Kuidas kasvatada kõige magusamaid maasikaid?

Pärnu haridustöötajate uue kooliaasta eelsel konverentsil keskenduti seekord andekusele, mille sümboliks olid valitud magusaimad ja punaseimad maasikad. 

Oma kogemusi töös andekatega tutvustasid Tartu, Tapa ja Tallinna koolide esindajad. Viimsi huvikoolide võimalustest kõnelesid nende asutuste juhid. Andeka lapse märkamise kogemusi jagasid Pärnu õpilased, nende vanemad ja õpetajad.  

MTÜ Eesti Talendikeskus juhatuse liige Viire Sepp on andekatele ja andekusele pühendanud pea 40 aastat. Tema sõnul tunnevad õpetajad, et neil jääb väheks oskusi tööks andekatega. Viire Sepa arvates napib neil selleks ka julgust ja ta avaldas lootust, et inspiratsioonipäev lisab seda. 

Vanemad on segaduses 

Talendikeskus on saanud palju kirju lastevanematelt, loodud on nende sektsioongi. Vanemad on kimbatuses ega tea, kas nende laps on andekas. Kui sellisel lapsel on tunnis igav, juhtub paraku, et kool tegeleb ainult tema käitumisprobleemidega. Andekuse kõikehõlmava defineerimisega on aga teadlasedki kimpus. „Kuidas defineerida, sõltub sellest, milleks definitsiooni on vaja,“ tõdes Sepp. Üheks mõõdetavaks näitajaks nimetas ta IQ- ehk vaimse võimekuse taset.

Kui Eestis tehti andekate kohta küsitlus, selgus, et andekaks peetakse tublit viielist, kes n-ö sobib koolile. Ent Sepa sõnul ei saa päris nõustuda ka nendega, kes ütlevad, et kõik lapsed on andekad. Kuid kõikide puhul saab rääkida nende tugevusest. Ta soovitas seada eesmärgiks näha vaeva kõikide lastega, et igaüks saaks realiseerida oma potentsiaali. Sepp nimetas müüdiks arvamust, et andekus ilmneb niikuinii. Vastupidi, seda avastada võib olla keeruline. 

Töö andekatega ei tähenda neile privileegide andmist, vaid õppe kohandamist nende vajadustele vastavaks, et neil oleks võimalus õppida, sedastas Viire Sepp. Ande varane märkamine on tema sõnul oluline. Kõneleja rehabiliteeris viimasel ajal taunima hakatud võistlemise, nimetades seda elu loomulikuks osaks. Lapsed, kes osalevad olümpiaadidel, näevad neis motivatsiooni ja leiavad seal mõttekaaslasi. 

Küsimusi saalist

Enne kui suunduti töötubadesse, kutsus päeva juht Margit Raid rahva ette lühisõnavõttudeks TÜ professori Raul Eametsa, HTM-i andepoliitika valdkonna juhi Marek Järviku, TLÜ elukestva õppe dotsendi Halliki Põlda ja Viire Sepa. 

Eamets rõhutas individuaalsete õpiteede vajadust. „Üks lõpetab keskkooli 10, teine 15 aastaga,“ kirjeldas ta muutust, mis on plaanis aastaks 2035. Ka arvas professor, et õpetajaks ei pea õppima viis aastat.

Saalist sadas küsimusi. Millises vanuses avaneb anne kõige tõenäolisemalt? Viire Sepp: „Pole kindlat vanust, on imelapsi ja n-ö hiliseid õitsejaid, kuid üldiselt ei soovitata selle kohta teste teha enne lapse 10. eluaastat.“

Kes on topelterilised? Viire Sepp: „Need, kellel on tugev anne, aga ka psüühiline või füüsiline puue või õpiraskused. Nende puhul jääb andekus sageli märkamata.“

Kust võtta aega jõuda iga lapseni? 

Marek Järvik: „Ma näen särasilmseid õpetajaid, kellel on selleks aega. Peame neilt õppima.“

(Pomin saalis: „Kas tõesti õhtul pärast tunde?“)

Kust leida andekuse hindamise töövahendeid?

Viire Sepp: „Atlexi kirjastuselt ilmus aastal 2010 selle kohta raamat. Talendikeskus on adapteerinud eesti keelde andeka õppija käitumise ja hindamise juhendi.“ 

Halliki Põlda sõnul uuriti paari aasta eest tööd HEV-lastega, sh andekust. Nagu selgus, nägid kõik last ümbritsevad sidusrühmad üksteist takistustena oma töös –  õpetajal puudus kooli tugi, koolil omavalitsuse toetus jne. 

(Vaikne pomin saalis: „Tuldagu ja töötatagu koolis.“)

Viire Sepp käis välja mõtte, et koolis või haridusringkonnas võiks olla üks inimene, kes tegelebki andekate õppe koordineerimisega, sest üks kool ei suuda kõiki andelaade võrdselt toetada, vaja on koostööd. 

Sõna said õpilased ja nende vanemad 

Töötoas, mida juhtis Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi direktor Andres Laanemets, olid rahva ette kutsutud mõned Pärnu koolide andekad õpilased koos vanemate ja õpetajatega. Küsis Laanemets, vastasid Siim, Risto ja Rando, Milan, Maksim ja Oleksy ning Triine; Siimu, Triine ja Milani ema ning õpetajad Sirje Miglai Koidula gümnaasiumist, Andrus Ostrov Pärnu Kunstide Koolist ja Jana Suve Paikuse Põhikoolist. 

Andres Laanemets: „Mis toetab noori koolis, mis pidurdab või segab?“

Õpilased: „Laste vaba aeg on õpetaja kätes, kes kas annab absurdseid kodutöid või mitte. Andekust toetavad lisaülesanded, takistuseks on vähene oskus jagada aega muude huvide vahel. Pidurdab või segab, et õpetajad teevad omavahel vähe koostööd. Toetavad õpetajad, takistavad koolivälised huvid ja koolikaaslased, kel pole huvi õppida. Toetab eesmärk: kelleks tahaks saada.

Andres Laanemets õpetajatele: „Kuidas olete märganud annet?“

Loodusõpetaja Sirje Miglai: „Ma juhin tundi, märkan neid, kes võiksid rohkem areneda. Tunnis proovin anda neile lisaülesandeid.“ 

Algklassiõpetaja Jana Suve: „Pole lihtne märgata, mõni on liiga tagasihoidlik. Toetamine on võimaluse andmine andekale. Olen õpetajana olnud kimpus, kuidas anda võimekusele vastavaid ülesandeid, see sõltub ka õpetajast: kui palju ta jaksab ja tahab andekatega tegelda.“

Akordioniõpetaja Andrus Ostrov: „Uue õpilase puhul ma kohe andekuse üle ei otsusta, meie koolis on vaba süsteem, valitakse muusikapala, mida õpilane õpib esitama. Tavatunnile on võimalik lisada veel pool tundi, et õpilasega rohkem tegeleda.“

Sama küsimus lastevanematele.

Eda Saarse: „Ma tunnen huvi laste tegevuse vastu, toetan nende valikuid.“ 

Terje Kose: „Meil on üks laps, on aega teda jälgida, aidata, suunata.“ 

Jelena Stankevitš: „Kui vaja, aitan ja toetan, püüan motiveerida kingituse või üllatusega, arvan, et sport distsiplineerib.“

Andres Laanemets: „Kuidas on teid kaasatud siis, kui teil on tunnis igav, on teil häid näiteid?“

Siim: „Kui saan ülesande varem valmis, saan lisaülesande ja igav ei hakka. Kui ei saa ülesandeid juurde, siis pigem mängin.“

Rando: „Minu preemia on esinemised.“

Risto: „Kui ei saa ettenähtud ajaks valmis, kestab tund kauem; esinemised motiveerivad.“ 

Triine: „Põhikoolis andsid mateõpetajad üksikuid ülesandeid. Kui tunnis oli igav, ei teinud ma midagi, aga mul oli hea tunne, et sain ülesanded valmis.“

Milan: „On hea, kui õpetaja ei anna targemale mitte lihtsalt palju, vaid raskemaid ülesandeid.“

Oleksy: „Õpetaja annab lisa- ja keerulisi ülesandeid. Mateõpetajat häirib, kui mõni ei tee midagi, siis annab ta üha uusi ülesandeid, aga vahepeal tahaks niisama istuda.“ 

Andres Laanemets: „Kui palju koolijuht aidata saab?“

Õpetaja Sirje Miglai: „On oluline, et koolijuht ja kolleegid toetavad õpetajat.“

Andres Laanemets: „Mis motiveerib õpetajat andekatega tegelema?“

Sirje Miglai: „Ma olen hull, ma armastan oma ainet. Olen ka ennast koolitanud, teadlasi õpilaste ette kutsunud.“

Õpetaja Andrus Ostrov: „Kutsusime Jaak Lutsoja kooli, meil on 18–19 akordioniõpilast, rohkem kui üheski teises koolis.“ 

Andres Laanemets: „Millal anded avalduvad?“

Jana Suve: „Pole kindlat aega, sõltub lapsest.“ 

Sirje Miglai: „Mitmekülgne anne ei paista alati välja.“

Andrus Ostrov: „Osal on anne kohe näha, osal lööb välja hiljem.“

Triine ema: „Kui suunad, lood vundamendi, siis ei mõtle, et arendad annet teadlikult.“

Maksimi ema: „Me lugesime palju, pojale meeldivad ristsõnad, mõistatused, muusikakool arendab tublisti.“ 

Andres Laanemets õpilastele: „Kas teile sobib praegune hindamissüsteem?“

Siim: „Mulle sobib.“

Rando: „Mõnes aines võiks olla „arvestatud“ või „mittearvestatud“, kehalist ei ole vaja hinnata.“

Risto: „Kunstikoolis hindeid pole, mulle traditsioonilises koolis hinded ei meeldi, meeldib „arvestatud“ ja „mittearvestatud“.“

Triine: „Ei meeldi, aga ma ei näe, et kujundav hindamine oleks õpetajate praeguse koormuse juures tehtav. Mõnes aines tahaks tagasisidet, kehalises või kunstis pole vaja hinnet.“

Andres Laanemets: „Kui palju on teis andekust ja töökust?“

Triine: „Andekus on potentsiaal.“

Andres Laanemets: „Kui suur on teil töökuse osa?“

Oleksy: „Kui oled andekas, aga ei tööta, ei saavuta midagi.“

Rando: „Kui ei harjuta, siis medalit ei tule.“

Siim: „Ei pea eriti midagi tegema.“

Triine: „Minul läks Inglismaal vahetusõpilasena vaja töökust, ma polnud sellega harjunud, 9. klassini tuli kõik kergelt.“

Kokkuvõtteks: oluline on õpetajate koolisisene koostöö, et ühte õpilast ei saadetaks mitmele poole kooli esindama. Andekust toetavad sõbrad, üksmeelne klass. Õpetajad peavad olema heas mõttes hullud ja kirglikud, nemad viivad elu edasi ja neist sõltub tohutult palju. 

Lapsevanem, kes märkab annet, peaks selle info kooli viima ja kool peaks olema avatud hoiakuga. 

Õpilased hindavad kooli, kus on tasemerühmad, tunde, kus saab väljakutsega ülesandeid, õpetajat, kes ei vaata kella, vaid tegeleb õpilastega. Andekatel noortel on vaja leida oma tee. Mõnikord on vaja nad ka rahule jätta.