Meie kultuurikaanoni tugevaim allhoovus on just kirjandus

Augusti keskel toimus Kuusalus IX Eduard Ahrensi konverents, mis keskendus kirjandusele ja kirjandusõppele. Keskse murena koorus kohalolnute –  keda oli ligi sadakond –  ning esinejate seisukohalt küsimus kirjandusõppe marginaliseerumisest ja fragmenteerumisest ning selle tagajärgedest ühiskonnale. 

See, et eesti keele ja kirjanduse tundide arv on aastakümnete jooksul pidevalt kahanenud, on teada kõigile keele ja kirjanduse õpetajatele ja sellest on ka avalikkuses palju räägitud. Senini kahjuks tulemusteta.

Kaanonita ei saa

Valikud, mida õpetada umbes ühe tunniga nädalas, on karmid just eesti kultuuriterviklikkuse ja järjepidevuse seisukohalt. Kui pool sajandit tagasi oli ainuüksi „Kalevipoja“ käsitlemiseks ette nähtud kümme akadeemilist tundi (või rohkemgi), siis nüüd tuleb sama tundide arvuga kapata läbi mitme kirjaniku looming. Või kui tahta mõnd teost käsitleda sügavamalt, tuleb loobuda mõnest kirjanikust sootuks. 

Jah, loomulikult tuleb igas kultuuris teha valikuid –  kõike kultuurimälus olevat ei ole võimalik hoida n-ö aktiivmälus ja pidevas kasutuses. Paratamatult vajub midagi unustuse hõlma, kaotab oma tähenduse, jääb minevikku. Ning midagi tuleb asemele, sest väärtuslikku leiab igast ajastust. 

Kultuur on elav organism. Nii nagu toimub rakkude uuenemine kehas, toimib see ka kultuuriteadmiste ja -tajumustega. Ometi ei ole mõeldav olukord, kus organismis korraga kõik rakud välja vahetataks. See võrduks organismi surmaga ning mingi hoopis uue, teise organismi tekkega. 

Iga kultuuri suhtes tundlik inimene saab sellest aru. Seetõttu mõjub enesetapjaliku hullusena ka mõte kaotada õppekavadest kirjanduse nimestikud –  lõpetada isegi soovituslikul kujul kirjanike ja nende teoste nimetamine, keda tuleks tunnis käsitleda. 

Juba kohustusliku kirjanduse asendamine soovitusliku nimekirjaga oli kaheldava väärtusega otsus. On teoseid, mida ennast väärtustavas kultuuris antakse ühelt põlvkonnalt teisele edasi igal juhul, mitte vastavalt lastevanemate, õpilaste, õpetaja või koolijuhi valikule. Ja on igatahes ülimalt veider, kui õpilasele antakse lugemiseks valida kas „Pál-tänava poisid“ või „Kalevipoeg“. Mõlemad on olulised teosed, kuid eesti kultuuriloo seisukohalt täiesti erineva tähendusega. 

Kes selles probleemi ei näe, peaks pisut põhjalikumalt süvenema sellistesse mõistetesse nagu kultuurikaanon ja kirjanduskaanon. Muidugi, kaanoni sõna ise on juba mõne inimese jaoks nagu härjale punane rätik. Tõsiasi on siiski see, et ilma kaanonita ei eksisteeri mitte ühtegi kultuuri. Meil aga valitseb ikka veel aastakümnetetagune postmodernismi-hõnguline lapsik vaimustus kõige segipaiskamise ja samaväärtuslikuks tunnistamise üle. Ning lausa pelgus tõsiasja ees, et on nähtusi –  autoreid, teoseid, sündmusi – , mis on kultuuris väärtuslikumad, andekamad ja ajas vastupidavamad kui mõned teised. Just need autorid, teosed ja sündmused moodustavad kultuuritelje, milleta ei oleks olemas ka praegust kunsti ega kirjandust, laiemalt kogu kultuuri ning sellega kaasnevat (rahvus)kultuurilist identiteeti. Ometi on teada, et lastel, kes kasvavad üles selge kultuurilise identiteediga, on rohkem sisemist ja kultuurilist turvatunnet kui neil, kes õieti ei tunneta oma kuulumist kuhugi.

Kole kultuuripimedus

Eesti kultuur on tekstikeskne, meie identiteet on seotud keele ja kirjandusega. Meie kultuurikaanoni kõige tugevam allhoovus on just kirjandus. Ning kirjanduskaanon, mille osaks on kohustuslik kirjandus koolides, annab eeldused haritud inimeseks olemisele. 

Jah, paljud ei loe ega hakka kunagi lugema raamatuid. Need ongi pahatihti harimatud inimesed. Aga nemadki võiksid eesti koolist tulla välja teadmisega, kes on Koidula ja millal ta elas või kuidas nägi välja Betti Alver –  isegi kui iial ühtegi luuletust ei loe. Praegu ei oska muide sageli ka fotograafid enam kultuurisündmusel aru saada, kas publiku hulgas on mõni väärikas kultuuritegelane, kelle võiks pildile jäädvustada. Sellist teadmatust –  kes on kultuuris olulised isikud, millised nad välja näevad, mis on nende tähendus –  võib nimetada kultuuripimeduseks. 

Kole, kui see levib ühiskonnas, veel koledam, kui see levib hariduselus ning lausa masendav, kui sellele aitavad kaasa õppekavade koostajad. Loomulikult võib väita, et õpetajad teavad ise, millist kirjandust koolis õpetada ka ilma kaanonita. Mõne aastaga ei juhtugi teoste valikus vast märgatavaid muudatusi. Tulemata need siiski ei jää, valik vahetub välja märkamatult ning toob pikemas perspektiivis kaasa kultuurikatkestuse. See on selge igale ühele, kes suudab pisut ette mõelda ning kujutlusvõimet rakendada. 

Kujutlus- ja ettemõtlemisvõimet ei ole ma viimase aja haridusotsustes paraku eriti tähele pannud. Ilmselt annavadki vähenenud kirjandustunnid juba tunda.