Kuidas lugemisega kõhuvalu ära võtta? Kirjandustund kui teraapiaseanss
Igas Eesti põhikoolis on alates 5. klassist õppekavas vähemalt kaks kirjanduse tundi nädalas. 1990. aastatel oli Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi üks suurimaid sihte ja õnnestumisi kirjanduse kui aine tagasitoomine Eesti kooli õppekavva.
Kaasaegse kooli ülesanne on valmistada laps ette selleks, mida tal iseseisvaks toimetulekuks täiskasvanuelus tõepoolest vaja läheb. Lugemisoskus, loetu mõistmine ja tõlgendamine on vast olulisim. Üks osa sellest on info hankimise oskus, teine peaks olema ilukirjanduse kaudu saadav nauding (hea oleks, kui katarsis), loetu analüüsimine ja endaga seostamine, vajadusel nõu ja abi saamine. Raamatulugemine hoiab aju vormis ja mõtted selged. Lisaks tekitab emotsioone.
Tervikteoseid kirjandustunnis käsitlemiseks ei valita suvaliselt, vaid just neid, mis peaksid seostuma eaga, mille tegelased on sarnaste murede, konfliktsituatsioonidega ja mille üle arutamine mõjub (enese)analüüsi päästikuna. Siit tuleb ka põhjendus, miks on vaja lugeda sama teost, sest vaid siis saab seda tundides lahata ja teha ühesuguseid kirjutamisülesandeid.
Hea oleks muidugi arvestada õpilaste lugemissoovidega. Minu eelmise aasta 9. klass tahtis teisel poolaastal ühiselt lugeda Remarque’i „Läänerindel muutuseta“. See ehmatas, eriti seepärast, et algas Ukraina sõda. Tegemist pole just helge looga. Arutlesime koos, kui tugev patsifistlik teos see ikka on ja kuidas peategelane, tema eluvaade teose jooksul muutub, mis seda põhjustab ning kuidas seda mõista.
Aitäh, psühholoog Malle, et mulle nüüd rääkisid õpilaste vestlustest sinuga. Sain kinnitust, et tegin kõik õigesti. Oligi nii, nagu sama autor on öelnud, et raamatud on nagu müür, mille vastu saab ennast toetada.
Meie oma eesti noorsookirjandus pakub hulganisti teoseid, mis põhikooliõpilast ja gümnasisti kõnetavad, juba tuntud Vallik, Karu, Reinaus, Henno, aga uusi häid kirjanikke tuleb ilusti peale, näiteks Heli Künnapas. Võib-olla oleks vaja uut „Kadrit“ – vägevat raamatut, mis seostuks tänapäeva 4.–6. klassi lapse muredega?
Kirjanduse õpetajad kasutavad tundides sageli samu võtteid, mida lugemisterapeudid. Üks huvitavamaid on automaatne kirjutamine. See võtab kirjutamise hirmu maha. Keelevead ei loe. Aga ka loo kirjutamine on hea, muu hulgas tõestab see, et kõik on selleks võimelised.
Õpilased kurdavad sageli, et alustada on raske. Õpetajal on vaja heita vaid pilk aknast välja ja algus ongi olemas: „Ühel pärastlõunal kihutas koolimajast mööda väike punane auto / undav kiirabibuss / tume mootorratas / sinine veoauto / tuletõrjeauto/jäätiseauto …“ Ettelugemist ei tohi klassis sundida, aga juba oma teksti vaikne ülelugemine võib olla selgust toov ja teraapiline.
Olen gümnaasiumis lasknud kirjutada lugusid nii, et kasutanud inspireerimiseks reaalset eset. Näiteks leiti kuskilt sündmuspaigalt jupp nööri ja pliiats. Kes need sinna jättis? Tegelasega samastumist ja tema probleemide lahkamist saab enda kaudu teha tegelaselt tegelasele kirja kirjutades. Kirjutamine on hea keskendumise harjutus, eriti käsitsi kirjutamine. See on ajule paras väljakutse, treenib mälu ja suurendab loovust, mõjutab õpitõhusust.
Ettelugemine on samuti üks kirjandustunni ja biblioteraapia osa. Luule pole kõikide õpilaste lemmikžanr. Aga just koolitunnis saab luulet lugeda meeldejäävalt ja nii, et kõik on kaasatud. Premeerimiseks võib õpetaja ise midagi ette lugeda; mida nooremad õpilased, seda ahnemalt kuulavad. Ette saab lugeda iga aine õpetaja, näiteks siis, kui mõned minutid tunni lõpust üle jäävad.
Teatavasti tuleb koolis õpilasi hinnata. Kuidas hinnata seda, et laps on mentaalselt tunnist tuge saanud? Hindamise tehnika jäägu õpetaja kanda. Hinnangu hindamatu kohta saab õpetaja ehk kunagi kooli kokkutulekul teada. Või kooli psühholoogi kaudu nagu mina.
Kas Bisseti „Kõnelused tiigriga“ võib kõhuvalu ära võtta? Võib. Nii nagu Betti Alveri luuletus võib iga päeva elamisväärseks teha.
Miks, algav päev, on argipäev su nimeks?
Ma kuulutan su sekundid kõik imeks
täis iluehmatust ka täna hommikul.
Samal teemal:
- „Kuhu oled läinud, kirjandusõpetus?“, Katrin Kalamees-Ruubel, 09.09.2022
- „Kui seda metsa ees ei oleks“, Mari Niitra, 09.09.2022
- „Meie kultuurikaanoni tugevaim allhoovus on just kirjandus“, Maarja Vaino, 09.09.2022
- „Lugemise tähtsusest“, Ilmar Tomusk, 09.09.2022
- „Koolilugemisel nokk lahti, saba kinni“, Krista Kumberg, 09.09.2022