Linnuhuviharidus müksab pilgu avaramaks
Linnuõpe on üks parimaid näiteid, kuidas huviharidus käib ühte jalga Eesti elukestva õppe, kultuuritraditsioonide ja väärtushinnangutega. See tähendab, et linnuhuviharidusel kipub olema saba taga – uued või täienenud teadmised jõuavad lastelt ja noortelt nende sõprade ja vanemateni ning vastupidi, teadlikelt täiskasvanutelt lasteni.
Iga huvihariduse andja või õpetaja peab meeles pidama, et tema avaramaks müksata on lapse ja noore, aga ka täiskasvanud huvituja pilk. Kuigi professionaalne tegevus mistahes vallas saab alguse huviharidusest ja huvitegevusest juba varajases lapsepõlves, saab linnuõppe näitel väita, et samavõrra oluline on huvihariduse saamise võimalus kogu inimese elukaare vältel.
Kvaliteetne linnuhuviharidus peab hindama asjatundlikult iga osaleja eelnevaid teadmisi-oskusi: kui näiteks lasteaialastele pakub rõõmu ning huvi tekkimisel ja õpetaja hilisemal toetusel ka lisanduvaid teadmisi (mida nad vajalikul hetkel ükskõik kui palju aastaid hiljem saavad taskust välja tõmmata) rühmaruumi akna taha paigutatud linnutoidumaja, siis noortele ja täiskasvanutele võib olla elamuseks loodusäpiga linnas linnuvaatluste salvestamine. Vanemaealistele on tervise ja vaimse heaolu allikas linnuretkedel osalemine ning võimalus ettekannetel-loodusõhtutel oma linnuelamusi jagada.
Vahetuid elamusi pakub integreeritud, sõprus- või perekonnale, aga ka kolleegidega töisesse päeva vahepalana suunatud linnuhuviharidus, mis pistab nina nii olemasolevatesse kui ka uutesse teadmistesse ning ehk ka hilisemasse tõsisemasse linnuhuvisse. Seega, linnuhuvi – üks maailma menukamaid harrastusi – piire ei tunne.
Linnuhuvihariduse eesmärk ei ole üksnes õppekava toetavalt harida, vaid anda võti isiksuse arenguks, karjäärivalikuks või hoopis ümberõppeks. Ka loovuse ja eneseväljenduse võimaldajana on linnuteadmistel kahtlemata oluline koht. Seepärast ei tohi huvihariduse andmine olla vaid akadeemiline õpe (kooli)tunnis või loengus. Eesti loodusest ja keskkonnast saadud uute teadmistega koos kasvamiseks ja nende kinnistamiseks on väga mitmeid viise – olgu selleks siis jalutuskäik varahommikuses linnas, milles kõlavad eri linnuliikide hääled, või lauajuppidest pesakasti kokku löömine. Kõikide nende teadmiskildude koondamisel on huvihariduse saajal palju enam oskust pöörata tähelepanu ka sellele osale Eesti loodusest, mis esmapilgul varju jääb, ning teha tarku, keskkonda toetavaid otsuseid. Üha lisanduvad linnuhuvilised ja täienevad teadmised annavad tuge tervema ja targema ühiskonna poole sammumisel.
