Kirjandusõpetajal on valikuvabadus, aga tüvitekstid jäävad 

Aastatega on kooli õppekavas vähenenud eesti keele ja kirjanduse tundide arv. Õpetajad on soovinud, et gümnaasiumis oleks igas klassis vähemalt kaks kursust kirjandust, põhikoolis vähemalt üks tund nädalas praegusest rohkem, ideaalis viis tundi. Kas oleks vaja nende tundide arvu suurendada või piisab praegusest, kui gümnaasiumis on valikaineks eesti keel ja kirjandus? Oma arvamust jagavad eesti keele ja kirjanduse õpetajad.

Mare Viks, Tamsalu Gümnaasium: Nii keele kui kirjanduse tunde peaks olema rohkem. Mida enam on õpilane korrektse keele (kirjanduse) sees, seda suurem on tõenäosus, et see talle külge jääb. Gümnaasiumis peaks igas klassis olema vähemalt kaks kursust kirjandust. Riiklikust miinimumist on vähe. Põhikoolis samuti. Koolil on võimalik pakkuda lisatunde. Meil on lisatunnid.

Eks teiste ainete õpetajad arvavad ka, et nende ainet peaks rohkem olema. Hulluks minna ei tohi. Aga kui me ise eesti keelt ja kirjandust ei väärtusta, kes siis veel? 

Liina Palgi, Kääpa Põhikool: Eesti keele ja kirjanduse väärtus on suurem, kui võiks arvata. Esiteks on tegu riigikeele praktilise oskusega, mida tuleb harjutada nagu iga õpitavat oskust. Teiseks on väga tähtis õpetada noori loetust aru saama.

Mitte vähem tähtis on kirjandus kui teraapiline materjal. Minu õpetaja, psühholoog Voldemar Kolga on öelnud, et kõike ei pea omal nahal järele proovima, midagi võiks õppida ka teiste vigadest. Kirjandusteos on odavaim koht, kust teiste vigadest õppida. Kirjandusteraapia on järjest suuremat populaarsust koguv haru, sest raamat on kättesaadav üle Eesti.

Neljas oluline ja praktiline ning ka sotsiaalne moment on võimalus osaleda luulekavades, näidendites jms. Mina olen harrastanud seda, et kui otsustame midagi õppida, siis oma osa saavad kõik klassi õpilased, igaühele tuleb leida võimetekohane tekst.

Ja viiendaks, lisanduvad teadmised kirjanikest, kirjandusteooriast jm kirjandusteadmised. Andrus Kivirähk ütles meie koolis, et teatud teoseid tuleb lugeda juba eestlase identiteedi pärast, näiteks Oskar Lutsu „Kevadet“.

Eesti keelt ja kirjandust peaks põhikoolis olema kokku viis tundi, seda nõuab ainekava maht. Mina paneksin viiendaks tunniks tekstiõpetuse, siis ei peaks toppima tekstiloomet eesti keele tundi ega kirjandusse, saaks rahulikult kasutada nii kirjanduse kui ka keeletundides õpitud materjali tekstiloometunnis. See oleks nagu magus koor piimal, nagu ütleb Ludvig Sander „Pisuhännas“.

Averonika Beekmann, Türi Ühisgümnaasium: Meil Türi Ühisgümnaasiumis on kohustuslik läbida kuus eesti keele ja kuus kirjanduskursust. 

Kõik teavad seda soovi, mis õpetajate seas valitseb: rohkem tunde = rohkem materjali. Aga selge on, et me ei lähe tagasi aega, mil gümnasisti nädalas oli läbi aasta neli või viis eesti keele tundi, lisaks kirjandus. Selge on ka, et keelekasutust ei mudi üksnes kool, rohkem ikka kooliväline keelekeskkond. Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb võimalikult maksimaalselt ära kasutada tunnid, mis meil on. 

Aja võimalikult tõhusa kasutamise nimel tuleb endale selgeks teha miinusmärgi positiivsus –  mitte kõike, mis õppekavas, õpikus või töövihikus kirjas, ei pea läbima, seda ära õppima või ära tegema. Vähem võib olla rohkem ka koolis, aga olgu see vähem minek süvitsi.

Reet Varik, Tallinna Reaalkool: Viimastel kümnenditel räägitakse palju, et lapsed/noored ei loe. Mina üheselt nii ei ütle. Loomulikult on maailm muutunud ja lugemine nõuab üha enam pingutust, sest ekraanide mõju on paraku suurem, kui nii mõnigi endale tunnistada tahaks. Kuid õnneks on mul au tunda päris paljusid noori, kes loevad palju ja mõnuga. 

Kirjandusõpetajana arvan muidugi, et kirjandustundide arvu võiks suurendada, samas tuleks see ju millegi arvelt. Tuleb mõelda kompleksselt, näiteks vaadata, kas, kuidas ja mida lõimida jne. Eesti kirjanduse mahtu tuleb kindlasti suurendada, sest seda ei õpeta maailmas meie eest keegi.

Valikuvabadus eeldab vastutust  

Ametlikus kõnepruugis pole enam kohustuslikku kirjandust, õpetaja valib ise, mida soovitab, või valivad õpilased. On see hea? 

Liina Palgi: Põhikooli riiklik õppekava näeb ette, et igas klassis tuleb läbi töötada minimaalselt neli teost. Mida klassis pikemalt käsitletakse ja mis peab kõigil olema läbi loetud, seda saab tõesti valida õpetaja. Valima peab siiski väärtkirjanduse hulgast. Mina olen seadnud eesmärgiks, et kui õpilane tahab teoste lugemise eest saada arvestuslikuks hindeks nelja või viit, siis loeb ja tutvustab ta teistele õpilastele õppeaastas lisaks kolme või kuut teost. Need teosed valivad õpilased ise. On õpilasi, kes loevad rohkem.

Iseasi on raamatute kättesaadavus. Kui klassis on 20 õpilast, on vanematel väga keerukas neile kõigile teoseid leida, sest raamatukogudes on tavaliselt paar eksemplari, varem ilmunuid leiab rohkem. (Soovitusliku väärtkirjanduse teoseid võiks raamatukogudele koolide tarvis trükkida suurema tiraažiga ja odavamalt, et muuta klassis arutatavad teosed kättesaadavamaks.) Koolis õpetatakse kirjandust ka kui teraapilist materjali, kui elus hakkamasaamise malli kasutama.

Igas klassis on neid, kes loevad, aga ka neid, kes üldse lugeda ei taha. Viimaste tarvis on pikendatud õpe, sest riikliku ainekava nõudeid tuleb täita. On neidki, kellest saavad lugejad, kes on avastanud enda jaoks vabal ajal lugemise.

Mare Viks: Kohustusliku kirjanduse nimekirja pole. On soovituslik loend teoste terviklikuks käsitlemiseks. Valin sealt ning püüan arvestada ka kooli ja linna raamatukogu võimalustega. Loomulikult saavad õpilased osa teoseid ise valida. On õpilasi, kes lisaks kohustuslikele loevad ka enda valitud raamatuid mõnuga. Annan võimaluse neistki rääkida ja selle eest hinde saada. Arvan, et kirjanduse tüvitekstid võiks ikka kohustuslikuks lugemiseks jääda.  

Averonika Beekmann: Õpetajatele vabade käte andmine on tervitatav ja seegi, et õpilased saavad lugemismaterjali teatud määral ise valida. Mina annan siiski enamasti teoste pealkirjad ette, teinekord annan valida kahe kuni nelja (rohkem ei suuda hallata –  pean väga oluliseks suulist arutelu klassis) teose vahel ühe autori või žanri piires. Minu eesmärk on tutvustada õpilastele kirjandusklassika maamärke, seega olen mina see õpetaja, kellele lastevanemad võivad ette heita, et tänapäeva noored peavad lugema samu raamatuid, mida lugesid omal ajal nende vanemad ja isegi vanavanemad. 

Reet Varik: Õpetajal on päris suur autonoomsus käsitletavaid teoseid ise valida. Kooliti on erisusi, ka meie oma koolis oleme kokku leppinud, mis teosed peavad olema kõikidel õpilastel 1.–12. klassini loetud. Õppekava ütleb vaid, et õpilane peab lugema nii mitu tervikteost õppeaasta jooksul. 

Kavandatavas õppekavas ei ole märgitud konkreetseid teoseid ega autoreid, see valik tuleb õpetajal/koolil teha. Vabadus aga eeldab vastutust ja tahaks loota, et meil ei tule põlvkondi, kes pole näiteks „Kevadest“ või „Tõest ja õigusest“ midagi kuulnud. Tüvitekstid ei ole asjata tüvitekstid. Kurb on aga see, et neid noori, kes tulevastele põlvkondadele neid tüvitekste õpetama hakkaksid, enam väga kooli ei tule.

Pean oluliseks, et õpilasel oleks vabadus valida ise, tõsi küll, teatud raamides. Olen leidnud kinnitust, et päris hästi töötab õpilaselt õpilasele soovitamine, nii mõnigi on enda jaoks avastanud huvitavaid teoseid, sest klassikaaslane on neid tutvustades väga inspireeriv olnud. Inspireerivad on olnud ka kirjanikega kohtumised, samuti on tihe koostöö Tallinna Keskraamatukoguga. 

Viimastel aastatel olen suvelugemiseks jätnud raamatubingo, mis on leidnud head vastukaja ja tekitanud mõnevõrra hasartigi. On lõputult võimalusi, kuidas vaba valiku teoseid käsitleda. Vaid vana kooli lugemiskontrolle tehes võib kindel olla, et erilist lugemisindu ei teki. Ma ei ole naiivne, tean ju küll, et mu õpilased kasutavad samuti raamatu läbilugemise asemel aeg-ajalt sisukokkuvõtteid (eks ole seegi lugemine!), kuid veidi ikkagi olen sinisilmne ja usun, et iga raamatu jaoks on lugeja olemas. Ju ei olnud see konkreetne teos, mis tuli koolis kohustuslikus korras läbi lugeda, siis see õige.

Noored kurdavad, et koolis antud kirjandus on kohati igav ja vanamoodne. Olen samuti andnud lugemiseks neid „igavaid“ teoseid, aga alati on olnud keegi, kes pärast tunnistab, et eelarvamus oli üleliigne, soovitatud raamat aga huvitav ning tõstatas olulisi küsimusi. 

On oluline, et osa teoseid käsitleme klassis ühiselt, siis tuleb muu hulgas välja arvamuste paljusus. See aitab mõtestada lugeja suhet tekstiga ning näitab, et ei ole olemas ühte ja õiget vaatenurka. Väärtuskasvatuse aspekti silmas pidades on õpetajal oluline roll suunamisel, aga isiklik esteetiline elamus on igaühel oma.

Õpetajatöö magus osa –  olümpiaadid 

Teie õpilased on käinud olümpiaadidel, eesti kirjanduse olümpiaadil jõudnud lõppvooru. Jagage palun kogemust, kuidas innustate õpilasi kirjanduse vastu huvi tundma. 

Mare Viks: Minu õpilased on tõesti mõnel aastal nii eesti keele kui ka kirjanduse olümpiaadil lõppvooru jõudnud. Tublid õpilased on olnud. Kõige parem innustus on ehk (palju)lugev õpetaja. Oleme lugemishuviliste õpilastega vahetanud nii lugemissoovitusi kui ka raamatuid. Mõnda õpilast olen innustanud uurimistööd tegema, mistõttu on nemad olümpiaadi lõppvooru jõudnud.

Liina Palgi: Suur osa selles on meie kooli ja lastevanemate suhtumises: mida peetakse tähtsaks ja mida mitte. Kirjandus on osa kultuurist –  niisiis püüame osa saada sellest, mida pakuvad muuseumid, teatrid, muusikud või kunstnikud. Eks kõik need käigud nõuavad pileti- ja sõiduraha. Lisaks tundide vahetused, et kauge kandi rahvas saaks pealinna või Tartusse ERM-i ja Vanemuisesse või Viljandi Ugalasse sõita. Kahel aastal oleme teinud koostööd Ungari Kultuurikeskusega, kes vahendab meile „Pal-tänava poiste“ filmi. Kirjanduse õppimine käib ikka käsikäes kultuurilooga.

Tegelikult olime oma klassiga käinud varem Tallinnas A. H. Tammsaare kortermuuseumis. Järgnes Ugala teatri ja Urmas Lennuki suurepärase lavastuse „Vai-vai vaene Vargamäe“ külastus. Oleme näinud eesti filmiklassikat. Koos kooliga käisime Piusa külastuskeskuses vaatamas filmi „Tõde ja õigus“.

Me ei pannud esialgu tähelegi, et tulemas on olümpiaad, võtsime seda kui viktoriini, mis hõlmas neid kirjanikke, kelle loomingu ja tegevusega olime rohkem kokku puutunud. Selle aasta kirjandusolümpiaadi autorid on keerulisemad, Jaan Kross on põhikooli jaoks liialt raske ja meie osa ei võta.

Meie koolis on koostöös raamatukogu ja meediaringiga korraldatud kohtumisi kirjanike ja ajakirjanikega. Meil on külas käinud Ilmar Tomusk, Andrus Kivirähk, Kauksi Ülle, Contra, filmirežissöör ja operaator Ago Ruus, jutuvestja Piret Päär jpt. Ootame Mika Keräneni, kelle visiit jäi koroona tõttu ära. Alati oleme eelnevalt teinud tutvust kirjanike loominguga, raamatukogu on koostanud teoste näituse.

Kirjandustundide läbiviimises on oluline seegi, et meil on olnud võimalik integreerida aineid omavahel. Mitu aastat käime septembris „Ürgmetsa tarkuse“ tundi läbi viimas Vällamäe matkarajal koos loodusainete õpetajaga, kes seob tunni keskkonnakaitse ja teiste loodusteemadega. Tema räägib teaduslikku juttu, mina lisan folkloorseid episoode, animistlikku maailmakäsitlust, õpilased pildistavad, kus võiks see või teine haldjas või vaim nende meelest elada jms. Klassis analüüsime pärast „Rehepappi“. Ei ole mõeldav seda teemat klassi seinte vahel käsitleda. Käsikäes ajalooga oleme korraldanud käike Tallinnas muuseumidesse, millest sünnib hiljem tekst.

Igal aastal oleme saanud võimaluse käia folkloori- ja etnograafiatunnis Kauksi Ülle ja Evar Riitsaare juures Seto ateljees-galeriis. Teeme kirjandustunde „Kalevipojast“ Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumis, kus meid alati lahkelt vastu võetakse. Pärast „Kevade“ lugemist sõidame Palamusele muuseumi, et kõik oma silmaga üle vaadata.

Kirjanduse ja teistegi ainete tunde peaks riik toetama võimalusega käia muuseumides ja teatrites. Aeg on edasi läinud, uued ajad nõuavad teistsugust, praktilisemat lähenemist. Sageli ei teatagi, missugused kultuuriväärtuslikud kohad asuvad kodukoha läheduses. Õppekava nüüdisaegseks omandamiseks ootan riigilt koolidele lisaraha õppekäikudeks ja muuseumikülastuseks. See võiks olla seotud õpilaste arvu ja kaugusega muuseumidest ja teistest kultuuriasutustest.

Kindlasti peaks viis nädalatundi + õppekäikude rahastamine olema plaanipärane, mitte et ministeeriumil tuleb välgatus ja siis tuleb kogu ressurss korraga ära kulutada, jooksutades eelkõige õpilased, aga ka õpetajad võhmale: ühed ei suuda osaleda ja teised korraldada. Seda kõike oleme juba korduvalt näinud!

Gümnasistide lemmikud 

Averonika Beekmann: Minu õpilased osalesid tõesti sel kevadel esimesel eesti kirjanduse olümpiaadil ja mul oli eesõigus osutuda võitjate juhendajaks. Minu innustamine piirnes sellega, et küsisin, kas nad tahavad –  ja nad tahtsid. Edasi innustasid nemad mind ja meie teekonnast võiduka lõpuni jäi meile neljale (olümpiaadi meeskonnas oli kolm õpilast) ere ning kustumatu mälestus, millest võitjad kirjutasid meie kooli kirjandusblogis Oskar (lugesime, et Tammsaarel ja Kivirähkil on siiamaani kahe peale kaheksa Oskarit!).

Kui peaksin valima, kas tahaksin õpetada pigem eesti keelt või kirjandust, siis valiksin kohe kirjanduse –  selle kaudu saab õpetada ka keelt. Ma püüan innustada oma õpilasi suure selgitustööga. Selgitan, miks annan neile lugeda just selle teose; oma teadmiste piires avan autori ja teose tausta ja ka seda, miks see teos on minu hinnangul oluline just täna ja just neile. Mahukamate raamatute puhul teeme palju vahepeatusi, kus arutame, mis toimus, kus on arusaamatud kohad … Paljudes koolides ei loetagi enam Dostojevskit, Krossi või Tammsaaret, kuna on tekkinud arusaam, et need on rasked autorid, et nende tekstid on väga keerulised, aga mina usun, et ka tänapäeva noored saavad „Kuritöö ja karistuse“ või „Keisri hulluga“ hakkama. Ja nad saavadki. „Tõe ja õiguse“ pentaloogiaga samuti. Kuid see on hästi paljus meie ühine teekond. Nii et pigem innustavad õpilased mind –  nende küsimused, nende arutelud ja nende tagasiside, isegi nende rahulolematus, et raamat on raske ja igav, annab kohe niidiotsa, kust (h)arutama hakata. 

Olen kahe viimase lennu käest muu tagasiside hulgas küsinud, mis teosed kujunesid nende kolme gümnaasiumiaasta lemmikuteks. 2021. ja 2022. aasta esikolmikud olid järgmised.

2021. aasta: 53,6% „Tõde ja õigus“. (See oli minu esimene lend, kellele viskasin kinda, et mis oleks, kui loeksime läbi kõik viis osa, sest mis mõtet on vaadata ära filmi esimene veerandtund ja siis teler kinni panna –  nii võrdlesin ma ainult I osa lugemist filmivaatamisega.) 2022. aasta: esimest kohta jagasid 44%-ga „Tõde ja õigus“ ja „1984“.

2021. aasta: 50% „Kuritöö ja karistus“, 2022. aasta: 36% „Teenijanna lugu“.

2021. aasta: 39,3% „Võõras“, 2022. aasta: 36% „Kuritöö ja karistus“. Mitte ükski nende enda valitud raamat (näiteks uuema kirjanduse kursusel valitud noorteromaan) lemmikute esikümnesse ei jõudnud; selle asemel olid seal Kross, Puškin, Shakespeare, Ibsen, Goethe, Wilde, Tšehhov, Oksanen, Tode, Kivirähki ja Õnnepalu näidendid ning Sophokles. 

Ma lähenen teoste valikule ja nende analüüsimisele nii, et me õpime kirjandust –  nii nagu õpitakse matemaatikat või keemiat, st me ei ole oma lemmikraamatuid lugev kirjandusklubi, vaid otsime uusi lemmikuid. Teiseks, me laseme neil teostel avada meile maailma uue nurga alt. Keerulisema sõnastuse või struktuuriga tegeldes treenime oma ajulihast. Ja lõppeks loome ühist platvormi, kus teiste inimestega kokku saades avastame, et meid seovad ühesugused lugemiselamused. Kõike seda selgitan ka õpilastele, vajadusel uuesti ja uuesti. 

Me uurime neid keerulisi valemeid (teoseid) ja reaktsioone (tekstide seoseid ja ajalugu ning lugemismuljeid), me kaevame ja higistame ning tunneme sellest mõnu. Kahe viimase kevade edetabelid ja noorte põhjendused on mind parasjagu ehmatanud ning andnud jõudu edasi künda. 

Jagan õpilaste mõtteid (vt veebist: www.opleht.ee –  A. P.) kahe mammutteose kohta, mis minu üllatuseks alati lemmikute hulka jõuavad. Olen oma töös jõudnud veendumusele, et täiskasvanud on noortele teinud karuteene, rääkides, kui igav, raske või mõttetu mõni teos on. Noored võtavad selle seisukoha omaks, ilma et oleks raamatut kättegi võtnud, ja vaevalt need muljejagajad isegi teosesse väga süvenenud on. Kirjandusõpetaja osa on see müür maha lammutada –  kerge see töö ei ole. Aga ma julgustan kõiki kirjandusõpetajaid neid müüre jõudsalt murendama.

TÜ kirjandusolümpiaad on kvaliteedimärk

Reet Varik: Olen aastaid juhendanud õpilasi aineolümpiaadideks, võib öelda, et see on mu töö üks magusamaid osi. On suur rõõm, kui õpilane tuleb n-ö poolele teele vastu ehk siis tükike motivatsiooni on õpilasel endal juba olemas, mina saan seda edasi toetada. 

2021. aastal, kui oli üleriigiline kirjandusolümpiaad, töötasin ühe 8. klassi noormehega, kes oli siis ja on senini väga suur lugeja. Pakkusin välja, et ta võiks olümpiaadil osaleda, õpilane oli kohe nõus (läks suisa nii hästi, et ta sai esikoha). Noormees ütles pärast, et ta eraldi ei valmistunudki, eeltöö oli juba kirjandustundides tehtud. Mõtlengi sellest nii, et annan kõikidele õpilastele tundides tööriistad, aga mil määral nad neid kasutavad, sõltub õpilasest endast. Kõigil ei ole ega peagi olema suur lugemishuvi, aga mingil tasemel kirjanduslugu tunda on elementaarne, tervikteoste lugemine käib sinna juurde.

Kahjuks toimub üleriigiline kirjandusolümpiaad üksnes üle nelja aasta. On küll kirjanduskonkursse, kuid TÜ teaduskooli üleriigiline kirjandusolümpiaad on omaette kvaliteedimärk. Mäletan oma kooliajast, kui motiveeriv oli Tartu Ülikooli peahoones lõppvoorutööd kirjutada ja boonuseks hiljem võidudiplomeil kirjanduse tipptegijate allkirju näha. Omamoodi alternatiivina korraldas Eesti Emakeeleõpetajate Selts möödunud õppeaastal esimest korda eesti kirjanduse olümpiaadi, mille ettevalmistus hõlmas lisaks teemaautorite Tammsaare ja Kivirähki teoste lugemise ning analüüsimise muuseumite ja teatrietenduste külastusi. Mu õpilased, kes võimalusest kohe kinni haarasid, olid tõeliselt innustunud ja meie ettevalmistustunnid, mida me koolipäevade jooksul kunagi teha ei jõudnudki, olid inspireerivad ka mulle. On rõõm, et EES jätkab olümpiaadiga sel õppeaastal, kuid kindlasti oleks teretulnud ka iga-aastane teaduskooli kirjandusolümpiaad.

Õppimise ja õpetamise juures on väga suur osa eeskujul. Olen õpilastega aus, ma ka ise ei vaimustu kõigest, mida loen, aga võtan seda kui kogemust. Ka minu jaoks üüratult igav teos on väärtuslik, see suunab samuti mõtlema. Julgustan alati õpilasi välja ütlema, kui nendele raamat ei meeldi, siis saamegi edasi arutada, miks ei meeldi või milline meeldib –  see on samm lähemale iseenda ja maailma tundmisele. Väga tore lugemine on olnud Pierre Bayardi „Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud?“ ja Daniel Pennaci „Nagu romaan“, mida olen ka põhikooliõpilastele tutvustanud. 

Mõni peab oluliseks oskust tekstist jambi või daktüli üles leida, teisele jääb eluks ajaks meelde magusmõrkjas tunne, mis tal mingit teost lugedes jäi, kolmas leiab oma murele lahenduse, nähes, mil moel mõni raamatutegelane samalaadse probleemi kallal pureb –  maailm on kirjandust täis, kirjandusõpetus on vajalik, et igaüks oma raamatud üles leiaks.

Riikliku õppekava muudatused gümnaasiumis 

Kirjandus – viis kursust: 

• „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“
• „Pärimus ja kirjandus“
• „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses I“
• „Ajastud, voolud ja žanrid kirjanduses II“
• „Kirjandus ja ühiskond“

Õppekava muudatused jõustuvad esimesel võimalusel 2022/2023. õppeaastal. 

Allikas: hm.ee

Türi Ühisgümnaasiumi õpilaste arvamused kahe kirjandusteose kohta

„Tõde ja õigus“

• Mulle meeldisid kõige rohkem esimene ja viimane osa. Oleks tahtnud, et see veel edasi läheks. Meeldis lugeda, kuidas tegelased arenevad ja suureks kasvavad ja mis neist saab.
• Ületas kõiki ootusi, oodatust oluliselt huvitavam raamat, uhke on öelda, et olen selle läbi lugenud.
• Arvasin alati, et „Tõde ja õigus“ on mõttetu ja igav. See teos on mu lemmikuks saanud.
• Tammsaarelik irratsionaalsus, tema mõtlemislaad on vaimustav.
• Väga hea kogemuse andis see, et me ei lugenud ainult esimest osa, sest see romaan on tervikuna palju rohkemat kui ainult esimene osa.
• See mõte, kuidas see peegeldab nii hästi tänapäeva, kus pigem loeb see, kellel on õigus, mitte see, kus on tõde.
• Kui ma „Tõe ja õiguse“ läbi sain, oli tunne, et olen eestlane, ja kõige huvitavam oli see, et mulle meeldis see raamat. Mul on hea meel, et sain selle raamatu praegu ühe korra läbi lugeda, sest tulevikus on mul kindlasti teine pilk, kui seda loen.
• „Tõde ja õigus“ on klassika ja mul on tohutult hea meel, et see minu loetud raamatute hulka kuulub. Arvan, et mind on kõnetanud iga tegelase elu: Andrese, Indreku, Krõõda ja Mareti ja veel teised tegelased. Tammsaare kirjutas nad ikka mõttega ja arvan, et iga tegelase võitlus iseendaga jõudis mingil määral minuni. Ei jõua ära oodata, millal kõiki osi uuesti lugeda saan.

„Kuritöö ja karistus“

• Kõikidest raamatutest, mida olen lugenud, on see mu lemmik. Mind kõnetas just peategelase mõtteviis ja vaimne olek, see tegi kõik hästi huvitavaks.
• Alguses mulle väga meeldis seda lugeda. Hiljem ma ei suutnud enam seda kätte võtta. Lõpuks sain ikka selle loetud ning nüüd saan aru, et isegi rasked raamatud on väärt läbi lugeda.
• „Kuritöö ja karistus“ oli vist esimene raamat, mida mulle meeldis lugeda. See on väga hästi kirjutatud ning lugu ise põnev ning selle raamatu armastuslugu on üks parimaid.
• Nautisin väga-väga „Kuritöö ja karistuse“ lugemist, meeldis Dostojevski mõte alandlikkusest, kahetsusest. Sonja ja Rodja armastus oli väga ilus.
• „Kuritöö ja karistus“ on maailmakirjanduse üks tippudest. Lugemise ajal oli mu peas kindlasti segadust, aga viimased peatükid tõid kogu loo kokku. Kui Raskolnikov ja Sonja olid jõe sillal – seda mu süda vajas. Õnnelikku lõppu.
• „Kuritöö ja karistus“ pani mõtlema enesekriitika ja inimeseks olemise üle.

Ja üks eriti tore tagasiside mõte:

Kõik teosed panid mind elu rohkem analüüsima. Kui päris aus olla, siis toimus minu peas justkui mingi avanemine ning tänu loetud teostele tekkisid mul väga erilised mõtted, tunded ja ideed.