Kooliks valmis. Laste koolivalmidus kujuneb aktiivse tegevuse käigus
Tallinna 2022. aasta parima lasteaiaõpetaja tiitliga tunnustatud õpetajate silmis on möödas lasteaias kooli mängimise ajad, mil 6–7-aastased lapsed laua ääres töövihikut täitsid.
Kooliks ettevalmistamisel lähtutakse laste huvidest ja lapsi kaasatakse aktiivselt igapäevategevustesse. Õigupoolest kujundatakse niiviisi kooliks vajalikke oskusi esimestest lasteaianädalatest peale.
Varjatud õppimine
Rõõmutarekese lasteaia õpetaja Annika Rimm õpetab lapsi alates kolmandast eluaastast kuni koolieelikuteni, kellest kõik osalevad õppetegevustes oma east ja oskustest lähtuvalt. Väiksemad õpivad suuremate eeskujust. Rimmi sõnul on käitumisreeglid rühmas nii selged, et enam ei ole vaja meeldetuletusi seinale panna. Kõiksugu plakatid, mis kokkuleppeid kajastavad, on lapsed loonud ise.
Mõnusaks hommikuseks rutiiniks on saanud igahommikune nime kirjutamine, mille käigus on võimalik arendada häälimisoskust, harjutada ärakirja ja loendamist, luua seos arvu ja numbri ning hääliku ja tähe vahel, juhtida lapse tähelepanu tähtede ja numbrite õigetele joonistamissuundadele. Väiksemad lapsed, kes rühmaga alles liitunud, kinnitavad seinale oma pildiga nime. Õpetajale annab see hea ülevaate lasteaeda tulnud lastest.
Väga palju keskendutakse Rõõmutarekese lasteaias niinimetatud varjatud õppimisele, mil laps omandab teadmisi ja arendab uusi oskuseid igapäevase tegevuse käigus. Üheskoos valmistatakse näidendite kostüüme, teatrikuulutusi, -kavasid ja butafooriat. Lapsi kaasatakse söögitegemisse, nad katavad ise laua ja tõstavad endale süüa, aitavad nõud masinasse panna. Samuti tehakse üheskoos hooajalisi õuetöid (riisutakse lehti, roogitakse lund, veetakse liiva, külvatakse, kastetakse, koristatakse saaki jms).
Kadaka lasteaia keelekümblusrühma õpetaja Irina Kägu leiab, et hea võimalus mängulise tegevuse käigus kooliks vajalikke teadmisi ja eesti keelt omandada on hommikuringis. „Passiivne sõnavara on lastel olemas, aga rutiinne hommikuring annab võimaluse keelt kasutada ja harjuda keele kõlaga, annab turvatunde ning võimaluse olla ise õpetaja rollis,“ ütleb Kägu, kes peab keele õppimisel oluliseks lapse parandamise asemel temaga vestelda, et näidata õiget keelemudelit. Toetavate õppematerjalidena on rühmas rääkivad seinad ehk lapse silmade kõrgusele asetatud teemakohased pildid, mida lapsed vastavalt vajadusele täiendavad.
Delfiini lasteaia eestikeelne rühmaõpetaja Viktoria Svistunova kasutab laste kooliks ettevalmistamisel digivahendeid mitmesugustest haridusrobotitest kuni interaktiivse tahvlini ja kirjeldab, kuidas e-muinasjuturaamatu koostamine või multifilmi loomine võib tunduda laste jaoks vahva mänguna, kuid keeleõpetajale on ühine loometöö ja lugemine eesmärgistatud tegevus. Samuti meeldivad lastele naljakate küsimustega intervjuumängud, mille käigus areneb keeleoskus, ilma et nad seda õppimisena mõistaksid.
Viimase aasta rõhuasetus
Viktoria Svistunova toob välja, et lapse areng on terviklik. See tähendab, et arendades lapse oskuseid ühes valdkonnas, arenevad oskused ka teistes, näiteks täiskasvanuga suhtlemine (sotsiaalne oskus) on seotud tähelepanu arenguga (kognitiivne oskus) või eneseteenindusoskuse kujunemisega. Iga lapse areng on aga väga individuaalne, mistõttu on koolivalmiduse saavutamiseks oluline arendada lapsi nii vaimselt, füüsiliselt kui sotsiaalselt.
Rännaku lasteaia õpetaja Jelena Dinovski peab üheks tähtsamaks aastaks just lõpurühma, kus laps omandab vajalikud teadmised ja oskused kogu eluks. „Õpetajana pean oluliseks, et laps oleks ettevõtlik. Näiteks, et ta oleks suuteline pärast kooli kodus endale ise võileiba valmistama või õuna tükeldama,“ selgitab Jelena Dinovski. Kokandusse on tema sõnul hea lõimida kõiki ainevaldkondi: matemaatikat õpitakse toiduaineid kaaludes, mõõtes, loendades, mil on samuti võimalik vaadelda kujundeid ja värve, retsepte kirjutades arenevad keel ja kõne ning muusika ja liikumine on head vahepalad, kui peab toidu valmimist ootama või toidust saadud energiat kulutama.
Keelekümblusrühma õpetaja Irina Kägu toob välja tulevikuoskuste arendamise olulisuse. Need on planeerimis-, koostöö-, kuulamis-, eneseväljendus-, enesejuhtimis- ja nii individuaalse kui ka meeskondliku sihipärase tegutsemise oskus. Seega tuleb õpetajana ette mõelda, milliseid praktilisi ja keelelisi oskuseid lõpurühma laps enne kooliminekut vajab.
Näiteks toob ta liikluskeerisesse mineku: „Toon lasteaeda oma sõiduauto ja uurime, kuidas autod liiguvad, räägime juhi, jalakäija ja ratturi kohustustest ning õigustest liikluses. Järgneb õppekäik tänavale, kus peab olema tähelepanelik, taiplik ja hea reageerija. Läheme poodi, kus üheskoos arutame ja ostame eelarve alusel toiduaineid, millest lasteaias valmistame võileivad, sest esimesest klassis koolist koju tulles on vaja endale süüa teha.“
Lepistiku lasteaia õpetaja Maiu Kannel pöörab viimasel lasteaia-aastal rõhku tunnetusoskuste kujundamisele. Ta peab eriti oluliseks, et laps suudaks enda emotsioone, mõtlemist ja tähelepanu kontrollida ning vastavalt vajadusele reguleerida. Selle saavutamiseks peab Kannel tähtsaks tihedat koostööd lapsevanemaga ja individuaalset tööd lapsega. Hea võimaluse laste huvidega arvestada, neile valikuvabadust ja otsustusvõimalust pakkuda ning omakorda õpihimu säilitada annab projektõpe.
Projektõppe võidukäik
Eesti lasteaiaõpetajate seas üha enam tuntust koguva projektõppe sisuks on laste huvidest lähtuva elulise ülesande püstitamine, mille lahendamisel lõimitakse tegevusse kõik ainevaldkonnad. Projekti ainsad ajapiirangud on õpieesmärkide saavutamine ja laste huvi säilimine.
„Näen õpetajana, et aktiivõpe motiveerib lapsi rohkem tegutsema, nad suudavad teha paremini koostööd, on julgemad ja loovamad,“ tõdeb Jelena Dinovski. Eelmise õppeaasta teema „Terves kehas, terve vaim“ sisaldas nii kokandust kui ka taimekasvatust. Õppeaasta jooksul valmistati pannkooke, kulitše, pitsasid, burgereid, smuutisid, kuivatati puu- ja aedvilju ning kasvatati redist, salatit, basiilikut, päevalilli, herneid ja sibulat. Iga laps pani detsembrikuus kasvama avokaadoseemne, millest said vahvad emadepäeva kingitused. Seemnest puu kasvatamine andis lastele teadmise, kuidas taim kasvab, ja õpetas selle eest hoolitsema. Kartulikasvatamise projektis tuli lastel kartulikastid ise üle värvida, käruga mulda vedada ja kartuleid mulda panna.
Laste huvidest ja rühma dünaamikast lähtuvad tegevused on õpetajat ennastki inspireerinud minema Rahvatervise Akadeemiasse toidukultuuri ja Räpina Aianduskooli tõusmete kasvatamist õppima, et õppimise käigus lapsi veelgi tõhusamalt juhendada ja toetada, neile uusi teadmisi anda. Dinovski julgustab kõiki kolleege rohkem praktilisi tegevusi läbi viima, et lapsed oleksid kaasatud ja aktiivsed õppijad. „Saime positiivse tagasiside Tallinna Ülikooli praktikandilt, kes arvas, et kokandusõppe läbiviimine on keerukas ja raske, aga meid nähes oli ta väga üllatunud ja sai enesekindlust ka ise katsetada,“ rääkis Dinovski.
Ka Annika Rimm toob eelmisest aastast eduloona välja tervisliku toitumise teema, mil abimaterjalina kasutati „Söö, ära söö“ raamatu muinasjutte ning lastel tekkis huvi kindlate toiduainete vastu. Rühmasisesele kokkamisele lisaks sai iga laps endale ülesande uurida kodus ühe kindla toiduaine kohta, millest koostati plakatid, mis hiljem rühmakaaslastele uhkust tundes ette kanti. „Kui õpetaja ise on vaimustunud ja aktiivne, siis tulevad ka lastevanemad kaasa,“ nendib Annika Rimm. Ta lisab, et kodus ei piirdutud vaid toidu kohta info otsimise ja paberile kandmisega, vaid tehti näiteks katse, kui palju on karastusjoogis suhkrut.
Projekti tulemusena imestasid mitmed lastevanemad, et lapse söömisharjumused muutusid: kes hakkas paprikat, peeti või hapukapsast sööma ja kes vähendas suhkru tarbimist. „Tuleb ise genereerida ideid, mida lastevanematele ette sööta, mitte anda umbkaudseid ülesandeid,“ ütleb Rimm. Näiteks palus ta lastevanematel täita ametikirjelduse ja hobide lehe, mille abil põimis õppetegevustesse vanemate külastused. Samuti toimib Rimmi sõnul laada korraldamine hästi, kui õpetaja ise võimalikke lahendusi pakub või lastevanematele konkreetseid ülesandeid annab, milleks tuleb aga vanematega head suhted luua.
„Projektõppe puhul on oluline, et iga projekti alguses valmiks laste küsimustest moodustatud ideekaart, millele tuginedes hakatakse projekti üles ehitama,“ räägib Maiu Kannel ja toob eelmise aasta edukatest projektidest välja teema „Öö metsas“, mille käigus meisterdati pappkastidest ja matkadelt kogutud looduslikest materjalidest metsakihid mullast taevani. Lapsed said käed külge panna samblale, puulehtedele, okstele ja metsataimedele ning asetasid igale kihile seal elutsevate loomade väikesed figuurid.
Projekti käigus osaleti veel Eesti Loodusmuuseumi haridusprogrammis „Nahkhiirte salajane elu“, kus lapsed oskasid ise muuseumitunni läbiviijale pikalt selgitada, mida kajalokatsioon tähendab. Kõikide projektidega seoses pööratakse väga palju tähelepanu silmaringi laiendamisele. „Uurime palju raamatuid, vaatame pilte ja videoid, loeme internetist, külastame muuseume ja näituseid, matkame metsas ja lapsed räägivad oma isiklikest kogemustest,“ kirjeldab Kannel projektõppe mitmekesiseid võimalusi.
Töövihikute kasutamine
Jelena Dinovski proovis eelmisel sügisel esimest korda kasutada eelkooli tööraamatu „Liisu lasteaias“ 2. osa, mida lapsed saaksid iseseisvalt täita. Tema sõnul meeldis see lastele, sest oli põnevate värviliste piltidega.
Maiu Kannel ütleb, et töövihikud toetavad mänguliselt õpitud tähtede ja numbrite omandamist ning kasutab rühmatöös vihikuid kirjatehnika arendamiseks, kuid ei tee seda väga tihti. Rohkem koostatakse ise töölehti, kus on vaja lahendada loogikaülesandeid, ristsõnu või õppida kella tundma.
Annika Rimm oma töös üldiselt töövihikuid ei kasuta, kui, siis 5–6-aastaste laste puhul „Mudilaste töövihikut“, mis toetab kirjatehnika ja häälimisoskuse arengut. „Uuemates värvilistes töövihikutes pole lapsel peale joonte tõmbamise suurt midagi teha,“ põhjendab Rimm, miks tema rühmas loovad lapsed töölehti ise. Projektide käigus esile tulnud teemad ja õpitu joonistatakse ning kirjutatakse vastavalt vanuseastmele ise puhtale paberile. Näiteks piima teema puhul värvisid väiksemad lehma kontuuri, veidi suuremad joonistasid ise lehma ja kirjutasid juurde lehma kehaosad ning koolieelikud panid lisaks kirja, mida nad lehma kohta teavad, kas siis juba olemasolevate teadmiste alusel või hommikuringi tegevustes kuuldu ja nähtu põhjal.
Keelekümblusrühmas kasutatakse töövihikuid vähe. Kadaka lasteaia keelekümblusrühma õpetaja Irina Kägu leiab, et vihiku täitmine ei aita kaasa lapse kõne aktiveerimisele. Selle asemel leitakse võimalusi praktiliseks tegevuseks, näiteks multifilmifestivalil osalemiseks või draamaõppe rakendamiseks.
Digivahendeid kasutav õpetaja Viktoria Svistunova koostab pea kõik metoodilised materjalid ise, alates õppekaartidest ja temaatilistest mattidest robotitele kuni interaktiivsete mängude ja e-töölehtedeni, sest nii saab arvestada rühma üldist arengutaset ja eri laste õpivajadusi. „Eelmisest aastast olen ise koolilapse ema ja sain aru, et olen digivahendite kasutamisega õigel teel olnud, sest koolides kasutatakse palju tehnoloogiat, millega meie rühma lapsed olid lasteaias juba harjunud,“ ütleb Svistunova.
Südamega lähenemine
Lasteaiaõpetaja peab oma töös olema alati mõttega kohal, et iga last individuaalselt märgata, abivajajaid toetada või anda neile hoopis suuremat iseseisvust ja raskemaid ülesandeid. Lapsi tuleb kuulata, sest just nemad annavad tihti lapsesõbralikke, kuid arendavaid ideid õppetegevuste rikastamiseks. „Lastega töötades ei ole kunagi valmis plaani, sest iga päev on erinev ja toob kaasa midagi põnevat, aga õpetajal peab olema struktuur, mille põhjal tegutseda,“ sõnab Irina Kägu.
Pealinna aasta parimad lasteaiaõpetajad võimaldavad lastel ise oma päeva juhtida, palju küsida ja oma varasemaid teadmisi näidata, liikuda ja õues avastada, rühmakaaslastega koostööd teha ja vabalt mängida. Käiakse õppekäikudel looduses ja muuseumites, osaletakse spordiüritustel, tehakse multifilme ja teatrietendusi ning võimalusel osaletakse rahvusvahelistes projektides. Et pidevalt ümber kohanduda ja alati lastele parimaid võimalusi pakkuda teeb Annika Rimmi sõnul pühendunud õpetaja ka õhtuti tööd.
Esimesse klassi minev laps peaks …
- koondama oma tähelepanu ülesandele ja suutma tegevusi lõpule viia,
- mõistma kuuldud või loetud jutu sisu ning oskama seda lühidalt ümber jutustada,
- tulema toime enda emotsioonidega ja julgema suhelda täiskasvanutega,
- häälima õigesti kõiki häälikuid ja veerima ühe-kahesilbilisi sõnu,
- tundma ja oskama kirjutada kõiki tähti,
- 12 piires loendama, numbrite kuju tundma ja hulki võrdlema,
- saama aru ajaga seotud mõistetest ja orienteeruma ümbritsevas maailmas,
- oskama pliiatsit õigesti hoida, kääridega lõigata ja püsima piirjoonte sees,
- valitsema oma liigutusi ja liikumist, olema vastupidav ja aktiivne.
Allikas: HARNO blogi
See on vajalik kirjutis.Asjalike näidetega spetsialistidelt on Reti Pääslasel koostatud selline artikkel, mida sobib lugeda lisaks lasteaiaõpetajatele ka klassiõpetajatel. Viimastel on tarvis koolielus sujuvalt edasi minna lasteaias arendatuga.
Pika staažiga algklassiõpetajana rõõmustan, et autor on oskuslikult leidnud võimaluse näidata, kuidas lasteaias kaasatakse lapsed tegevustesse vastavalt nende huvisid arvestades ja et möödas on lasteaias ranged koooli mängimise ajad.
Õptaja- pensionär Reet Ilves Pärnust