Mida on teadusel pakkuda kaasavale haridusele?

16. sept. 2022 Riin Seema Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi pedagoogilise nõustamise dotsent - Kommenteeri artiklit
Riin Seema.

Olen viimastel aastatel saanud töökogemuse eri rollides: õppejõuna, teadlasena, koolipsühholoogina, õpetaja abina, asendusõpetajana. Just praktilise töökogemuse tõttu kaasavas haridussüsteemis erivajadustega lastega olen hakanud haridusteadlasena kriitiliselt suhtuma sellesse, mida on teadusel kaasavale haridusele pakkuda. 

Ahhaa-elamuse sain ma päeval, kui olin koolis individuaalselt toetanud paari lugemisraskustega õpilase õppimist ning koju minnes süvenesin Exceli tabelisse, kuhu olid ühe üle-eestilise uuringu raames kogutud tuhandete laste andmed mitmesuguste tunnustega. Sain aru, et „andmete puhastamiseks“ pean just selliste laste andmed tabelist kustutama, keda olin koolis tugispetsialistina toetanud. 

Töötades suurte andmemahtudega, peab uurija andmetabelist üles otsima ja välja jätma selliste laste andmed, kelle vastused paistavad kahtlase väärtusega ehk ebausaldusväärsed. Andmetes paistavad need välja tühjade lahtritena, ainult ühesuguste numbrite ja suvaliste ja ebaloogiliste vastustena. 

Lapsed, kes küsimustikule selliseid vastuseid annavad, paistavad koolis silma oma erivajadustega – neil on raske ülesandele keskenduda, nad ei saa loetu mõttest aru või veiderdavad. Just selliste erivajadustega lastega töötavad koolis nii õpetajad kui ka tugispetsialistid, kuid suurandmetest jäävad nad sageli välja.

Kui teadlane on eemaldanud tabelist nende laste andmed, kelle vastustest ilmneb, et nad pole küsimustest aru saanud, kes on nalja teinud või kelle tähelepanu paistab olevat vastamisel hajunud, siis peame tunnistama, et meil puudub kaasavas hariduses võimalus koguda ankeetküsimustikuga ühtviisi infot nii väga eriliste kui ka tavaõpilaste kohta.

Teadusuuringutes püüeldakse suurte andmemahtude poole ja ankeetküsitlus valitakse uurimismeetodiks tihti põhjusel, et selle abil saab korraga ja suhteliselt kergesti koguda palju andmeid. Üle-eestilise ankeetküsitluse läbiviimisel on aga kaasavas hariduses suuri puuduseid. Ühe puudusena saab välja tuua, et uurijatel ei ole võimalik kontrollida küsimustikule vastanute ausust vastamisel. Keeruline on ka teada saada, kas vastanu on esitatud küsimusest üldse aru saanud. 

Kaasav haridus eeldab kaasavat haridusteadust.

Ainus haridussüsteem, mis meil Eestis praegu on, on kaasav haridussüsteem.Uurijatena peame suutma kaasava haridusega kaasas käia – võib isegi öelda, et kaasav haridus esitab uurijatele väljakutse ja eeldab kaasavat haridusteadust. 

Teadusuuringuid planeerides on oluline läbi mõelda ka erivajadustega lastele sobivate uurimismeetodite kasutamine, kasvõi väiksemas valimis. 

Kaasav haridussüsteem on meil olnud juba kümmekond aastat ja teadlasena on aeg endale tunnistada, et peavoolu teadusele mugavate meetoditega ei saa me erilisi lapsi uurida ega mõista. Ankeetküsimustikuga pole võimalik (tugispetsialisti, õpetaja või vanema abita) uurida lapsi, kellel on lugemis- või kirjutamisraskus, ega ka lapsi, kes küll õpivad eestikeelses koolis, kuid muu emakeele tõttu pole veel õppinud eesti keelt selgeks sellisel määral, et suudaks eestikeelsele küsimustikule vastata.

Küsimustike täitmisel võivad erivajadustega lapsed vajada abi testi täitmisel ja tööjuhistest aru saamisel. Nad võivad vajada küsimustiku ette lugemist ning võimalust küsida täpsustavaid küsimusi ankeedi kohta.

Ka meie ise võiks uurijatena jõuda selliste lasteni, kes ankeetküsimustikule vastamiseks vaimselt ja emotsionaalselt valmis ei ole. Jah, ülikooli teadlastena võime me praktikale või lapsi intervjueerima saata tudengid ja pärast ise vaadata Exceli tabelist numbreid ja teha andmetöötlusprogrammiga analüüse. Kuid kas me saame endale ausalt öelda, et sellisel viisil saame välja selgitada kogu tõe?

Tunnistagem, et haridusteadlastena vajame haridussüsteemi ja õpilaste variatiivsuse mõistmiseks ka ise kokkupuudet päris lastega –  vajame aeg-ajalt pedagoogilist praktikat.

Iga haridusteadlane, kes pole kaasava hariduskorraldusega koolisüsteemis õpetaja või tugispetsialistina töötanud, võiks võtta plaani ühe praktika ja tegevusuuringu – asuda uurija rolli pedagoogina, kes uurib oma tegevust, õpilasi, keskkonda ja neis esinevaid suhteid. 

Kui õpetajaks ei julge minna, sest töökogemusest lastega on juba kümneid aastaid möödas või ülikoolitöö kõrvalt ei ole aega ega jaksu õpetajatöö jaoks, julgen soovitada võtta vastu väljakutse olla abiõpetaja või tugiisiku rollis, kasvõi vabatahtlikuna. See pakub võimaluse uurida enda pedagoogilisi pädevusi ja teha koostööd õpetajate ja tugispetsialistidega ning vaadelda, püüda mõista ja positiivselt mõjutada neid õpilasi, kes igapäevases teadlasetöös Exceli tabelist välja jäävad.

Uurijatena võiksime kasutada rohkem kombineeritud uurimismeetodeid ja erivajadustega lapsi diferentseeritult ja individualiseeritult uurida, nii nagu me soovitame õpetajatele diferentseeritud ja individualiseeritud õpetamist. Jah, see on ajamahukas ja kallis töö, samuti kui on ajamahukas, töömahukas ja kallis individualiseeritud õpetamine.

Haridusteadlastena peame olema kaasava hariduse kohta sõna võtmisel õige tagasihoidlikud ehk alandlikud (humble). 

Kui me teadlastena ise nende eriliste lasteni ei jõua, siis kuidas julgeme öelda, et teame, kuidas mõtlevad ja tunnevad need erilised lapsed ja kuidas neid õpetada kaasavas hariduses? 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!