Lugemise tähtsusest
Lugemine on üks asju, mis eristab inimest teistest liikidest. Putukadki annavad järgmistele põlvkondadele oskusi edasi, šimpansi on võimalik õpetada äri tegema ja nutitelefoniga mänge mängima. Kuid kogutud teadmisi suudab kirja panna ja neid kirjutatu kaudu omandada vaid inimene.
Kindlasti pole kohane võrrelda inimese aju arvutiga, sest aju kõrval on ka võimas superarvuti vaid abitu ja elutu masin. Tehisintellekt, kes võidab inimest malemängus, ei tea, et ta on tehisintellekt ega tea sedagi, et ta mängib malet. Kuid mõnikord on säärasest võrdlusest kasu.
Inimese aju oskab koguda infot ning seda analüüsida, töödelda, edasi arendada. Kuidas jõuab info ajusse? Suuremalt jaolt ikka lugedes.
Aju oskab võtta terviku ning jagada selle osadeks. Selleks peab ajus olema hulk andmeid sellesama terviku kohta, mis jõuavad sinna ennekõike lugedes.
Ning lõpuks oskab aju panna erinevatest osadest kokku uusi tervikuid, ka selliseid, mida varem pole olemas olnud. Mu enda kogemus näitab, et tükk füüsikat, tükk matemaatikat, tükk ajalugu ja tükk geograafiat võivad anda kokku täiesti uue raamatu.
Loovus ega innovatsioon ei teki tühjale kohale iseenesest. Kui käin kirjanikuna lastega kohtumas, küsin neilt mõnikord küsimuse, mis esmapilgul tundub naljakas ja vahest isegi rumal: kui sul on kümneliitrine ämber, siis mitu liitrit vett saab sellest välja valada, kui sinna on valatud kümme liitrit vett.
Vastus on loomulikult lihtne – kümme liitrit. Kui aga mõtleme inimese ajust kui ämbrist, millesse on pandud kümme liitrit teadmisi, siis just tänu aju enda omadustele saame sellest välja valada kolmkümmend, kuuskümmend või sada liitrit uusi teadmisi. Igal koolijütsil, õppigu ta siis pealinna eliitkoolis või pisikeses maakoolis, on iga päev kasutada maailma võimsaim superarvuti, mis suudab lahendada kõige keerukamaid ülesandeid. See pole sugugi viletsam kui oli Newtoni, Einsteini või Tesla oma. Kuid et sellest midagi kätte saada, tuleb enne sinna midagi panna – lugeda raamatuid. Raamatute lugemine ning neist saadud teadmised treenivad aju selleks, milleks see on ette nähtud.
Ma olen üsna pahane, kui mõni haridusinnovaatik tuleb välja jutuga, et tänapäeval pole vaja aju teadmistega koormata, sest kõik on internetis olemas. Kuid uued raamatud, uued tehnoloogiad ning maailma muutvad avastused ei sünni internetis, vaid ajus, kuhu on kogutud piisavalt andmeid, mida aju saab töödelda. See kõik saab alguse raamatute lugemisest – alates aabitsast, „Sipsikust“ ja „Agu Sihvkast“ kuni Marie Underi luule, Tammsaare romaanide ja artiklite ning Newtoni „Principia“ ja Feynmani loenguteni.