Koolilugemisel nokk lahti, saba kinni

Praegusel ajal on võimalik olla paindlik, aga nagu akrobaadil peab olema tugev selgroog, nii võiks ka meie laste lugemisnimekirjades olla klassikat, mille ümber on rohkesti muud: eripalgelist, kunstiküpset ja maailmapilti avardavat kirjandust.

„Kas teil suitsu on?“ Sellise küsimusega olla kord tormanud üks ülekasvanud noorukitekamp viis minutit enne sulgemist raamatukokku. Kuni äkkrünnakust kohkunud laenutaja end kogus ja valmistus vastama, et on mittesuitsetaja, täiendati nõuet teabega, et kohe homme on koolis vaja! Ehk siis Gustav Suitsu luulekogu.

Taolisi olukordi, mil õpetaja soovitatud raamatut tullakse küsima n-ö kaheteistkümnendal tunnil ja ollakse pettunud, kui seda kohe võtta pole, tuleb sageli ette. 

Mida soovitatakse?

Asju nimetatakse ümber. Hunt on metsakutsu, kohustuslikust kirjandusest on saanud vabalugemine, koolilugemine või soovituslik kirjavara, mille hulgast leiab nii Kitzbergi „Libahundi“ kui Kivirähki „Rehepapi“. Aga veel palju muud. 

Kas kusagilt kõrgemalt poolt peaks ikka veel antama käsulauad –  kindlad kohustusliku kirjanduse nimekirjad klassidele –  või siis mitte, on sama keeruline nagu Hamleti „Olla või mitte olla?“. „Olla“ tähendaks sundust ja raame, mida tänapäeva ühiskonnas poleks justkui ilus rakendada. „Mitte olla“ võib aga viia kultuurilise järjepidevuse katkemiseni, ühisosa hägustumiseni ja, hoidku selle eest, kadumiseni. Kui libahunt on ühe eesti noore jaoks Sigatüüka kooli professor Remus Lupin ja teise jaoks Jacob Black „Videviku“ saagast, siis on kuri karjas.

Kodutöö mõttes küsisin doktor Google’ilt, mida see kohustuslikust kirjandusest teab. Pakkus teine mitmete koolide värskeid nimekirju. Eks seal oli ka nii- ja naasugust, loodetavasti kiirustamisest tekkinud apsakaid. Soovitati „Sipsikut“ ja teisi Eno Raua raamatuid, kaasa arvatud „Nublu“, mille teadupoolest kirjutas Jaan Rannap. David Almondi „Skelligi“ asemel seisis „Schelling“. Keegi V. Grimm oli muinasjutte kirjutanud, anti valida, kas Rannamaa „Nösperi Nönni Natuke“ või „Laipaik“ jne. Soovitati lugeda Jaan Krossi jutustust „Väike Vipper“, mis sisaldub 1981. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud „Ülesõidukohas“. Kas tõesti saab klassitäis õpilasi selle raamatu kätte? Aga jäägu see. 

Nimekirjades oli nagu Ameerika pruudi riietuses „midagi vana, midagi uut, midagi laenatut …“, pidades viimase all silmas tõlkekirjandust. Leidus huvitavaid alternatiive: kas Vilde „Pisuhänd“ või Kivirähki „Kalevipoeg“. Viimase puhul küllap tunnis täpsustati, et näidend, mitte följetonikogu. Viienda klassi nimekirjas seisid kõrvuti Tolkieni „Kääbik“ ja Kivirähki „Kaelkirjak“. Seega saab õpilane valida omale jõukohase lugemise. Valikuvõimalusi on tal veelgi. 

Teise kooliastme puhul leiab muu hulgas lausa „ülevalt poolt“ antud soovitusi täiesti vabaks valikuks –  üks uudisproosa teos ja üks luulekogu. Põhikooli viimases astmes lisandub neile ka üks vabalt valitud reisikiri. Mitmete koolide väljapandud nimekirjadest leiab veelgi valikuvabadusi: üks „Minu …“ sarja raamat, elulugu, noorsooromaan, eelmise aasta jooksul ilmunud raamat, ulmejutt, armastusromaan, päeviku vormis teos jms. 

Suvelugemise soovitustes kohtab selliseid tingimusi: loe läbi üks musta kaanega raamat, loe läbi raamat, mille tegelane on müütiline olend, loe läbi 300-leheküljeline raamat jne. Valiku tegija küsib enamasti raamatukoguhoidjalt nõu ja kõigi soovid on hõlpsasti täidetavad.

Uued ja klassika

Vabadust on ka õpetaja jaoks tublisti juurde tulnud. Esiteks saab õpetaja valida mitme õpiku vahel, nendes on erinevad temaatilised rõhuasetused. Käsitletavad autorid ning nende teosed varieeruvad ja see omakorda võimaldab õpetajal kujundada oma soovituslik nimekiri, millega õpilane raamatukogusse tuleb. 

Algklasside nimistutest leiab üldjuhul vanu tuttavaid: Silvi Väljali „Jussikese seitse sõpra“, Eno Raua „Sipsiku“, Samuil Maršaki „Kaksteist kuud“, Thornbjörn Egneri „Sööbiku ja Pisiku“, Aino Perviku „Kunksmoori“ jne. Kusagile pole kadunud nõudlus Silvia Rannamaa „Kadri“, Enn Kippeli „Meelise“, Ferenc Molnári „Pál-tänava poiste“, James Krüssi „Tim Thaleri …“, Erich Kästneri „Veel üks Lotte“ ja Jüri Parijõe „Teraspoisi“ järele. Sellistega on raamatukoguhoidjal lihtne. 

Aasta(kümne)te jooksul on tänu kordustrükkidele kogunenud piisav arv eksemplare, millest üldjuhul jätkub. Enne nimekirjade haraliseks kasvamist kujuneb meil koolis lastekirjanduse vallas ühisosa välja.

„Jälle!“ kuulen vaimukõrvas tüdinud ohkamist. „Jälle need vanad raamatud!“ „Kui palju ilmub praegu uusi, miks ei võiks lapsed hoopis neid lugeda?“ Võivad ja peavad ning saavad selle eest tunnustatud. Kolmes esimeses klassis toimub sõna tõsises mõttes vabalugemine. Lapsed kas täidavad lugemispäevikut või vastavad õpetajale loetut ning saavad lugemispuu oksale oma lehekese. Või on tulemus mingil muul moel fikseeritud ja esile tõstetud. Nende vabalugemine koosnebki peamiselt uutest raamatutest. Neli õppeaasta jooksul ühiselt läbivõetavat teost kuuluvad aga klassika hulka. Ka siin on mänguruumi, kui õpetaja annab valida kindla autori (lastekirjanduse klassiku!) teoste hulgast. 

Peale selle soovitab õpetaja nii „vanu“ kui uusi, nii õppeaasta jooksul kui suviseks lugemiseks. Muuseas, õpetaja soovitus toimib algklassides nagu võlukepp Hermione Grangeri käes. 

Ühel päeval tekkis äkki nõudmine bussipiletite järele. Hsu-Kung Liu „Kuhu kadusid bussipiletid?“ on verivärske, hiina keelest tõlgitud pildiraamat, mida on Haapsalu lasteraamatukogus kaks eksemplari. Piiratud rahavõimalusi ja uudisteoste küllust arvestades on see optimaalne kogus. Kas sellest jätkub klassitäiele lastele? Ei. Ega lastevanemad pole ka kohustatud raamatut koju soetama, kuigi viimases hädas mõned seda küll teevad. 

Olgu, ostame juurde. Uuel õppeaastal jäävad need aga riiulile seisma, sest järgmine õpetaja leiab mingi muu värske ja hea raamatu, mida soovitada. Nii juhtus meil Gianni Rodari „Telefonilugudega“. Seisis teisi riiulis pikk rodu. Kümmekond aastat ei tulnud teos koolilugemises ette. Saigi valdav osa neist maha kantud. Ja siis leidis üks õpetaja, et seda suurepärast teost on vaja terve klassiga käsitleda. Tänu hoiuraamatukogule taastasime vajaliku koguse. Mis te arvate, mis neist raamatutest saanud on? Seisavad riiulil.

Raamatukogu aitab

Mida toob õnnistatud vabadus kaasa õpetajale? Oleme ausad, sunduse ise üha rohkem lugeda, et laste- ja noortekirjandusega kursis olla. Kuidas saab muidu midagi soovitada?

Mis matemaatikaõpetajal viga. Pytagorose teoreem püsib muutumatuna nagu Gibraltari kalju. Pindala ja ruumala arvutamisel pole toimunud uuendusi ega tekkinud „värskeid ideid“. Aga kirjandusõpetaja, kes piirdub aastakümneid „Meelise“, „Kadri“, „Tasuja“ jms käsitlemisega, ei tekita, pehmelt öeldes, enam usaldust. Kust võtta see aeg lugemiseks? Muide, mõnikord ka huvi. 

Et see kirjatükk siin ei jääks „Vanaema muinasjutuks“, milles lind tõrvasel katusel oma nokka ja saba lahti kangutab, siis julgustan õpetajaid pöörduma raamatukogu poole. 

Kiidan neid Haapsalu õpetajaid, kes enne lastele lugemissoovituse (kohustuse) andmist tulevad raamatukokku, et koos meiega valikute peale mõelda, kindlaks teha ühe või teise teose saadavus ja arv. Kui on valdavalt poiste klass, siis jäävad sõelale ühtmoodi raamatud. Kui on tegemist nõrgemapoolsete lugejatega, siis neile leidub samuti jõukohast väärtkirjandust. 

Kui õpetaja teab oma laste huvisid, siis vaatamegi sellised raamatud välja. Kui on vaja läbi lugeda „üks uudiskirjandusse kuuluv teos“, siis kosib õpetaja raamatukogult raamatuid tutvustava tunni ja soovitab lastel kuuldu hulgast valida. Ei pea tingimata ise kõike lugenud olema, kui on kõrval pädev raamatukoguhoidja.