Lapse esimesed sammud raamatute maailmas 

Tore, kui raamatute ettelugemine, lugude vestmine ja näitemängude tegemine saadab lapsi juba alates sõimerühmast. Põlva Lepatriinu lasteaia Sinitriinude rühma kahe- ja kolmeaastastel mudilastel möödus terve aastaring muinasjuttude maailmas. Milline see võis paista läbi laste silmade? 

Septembris lugesid õpetajad meile ette juba eelmisest aastast tuttavat Viive Kuusi raamatut „Kips-kõps külla. Lapse kõne esimesed sammud“. Meile meeldis, et seal oli juttu loomadest, kes tegid nii vahvaid hääli. Proovisime loomade häälitsusi järele öelda sosinal ja valjusti, kõrge ja madala häälega ning hääle ja pildil näidatud looma vahel kujunes seos. Kõik meie hulgast ei oska või ei julge veel rääkida –  neil oli võimalus näidata piltidel loomi, kelle häält teised tegid. 

Kristel Lempu raamat „Kuidas hunt tõmbas ukse lahti KÄÄKS ehk Logopeedilisi muinasjutte“ oli õpetajatel kogu õppeaasta lauanurgal. Sealt leidsid õpetajad meile vahvaid muinasjutte, mida koos lavastada ja mängida. 

Oktoobris „Kakuke ehk Kuidas rebane tegi AMPS!“. Õppisime matkima mitmesuguseid häälitsusi, näiteks PAH-PAH, SILK-SOLK, ZIPP-ZIPP, HOPP-HOPP. Saime selgeks, et loomadel on saba, käpad, kõrvad, nina, suu ning loomad on eri värvi. Selgus, et kõik loomad muinasjuttudes ei olegi ausad ja head, näiteks rebane võib olla kaval, et oma tahtmist saada. See oli meie esimene lavastus, mis sobis meile hästi, sest enamiku tegevusest saime teha kohapeal istudes ja kätega liigutusi tehes. Häälega kohti ütlesime kooris. Meie lemmikoht oli see, kus rebane tegi AMPS! 

Novembris „Kolm karu ehk Kuidas karupoja tool läks katki PRÕKS!“. Hakkasime saama kolmeaastaseks ja oskasime juba kolmeni loendada. See muinaslugu haaras meid väga, kõik tahtsid olla Maša rollis, nii tüdrukud kui poisid. Eriti tore koht oli see, kus vihased karud avastasid väikese metsa eksinud Maša oma magamistoast voodist, hirmutasid teda, ja tüdruk ärkas. Meile meeldis väga seda ehmatuse kohta mängida. 

Detsembris ootasime jõuluaega ja tutvusime päkapikkude maailmaga, aga see jäägu saladuseks.

Jaanuaris „Kolm põrsakest ehk Kuidas seaema pojakest paitas: NUFF-NUFF!“. Muinasjutte kuulates õppisime mõistma, et neid ei saa alati sõna-sõnalt võtta. Aga ikkagi oli meil raske aru saada, kuidas sai nii juhtuda, et hunt ronis korstnast sisse ja kukkus otse kuuma supi sisse. See kole lugu lõppes õnneks nii, et hunt jooksis metsa ja kõik sai ikkagi korda. Muinasjuttudes ei või hallivatimeest kunagi usaldada. Kuri hunt lõbustas end sellega, et tahtis ära lõhkuda kolme põrsakese majad. Põrsad aga olid julged ja kisasid kõigest väest, samamoodi ka meie. Saime seda teha mitu korda, sest iga kord, kui hunt nõudis, et põrsad ukse lahti teeks, hüüdsime: „Ei tee!“ See lugu õpetas ka seda, kuidas enda eest seista, sõpra aidata ning kokku hoida.

Veebruaris „Tare-tareke ehk Kuidas karu katusele ronis KRIIKS-KRIIKS!“. Selleks ajaks olime juba muinasjutt-lavastuste tegemisega hästi tuttavad. Alati on tegelased, kostüümid ja dekoratsioonid, tihti on haaratud terve rühmaruum! Aitäh muusikaõpetajale igakülgse abi eest sobivate kostüümide valikul! 

Selles loos oli meil rolle juba rohkem, aga saime hästi hakkama! Tegime erinevate loomade häälitsusi ning mõtlesime loo lõpu ise välja. Meie lugu lõppes hästi: loomad ehitasid koos endale suure kena tarekese, kuhu nad kõik elama mahtusid.

Märtsis „Punamütsike ehk Kuidas sirtsud siristasid TSIKK-TSIKK“. Märtsiks olime juba üsna kaua kuulamisoskust harjutanud ja oskasime õpetaja küsimustele loo kohta vastata. Oskame juba ka ise muinasjuttu jutustada. Meil on rühmas palju raamatuid, mille piltide järgi saab lugusid rääkida. 

Punamütsikese loos tahtsime kõik olla Punamütsikesed, ka poisid. Alguses meeldis meile ka hundi osa, kuni selgus, et hundi kõht tuleb lahti lõigata. See oli üsna hirmutav. Õnneks pani õpetaja ise endale hundi maski ette, viskas põrandale põõnama ja lubas lahkesti oma kõhu mängult lõhki lõigata. Ikkagi olime ka edaspidi nõus mängima hunti ainult kuni selle kohani. Eks tundmatute olukordade ja maailma avastamisega käibki kaasas väike hirmutunne. Aga me kasvame suuremaks ja muutume iga päev julgemaks.

Aprillis „Hunt ja seitse kitsetalle ehk Kuidas hunt uksele koputas KOPP-KOPP“. Selle looga õppisime lisaks jämeda ja peenikese hääle matkimisele ka tumedal ja heledal käpal vahet tegema, peitu pugema ning oma peidupaigas hästi vaikselt olema. Kõige toredam oli väikese kitsetalle roll, kes puges peitu kellakappi. Elasime talle väga kaasa.

Mais „Kuidas loomad endale sabad said ehk Miks jänku nuttis: IH-IH-IH“. Assistent Sirje luges meile loo ette ning arutasime koos, mis juhtus ja miks juhtus. Mängisime õpetaja Heldiniga õppe- ja laulumänge, kus tegelasteks olid samad loomad, kes selles looski. Tegime kõne- ja hingamisharjutusi: hunt puhus, linnud siristasid, konnad krooksusid, vesi vulises, lehed sahisesid. Selle looga seoses käisime ka kevadises metsas, hüppasime päriselt üle voolava oja ning kuulasime linnulaulu ja metsakohinat. Kordasime silpe, sõnu ja lauseid, näiteks, kuidas karu astus MÜTT- MÜTT ja hunt jooksis UH-ÄH, UH-ÄH. Muutsime oma hääle valjust ja kõrgust, proovisime järele teha konna põrisevat r-i, rebase peenikest s-i ning jänese omapärast hääldust, kõneldes esihambad huule peal. Nii kujundasime ilmeka lugemise eeldusi. 

Teame ka seda, et väga tähtis on kuulamisoskus. Kuulasime vaikselt ja tähelepanelikult, kui õpetaja meile muinasjutu esimest korda ette luges. Ta rääkis meile ka emotsioonidest, nagu rõõm, kurbus, viha, hirm. Oskame nüüd ka ise märgata, kui keegi on kurb, ning teda lohutada. Rõõmustame, kui leiame koos lahenduse. Kui keegi meist vahel vihaseks saab ja kipub kaaslasele haiget tegema, oleme õppinud seda märkama ja vahele astuma. Püüame olla üksteisele head mängukaaslased. Endiselt meeldib meile muinaslugusid kuulata, aga veel vahvam on neid mängida.