Kui seda metsa ees ei oleks
Alljärgnev on isiklik lugu sellest, kuidas kirjandusteos sünnib ja kasvab ikka koos oma lugejaga. Olgu tegemist kuitahes tähtsa tüvitekstiga, on ta paratamatult sama väike või suur kui tema lugeja arusaamine maailmast.
See pidi olema aastal 1992, kui Juhan Liivi „Varju“ lugesin, seega sada aastat pärast selle kirjutamist. Mitte vabatahtlikult, vaid kohustusliku koolilugemise raames. Olin ümbruse suhtes kriitiline vaimsete huvidega varateismeline. Minu elu oli tookord palju mõjutanud asjaolu, et olin paar korda välismaale reisida saanud.
„Ilupuiestikud. Purskkaev oma sätendava veega. Loss või lossi moodi uue aja ehitus oma tornikestega, lipukestega, akende ridadega, palkonitega.“
Miks ma peaksin lugema jutustust 19. sajandi talupoegade raskest elust? See kõik tundus nii mõttetu ja väeti, hall ja hädine nagu üleminekuaja Eestigi. Siin ei ole ju mitte midagi, siin ääremaal, kuhu mistahes kultuurisaavutused jõuavad suure hilinemisega. Geniaalset kirjandust, muusikat ja kunsti on aastasadu loodud meist lääne pool, vanas Euroopas, mille linnade suursugusust ma ei jõudnud ära imetleda. Unistasin, et võiksin elada hoopis Prantsusmaal, lasin sõpradel end koguni prantsuspäraselt Marie’ks kutsuda.
Eesti kultuur paistis mulle mingi kodukootud ja nurgatagune asi. Seda kodukootust ja hallust Juhan Liivi „Vari“ minu jaoks kehastas ja võimendas. Ma ei mäleta „Varju“ lugemiskogemusest suuremat, peamiselt vaid seda, et ei meeldinud. Mäletan, et ühel pimedavõitu varahommikul istusime pinginaabriga kõrvuti klassis ja lugesime üksteisele parodeerivalt „Varjust“ lõike ette. Neid kohti, kus talumehed mõisa põllul maad künnavad. Talurahva teema oli meie jaoks loomulikult täiesti out.
Tüüpiline enesekolonisatsiooni juhtum, võiks tagantjärele targutada. Aga võin proovida ka puberteediealise iseenda suhtes mõistev olla. Üleminekuaja laps, kes tahab kiiresti selja taha jätta näruse mineviku ja püüelda vaimuvalguse poole. Õigupoolest võinuks ma ise sama hästi olla kahekümnenda sajandi „Varju“ tegelane.
„Tead sa, mis üks sündimispäev, mis üks kõrgesti haritud õrn neiu, mis üks B e e t h o v e n on? Vaene poiss, kust võid sa seda teada?“
Juhan Liiv ei saanud mulle lähedaseks ka gümnaasiumis, kuigi õpetaja rääkis huvitavalt luuletaja vaimuhaigusest. Mäletan, kuidas ta selgitas elegantselt – skisofreenia ehk maakeeli isiksuse lõhestumine. Aga sellest intriigist ei piisanud, Juhan Liiv oma melanhooliaga jäi mulle ikkagi emotsionaalselt kaugeks.
Elu kipub ikka üllatusi pakkuma. Minust sai ema, kolisime perega Peipsiveerde ja hakkasime talu pidama. Maaelu tõmbas nüüd palju rohkem kui Euroopa. Kultuurinähtuste hindamiseks olid mul selleks ajaks semiootikuprillid ja pisukene elukogemus. Muhedad ja pisut takused talupojatüübid olid siinkandis päriselt olemas, ehkki hobusega kündmise asemel putitasid nad Belarusse.
Kolmekümnesena leidsin end Liivi Muuseumi juhataja kabinetist. Et seal juhatajana tööle asuda. Ei, ma ei saanud endiselt Juhan Liivist aru, lihtsalt muuseumitöö tundus huvitav. Mäletan, kuidas vaatasin aknast paistvaid põlispuid, lugesin Liivi luulet ja püüdsin millelegi olemuslikule pihta saada.
Ilmselt otsustas Juhan Liiv mind lõpuks ise järele aidata. Nägin unes, et istusime tema kodumaja köögis ja ajasime juttu. Ma ei mäleta sõnagi sellest, mida me unenäos omavahel rääkisime, küll aga suitsumees Liivist hoovavat suitsulõhna. Sestpeale muutus kõik. Ma sain äkki temast aru. Liivi loomingu erakordsus hakkas mulle avanema. Lääne-Euroopa suured eeskujud asetusid hoopis uude perspektiivi. Küsimus on tegelikult ju selles, kuidas luua midagi ainukordset nii, et see ei jäljendaks midagi, mis laias maailmas on juba ammu ära tehtud ja kaanoniks seatud. Kuidas jõuda selle väikese imeliku rahva olemiskogemuse sõnastamiseni, tema tuumani?
Ent „Vari” ei ole sugugi filigraanselt lihvitud tekst. Selles peegeldub noore autori rabedus, suur ambitsioon ja palavikuline hoog, mida ta ise on mõnusa eneseirooniaga kirjeldanud novellis „Kirjaniku esimesed tundmused“. See veel üks „Varju“ lisakiht annab väga väärtuslikku infot ka Juhan Liivi toonase vaimuseisundi kohta.
Noor Liiv on tahtnud siia ära mahutada kogu ebaõigluse, mis eri marginaliseeritud gruppidele osaks saada võib. Talurahvale, vaeslastele. Erksa ühiskondliku närviga Liiv võtab omas ajas erakordse teravusega sõna koguni soolise ebavõrdsuse suhtes: „Imeline sugudevaheline vahetegemine, kus mehel on kõik lubatud, naine üksi kannatajaks jäetud!“
„Varjus“ on palju vastandusi: mõisnikud ja talurahvas, loss ja hurtsikud, vaimuvalgust varjav mets ja Peipsi lõputu avarus. Kukulinn kehastab kogu me rahva viletsuse kvintessentsi. „Vaimurikas ei ole Kukulinna noor meestesugu mitte. Seda kaebab koolmeister. Neil on nii palju teiste laste käest küsida, et aega raamatut lugeda ei saa.“
On aasta 2022. „Varju“ kirjapanemisest on möödunud sada kolmkümmend aastat. Palju sellest väikese rõhutud rahva potentsiaalist, mida Juhan Liiv tookord nägi ja mille realiseerumisest unistas, on praeguseks avaldunud. Elame erakordselt kiirelt arenevas väikeriigis, suudame end kriisiaegadel ühiseks pingutuseks kokku võtta. Kui midagi on vaja ära teha, teeme talgud. Mis siin rääkidagi meie paindlikest digilahendustest, millest bürokraatiataaga käes ägav vana Euroopa ei oska undki näha.
Samas oleme ikka veel needsamad lihtsakoelised, tahumatud, riuklikud ja vajadusel salakavalad talupojad, kes vahivad öisesse lõkketulle ja kellele pakub lõbu saunalavalt järve hüpata. Meile ei meeldi tühje viisakusfraase vahetada ja peentel vastuvõttudel kipume kohmakalt jalalt jalale tammuma. Võiks parem asjast rääkida, asju ära teha! Lõpuni eurooplasteks ei ole me saanud.
Küllap see on hea – me ei ole lasknud ei teistel ennast lõpuni koloniseerida ega ole ka minevikku häbenedes iseennast koloniseerinud.
Kui seda metsa ees ei oleks, võiksin hea ilmaga oma kabinetiaknast hiiglaslikku vetevälja näha. On vist paras aeg Eduard Vilde romaanid käsile võtta.