Nool: Mulle väga meeldib, et koolieelse lasteasutuse juht ja õppealajuhataja peavad olema magistrikraadiga. Ka õpetaja abi ametikoht on uues eelnõus reguleeritud ja talle kehtestatud kvalifikatsiooninõuded.

Heda Kala: Liigume tahes-tahtmata selles suunas, et rühmas on üks õpetaja. Lasteaiaõpetajaid on raske leida. Kahjuks pole ühe õpetaja mudelini jõutud mitte sisemise arendustegevuse tulemusena, nagu sinu lasteaias, vaid selleks on sundinud elu. Nii et meil ongi rühmas ainult üks õpetaja ja teda abistavad töötajad. See tähendab, et ka nemad peavad olema vajaliku ettevalmistusega, läbinud lapsehoidjakoolituse või -kursuse, nad ei ole enam nii-öelda koristajad. Ka see võimalus on eelnõusse kirjutatud. Kõik see eeldab panustamist riigieelarves koolitustesse.

Ene Nool: Põnev on ka hoolekogu teema. Kui eelmises seaduses oli väga täpselt reguleeritud, kuidas sinna liikmed valitakse, kui palju koos käiakse, siis uues seaduses on nii, et lapsevanemaid peab olema rohkem kui teisi hoolekogu liikmeid, hoolekogu koostab ise oma töö- ja liikmete valimise korra.  

Heda Kala: Üks kõige mahukamaid arutlusi seaduseelnõu töörühmas ongi olnud hoolekogu õiguste määratlemine. Arutelu põhineski sellel, et õigusega peab kaasnema vastutus. Aga kui palju hoolekogu oma otsuste eest tegelikult vastutab?

Ene Nool: Enamiku asjade puhul ütleb hoolekogu oma arvamuse, see tähendab ikkagi koosjuhtimist.

Heda Kala: Jagatud vastutus on oluline. Ehk ongi olnud lasteaedade probleem, et võtame kogu vastutuse vabatahtlikult enda kanda ega oska seda lapsevanemaga selgelt ja arusaadavalt jagada.

Ene Nool: Praeguses õigusruumis juhime asutust veel koos pedagoogilise nõukoguga, mida eelnõus enam olemas pole. Eeldatavasti ei tähenda see, et me õpetajatega asju läbi ei räägi.

Heda Kala: Ka alushariduse juhtide ühenduse üks küsimus oli, miks on seadusest välja jäänud pedagoogiline nõukogu. Kogude nimetused võivad olla erinevad, on arendusmeeskonnad, aga selge on see, et pedagoogiline arutlus, otsustuskoht peab jääma.

Aga mida sina arvad eestikeelsele õppele ülemineku teema tõstatamisest? See mõjub praegu poliitiliselt väljakistud teemana. Mäletan, et eelnõu töögrupis mindi sellest sujuvalt üle, sest eestikeelsele õppele üleminek ja eesti keele õpe on ju ka praeguses õppekavas ja seaduses. Integratsiooni sihtasutus koolitab keelekümblusrühmade õpetajaid juba ammusest ajast ja rohkem kui kümme aastat on olnud võimalik viia ennast selle metoodikaga kurssi. Ma ei saagi aru, milles on probleem ja miks on seaduse kontekstis vaja seda eraldi välja tõsta.

Ene Nool: Personaliteemast veel. Praegu reguleerib miinimumkoosseis väga täpselt ametikohtade suurust sõltuvalt rühmade arvust ja juhil on seljatagune olemas. Uue seaduse valguses on see vaba. Ülesanded, mis on meile õppekava täitmiseks antud, tuleb ära teha, aga kuidas ja kellega, see tuleb otsustada omavalitsuse ehk lasteasutuse pidaja ja juhi koostöös. Täpsed juhtnöörid on seadusest ära kadunud.

Heda Kala: Juba pikemat aega on ministeerium tahtnud miinimumkoosseisu nõuet kaotada. Koolidel ei ole ju enam miinimumkoosseisu kehtestatud.

Ene Nool: Sellest seadusemuudatustest räägimegi juba aastast 2010, kui PGS vastu võeti, selle tuules me nüüd siin aastal 2022 tiksume.

Heda Kala: Aga ka siin on ootused erinevad. Miinimumkoosseis on dokument, mida enam ei õnnestu või ei taheta täita. Ka omavalitsustes on erinevad lähenemised. On ka asutusi, kes kardavad, et kui miinimumkoosseis kaob, kaovad eelarve alused. Aga nagu sa mainisid, paneb koosseisu paika õppekava. Kõige ärevamad on praegu muusika- ja liikumisõpetajad, kes kardavad, et nende ametikoht kaob, kui neid seaduses enam ei sätestata − eelnõu sätestab vaid põhiametikohad.

Aga tegelikult paneb ju õppekava paika, et lapsed peavad omandama muusikapädevused. Iga õpetaja ikkagi ei vii vajalikul tasemel muusikatundi läbi, on vaja arukalt õppekavale otsa vaadata ja otsustada, kes ja kuidas need pädevused lastel tagab.

Ene Nool: Kui seadus vastu võetakse, kaob lõpuks ka meil atesteerimise määrus, mis on täielik rudiment. Koolides on see ammu unustatud.

Heda Kala: Seaduseelnõuga kaasnevad rakendusaktid. Praegu seisab eelnõu vastuvõtmise taga uue, arendatud õppekava kinnitamine, mis on valmis ja mille huvigrupid on heaks kiitnud. Samuti ministri määrused: atesteerimis-, miinimumkoosseisu-, keskkonnamäärus, tervisekaitse asjad. Terve pakett, mis ootab paremat aega. Kahetsusväärne!

Aga kultuurikomisjon otsustas jätkata sügisel ja küllap see sügis varsti saabub. Meie sõnum on: ootame uut seadust väga, see reguleerib meie igapäevast tööelu. Eelnõu on ju pikka aega kooskõlastatud, viimistletud, täiendatud. Seaduse vastuvõtmist edasi lükata või, kõige kurvem − alustada mingil põhjusel uuesti, ei ole enam reaalne.

Kõiki sihtgruppe on kaasatud. Ühendustes tehti oma liikmetega palju kodutööd. Kui seadus lükati tagasi, oli mul ääretult piinlik inimeste ees, kes on aastate jooksul oma aega ja mõttejõudu panustanud. Ministeerium oli tõesti eestvedaja ja sõnastaja, aga sisu ja kokkulepped, vaidlused, arutelud olid ikkagi sihtgruppide vahel. 

Me peame poliitika pärast kogu aeg piinlikkust tundma. Ei peaks ju. Poliitika peaks ikkagi arenguid toetama ja lähtuma arendusstrateegiatest. Meie seaduse ja rakendusaktide arendusel põhinevad ju teiste haridustasemete arendused. Venitamine ei pidurda mitte ainult koolieelsete lasteasutuste, vaid kogu haridussüsteemi arendamist. Pilt on ikkagi palju laiem. 

Ene Nool: Seaduse pikk tulemine on mõned protsessid ka käima lükanud, näiteks õpetaja abid õpivad hoolega usus, et varsti on neilgi kvalifikatsiooninõuded. Seega vaikselt juba täidame seadust. Juhatajad ja õppealajuhatajad muretsevad aga ülikooli sissesaamise pärast, sest neil on magistrikraadi vaja.

Ühest seaduse nüansist tahaks veel rääkida. Arengukava on nüüd reguleeritud normaalsemalt. Kui varem pidid lasteaiad tegema sisehindamise aruannet iga kolme aasta järel, siis nüüd arengukava perioodi jooksul. See on loogiline tsükkel − kui on eesmärgid, siis hindan neid ja teen järgmist kava.

Sirje Pärismaa: Kuidas on sügis teie lasteaedades tulnud?

Ene Nool: Avasime lastehoiurühma kümne Ukraina lapse jaoks. Tööl on logopeedi taustaga ukrainlanna. Rühmas on ka eestikeelne õpetaja, kes räägib lastega kogu aeg eesti keeles.

Üks mure on ka − meie logopeed läks pensionile. See on väga kurb, sest lasteaias peavad mõned asjad korda saama, koolis on juba hilja. 

Heda Kala: Ka meie lasteaias lahkus logopeed ja kahe kuu otsimise järel ei ole meil enam lootust uut leida. Arutasime ka alushariduse juhtide ühendusega, et tuleb leida võimalusi, kuidas toetada õpetajat erivajadustega lastega toimetulekuks.

Meie lasteaias on kaksteist Ukraina last. Tore, et neile on töövihikuid ja muud materjali. Ukraina lapsed on ääretult head kohanejad, seltskondlikud, saavad väga hästi eestikeelses keskkonnas hakkama. Ka vanemad on väga motiveeritud eesti keelt õppima. 

HEDA KALA

Olen Tartu lasteaia Meelespea direktor. Eesti Alushariduse Juhtide Ühenduse esimees.

Pärast keskkooli tulin aastaks lasteaeda tööle ja sinna ma jäin. Olen õppinud Tartu Pedagoogilises Koolis ja Tallinna Pedagoogilises Instituudis, töötanud ka Tallinna Pedagoogilises Koolis. 

Olen elu jooksul töötanud alushariduse kõigis valdkondades igal tasemel, olnud Tartu linnaametnik ja ametnik haridusministeeriumis. 

ENE NOOL

Olen Rakvere Rohuaia lasteaia direktor. Eesti Alushariduse Juhtide Ühenduse juhatuse liige.

Olen lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi 1989. aastal, töötanud Rakvere Pedagoogikakoolis õpetajana ja aastast 1993 lasteaiajuhina, vahepeal üheksa aastat koolijuhina. 2009. aastal omandasin TLÜ-s hariduse juhtimise magistrikraadi. Olen olnud õppejõud TLÜ Rakvere kolledžis ja praegu olen TÜ Narva kolledžis.