Kuhu oled läinud, kirjandusõpetus?
Päevapoliitika pendeldamine kajastub kahjuks alati ka üldhariduses, sest see puudutab meid kõiki.
Ikka arutatakse, milline peaks olema kool, mis toetaks noori, et nad elus hästi hakkama saaksid. Küsitakse näiteks, kas on tarvis kehalist kasvatust (sõna „kasvatus“ on mõnele ilmselge allergeen), „liikumine“ olla parem.
Kas ei võiks igaüks kõnelda ja kirjutada, nagu ta tahab – reeglid ja keelenormid ahistavat ja piiravat vaba eneseväljendust. Kas raamatuid on vaja lugeda, eriti kellegi soovituse järgi – kui üldse, siis valiks ise, aga valida ka ei oska …
Üsna kummaline on olnud see, mis on toimunud taasiseseisvunud Eestis kirjandusõpetusega (ometi tore õppeaine, kus juturaamatute lugemise eest ka praegu viisi saab). Seda on solgutatud nii- ja naamoodi, nagu oleks ta kellelgi jalus või tarbetu või ei saadaks temast jagu …
Kirjandusõpetuse sandistamine
Uue aja alguses kirjandusõpetust polnudki. „Spetsialistid“ peitsid ta nagu sohilapse ainesse emakeel, väites, et tegemist on „uue emakeele ainekava uudsuse, terviklikkusetaotlusega“ (RÕK 1996). Nii oli gümnaasiumis kuus eesti keele ja kuus kirjanduse kursust ühisnimetajaga „emakeel“. Koolis õpetati siiski tervest mõistusest lähtuvalt eesti keelt ja kirjandust kui kahte ainet, hinnati samuti. Jagus veel ka kvalifitseeritud õpetajaid.
Aastatel 1996–2010 käis tõsine võitlus, et taastada kirjanduse õigus olla eraldi õppeaine vähemalt teisest kooliastmest. Loodeti 2002. aasta RÕK-i peale, aga seal „värskendati“ vaid üldosa loosungeid. Kirjanduse leiame alles põhikooli RÕK-ist 2010 – millegipärast 5. klassist ehk kooliastme keskelt. Miks, ei ole keegi põhjendanud.
Niisugune lähenemine lõhkus aga nii eesmärgiseade kui ka õpitulemuste loogika. Kõnelemata sellest, et ohtralt küsimusi tekitavate dokumentide koostajate ehk uuendajate ning õppekavade elluviijate ehk õpetajate aastaid kestnud vastasseis ise on jätkuvalt absurdne. Nagu oleks ametnikkonnas ja „spetsialistide“ seas üha need, kes ei pea kvaliteetset ning mõistlikult korraldatud eesti keele ja kirjanduse õpet Eesti Vabariigis oluliseks.
Pidevalt soovitakse midagi vähendada, lühendada, kahandada ja kaotada – trendikamalt öeldes tühistada. Kõige enam häirib see, et kirjandusõpetust sandistatakse masendava rumaluse jõuga. Asemele suurt midagi ei pakuta, koormatakse inimeste kõrvu jutuga, et kõike olevat liiga palju, õppijad (ka õpetajad, sest räägitakse ju ikka kõigi nimel) ei jaksavat ja koormus rõhub õblukesed õlad alla. Sellest, et õppimine tähendab ka pingutust ning ükski digividin õpilase eest raamatut läbi ei loe, pole kombeks kõnelda nagu ka stabiilsusest üldhariduslikus õppes, mida niisugune uuenduspalavik tõsiselt häirib. Paraku pole midagi teha – õpilane peab siiski ise jõudma oma Lutsu, Tammsaare, Shakespeare’i ja Remarque’ini ehk kultuuripildini.
„Ülekoormatuse vähendamine“
Eesti õppekavaarendust jälgides paistab silma nokitsemine koorukese, mitte iva kallal. Nii nimetati 2002. aasta RÕK-is kolmanda kooliastme aine eesti keel ringi eesti keeleks ja kirjanduseks (et jõngult mitte muuta kirjandust iseseisvaks aineks) põhjendusega, et nii „tähtsustub ilukirjanduse lugemine ja kirjandusõpetuse roll“. Kui tegelikkus saaks olla sama tobedalt naiivne, istuksid kõik eesti koolilapsed, prill ninal ja raamat süles, haljal aasal ning murueide tütred hõljuksid muusadena selle idülli kohal.
2008–2010 muutus nn uuendamine üha karmimaks: tehti ettepanek vähendada gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpet 105 tundi (kaks eesti keele ja üks kirjanduse kursus). Põhjendustega ei viitsitud enam eriti vaeva näha – „muuta eesti keele õpe huvitavamaks ja õppekoormus väiksemaks“. Lõpuks kaotati üks kirjanduse kursus, eesti keel jäi endises mahus veel alles.
Aeg on sellestki „tähtsündmusest“ edasi läinud. Tänavu mais lasti liikvele uute ainekavade tööversioonid. Neid lugedes tahaks kangesti tegijatele meenutada Mihkel Kampmaa mõtet (1918): „Igal asjal peab sisu olema. Kui sisu pole, pole ka keelt vaja, sest pole midagi väljendada.“ Ainekavade uuendamine on tõstetud seekord hoopis uuele tasemele: imetlemiseks pakutakse täiesti sisuta dokumente. HTM-i ametnike sõnul on see „ainekavade ülekoormatuse vähendamine“.
Sisuvalik on jäetud õpetaja otsustada. Esitatud haridusliku sisuta ainekavad ei kanna ei raamkavade ega ka detailkavade tunnuseid, nii ongi üsna suva, mida nendega ette võtta. Aga kui iga õpetaja kõike ise valib, miks kipub riik siis ikka tasemetöid ning eksameid korraldama? Mida mõõdetakse?
Õhinat tulvil loosunglikku jutustust lähenevast kuldajast, mis loodi 2010. a RÕK-is kirjandusõpetuse ellusaatmiseks, on kõnealuses tööversioonis kasutatud nüüdki. Ja kui kenasti kõlab: „Keele ja kirjanduse valdkonna õppeainete kaudu kujundatakse ja arendatakse õpilastes kõiki riiklikus õppekavas kirjeldatud üldpädevusi ja läbivaid teemasid.“ Aga näiteks kõlbmatuks kuulutatud 1980. aastate kirjandusõpetuse eesmärgiseades kõneldakse „kirjandusharidusest“, mitte ei arendata „õpilastes läbivaid teemasid“. Ju tollal ei teatud, kuidas selline tegevus võiks toimuda …
Tõrjutakse hariduse sisu
Nimetatud tööversioonis on kummaline tekst „Identiteet ja kirjandus. Valikkursus gümnaasiumis“. Väidetakse, et see on vaid üks võimalus „valikkursuse õppeprotsessi üles ehitada, õppesisu ja õppetegevusi valida ning järjestada, nende ajalist mahtu kavandada“. Miks on kogu üldhariduse nii oluline teema leidnud koha vaid valikkursuses, mida ei pruugita koolis üldse õpetada? Ja millised on identiteedi kujundamise teised peidetud võimalused?
Kõnealune kursus on esitatud viisil, mida mõni aeg tagasi jõuliselt halvustati: kirjas on sisu, õppeprotsessi tunnikaupa organiseerimine, metoodilised nõuanded. Ja nüüd see detailne ettekirjutus ei piira õpetaja vabadust ja loovust, sest see on ju uuendus? Üldhariduslikku õpet reguleerivaid dokumente ei tohiks siiski koostada põhimõttel, et kord on Vestmann all ja Piibeleht peal … Isegi kui mingi aine ja sellega mängimine on saanud kellegi monopoliks.
Mida teeb aga vähese kogemusega või erialase hariduseta kirjandusõpetaja töökohale võetud inimene niisuguste dokumentidega? Üsna naiivne on arvata, et ta suudab sobiliku sisu leida, veel vähem arvestada manifesteeritud õppekava realiseerimisel näiteks variõppekava (kas või meedia) mõjusid.
Mis juhtub? Kuigi ta võib olla õppimisvõimeline, ei saa temast üleöö laia silmaringi ja suure lugemusega spetsialisti, pelk innukus akadeemilist vajakajäämist ei kompenseeri. Kui aga võimeid ning tahtmist ka ei jagu, juhtub kõige hullem – kirjandus kui õppeaine muudetakse vastikuks, tunnid venivad ja lugemine tähendab netist leitud sisukokkuvõtteid.
Eesti õppekavaarendust jälginuna on mul ammu tunne, et las nad kirjutavad. Las kordavad oma teksti- ja lugejakeskse õpetamise mantrat. Asjatundlik õpetaja teab nagunii, kuidas ja mida teha. Ja tema õpilased loevad ka raamatuid. Õpetuse mitmekesistamiseks pole vaja avastada uuesti jalgratast, sest saab kasutada tuttavaid ja hästi sobivaid tööviise. Õpitakse üksi, paaris ja rühmas, kasutatakse draamaõpetust, vaadatakse filme, korraldatakse konverentse, luuleõhtuid, muinasjutuhommikuid, õppekäike, ekskursioone ja palju-palju muudki. Lihtsalt kõik see on kirjandusõpetuse puhul loomulik ja professionaalne. Aga kui palju neid on, kes teavad?
Paraku on praegused ohumärgid siiski liiga selged, et neid eirata. Eesti koolis on puudu tuhandeid õpetajaid. Eesti koolist tõrjutakse hariduse sisu, mille kaudu kujundada ühiselt aktsepteeritud väärtushinnanguid ja arusaamu, st tingimusi, et soovitud identiteete (nt lojaalsus oma riigile) omaks võtta ning ebasoovitavaid (nt sallimatus) tõrjuda. Millegipärast kahtlen, et selle katastroofi tegelikud põhjustajad linnaväljakule rahva arupärimise ette tulevad. Ehk oleks vähemalt aeg PISA-oodid lõpetada.
Lõpetuseks Mati Hindilt (2008): „Rahvustunne (etnilise identsuse tunne) võiks tulla keelest ja kultuurist … Nii on harjunud mõtlema intelligent. Aga kui keele staatust õõnestatakse ja kultuur ei suuda (enam) huvi pakkuda, mis siis?“
Kas kirjandustunnid on või ei – enamus suurt kirjandust on vaja lugeda läbi teismelisena! Kui see veel avaldab mõju noore moraalsele küpsemisele. Kuidas panna tänapäevane teismeline nii lugema, et ta tähelepanu paarkümmend lehekülge tekstil püsib? See on küsimus. On väga palju väga tarku lapsi, kes lähevad viiendasse klassigi lugemiseoskuseta.
Igatahes, kirjandusteaduse magistrina mina koolides õpetajakohta ei leiaks. Kõikjal tahetakse vaid koos eesti keele õpetaja kvalifikatsiooniga ametikohale kandideerima. Üldiselt väga suurt õpetajate puudust Eestis polegi kui räägitakse ja tööpakkumised on väga ebaühtlaselt kajastatud, paljud koolid kuulutavad ainult enda kodulehel vabu ametikohti.