KEELEKASTE ⟩ Paruneist ja vonnest
Kunagi oli „Keelekastes“ juttu sellest, kuidas eesti keeles on kombeks kirjutada ameti- ja aunimetused, auastmed, teaduskraadid ja igasugused muud tiitlid väikese algustähega („Suurtähelisest austusest presidendi vastu“, ÕpL, 17.06.2016). President ja professor ei ole ses mõttes erilisemad kui pagar, postiljon ja ülikooli kojamees ning aasta ema ja kuu töötaja ei erine teistest emadest ja töötajatest; kindral on ühel pulgal reamehega ja doktor bakalaureusega ning kõikmõeldavad härrad, prouad, parunid ja vürstinnad ei saa endid pidada grammigi kaalukamateks maamatsidest. Teisisõnu, meie algustäheortograafia ei soosi suurtähelist lipitsemist. „Mats alati on tubli mees – / ta kedagi ei pelga, / ei kummarda ta saksa ees …“
Ajal, mil see Ado Reinvaldi sõnadega laul oli vaata et hümni staatuses, armastati äravalitud isandarahvast, saksasid – sakslasi üldiselt – kutsuda ka vonnideks. Gori ähvardab laulus „Balti „Landesvaterile““ (Meie Mats, 14.06.1919): „Siis tulge, parunid ja vonnid, / Meil teie jaoks walmis „kannid“! / Ei järel jää teist mitte mingit! / O, Balti parun, Balti von / Kas tead, mis on see Eesti jonn?“
„Vonn“ lähtubki loomulikult saksa sõnast von. See ei ole aadlitiitli nimetus – nagu näiteks „parun“ või „prints“ –, vaid pelk isikunimeosis, täpsemalt perekonnanime ees seisev partikkel. Nimepartikli all mõistetakse nime koosseisu kuuluvat abisõna, mis võib osutada näiteks kohale, kust inimene pärit on (Hans von Duisburg – Hans Duisburgist), või tema seisuslikule kuuluvusele („von“ kui aadlipartikkel). Sageli, nagu ka mitmes järgnevas näites, ei ole partiklil nimes aga ei üht ega teist funktsiooni; see pole enamat kui meelevaldselt omandatud kaugema minevikuta aksessuaar.
Kui aadlitiitlid kirjutatakse eesti keeles väikese algustähega, siis nimepartiklite puhul möönab eesti ortograafia ka algussuurtähelise alandlikkuse võimalust, andes meile juhise kirjutada neid võõrkeelsete nimede osadena asjaomase keele ja nime õigekirjas kas väike- või suurtähega. Väiketähelised vonnid on näiteks Karl Ernst von Baer ja Jakob von Uexküll, vabahärra von Münchhausen ja laulumaiad von Trappid ning režissöör Lars von Trier (kelle „von“ ei viita aadlipäritolule, vaid on mehe enda „tagasihoidlik“ lisandus). Suure algus-v-ga tuleb aga kirjutada artistinimi Dita Von Teese.
Algupärase kirjapildi juurde peab jääma ka eeskätt prantsuse nimedes kohatava partikli de (du, d’, des) korral. Kui Jean de La Fontaine, Honoré de Balzac, Simone de Beauvoir, Bertrand du Guesclin, Ferdinand d’Orléans, d’Artagnan ja Josquin des Prez on väikese d-ga, siis vabahärra Pontus De la Gardie nimes pruugime – mõnede prantslaste võimalikest vastuväidetest hoolimata – suurt d-d. Itaalia nimede hulgas eksisteerivad aga kõrvu Michelangelo da Caravaggio, Maria de’ Medici, Gabriele D’Annunzio, Alessandro Del Piero ja nõnda edasi.
Hollandi nimesid täiendab sageli partikkel „van“, ja sellegi juures tuleb järgida originaalkirjapilti. Väikese v-ga on maalikunstnikud Anthonis van Dyck ja Vincent van Gogh ning väravavaht Edwin van der Sar, suure v-ga poliitik Herman Van Rompuy, näitleja Jean-Claude Van Damme ja vampiirikütt Abraham Van Helsing.
Tasub märgata ja meeles hoida, et väikese algustähega nimepartikkel jääb väiketäheliseks ka siis, kui see on parasjagu ilma eelneva eesnimeta lause keskel. Ferdinand von Zeppelinist, Guy de Maupassantist, Leonardo da Vincist ja Robert van Gulikust ei saa eesnime puudumisel keset lauset Von Zeppelin, De Maupassant, Da Vinci ja Van Gulik, vaid nad jäävad von Zeppeliniks, de Sade’iks, da Vinciks ja van Gulikuks.
Igasugu tiitlitest ja partiklitest lõpetuseks veel niipalju, et kui saksa „von“ ongi eesti pilapruugis mõistetavatel ajaloolistel asjaoludel muutunud „vonniks“, siis poola „panist“ „panni“ ja hollandi „vanist“ „vanni“ ei maksa vast tegema hakata. Kes küsib, et miks mitte, see lugegu näiteks tõlkija Olev Jõe omaaegset keelekildu „Pannid juba on. Kuhu jäävad tonnid ja vannid?“ (Keel ja Kirjandus 2, 1964).