Natuke korralagedust tuleb kasuks

Viimasel ajal on hakatud küsima, kas meie õued ikka peavad olema iga päev niidetud ja piinlikult korras ja kas „Naabrist parem!“ on kõige õigem mentaliteet. Siit edasi tahaks küsida, kas laste mänguasjad tuleb ikka igal õhtul suuruse järgi ritta panna ja kas koolis peab kõik käima nagu nööri mööda. 

MTÜ Lapsed Õue avaldas aprillikuu Müürilehes artikli „Tee noorte heaoluni mingu läbi kolahoovide“, kus rõhutati, et kolahoovi (junkyard playground) eesmärk on pakkuda lastele ja noortele autonoomiat, omal käel tegutsemist ja loovust, mitte puhtust ja korda. 

Artiklis kirjutatakse, et lapsed ja noored tunnevad teravat puudust keskkonnast, mis suudaks pakkuda neile väljakutseid ning iseseisva tegutsemise rõõmu ja põnevust, mis suudaks konkureerida digimaailmaga. Seepärast võiksid olla / peaksid olema kolahoovid igal pool, kus lapsed ja noored tegutsevad. Pole hullu, kui kolahoov näeb välja justkui segamini paisatud euroaluste kuhi, vähemalt on see huvitav. 

Õueklass kui roheline kolahoov

Unistan juba ammu, et meie koolil oleks väliõppeklass, mis sarnaneks mingil määral kolahooviga. See õueklass ei oleks ainult sein, kuhu kirjutada, ja katus, mille alla vihma ja päikese eest varju pugeda, vaid seal oleks igasuguseid asju, millega õpilased saaksid omal algatusel „pusserdada“. Ilma selge otstarbeta asjad inspireeriksid nii õppureid kui ka õpetajaid ja innustaksid õueklassi ise kujundama. 

Roheliseks teeks kolahoovi aga see, kui lapsed saaksid õppida seal taastuvenergiat kasutama ja sellega katsetama. Õueklassis peaks saama rakendada nii tuule- kui ka päikeseenergiat –  näiteks telefonide laadimiseks, õue valgustamiseks ja vihmavee soojendamiseks. 

Vihmavee soojendamiseks võiks kolahoovist õueklassis olla lihtsalt üks suur must plastmasstünn, millele päike peale paistab ja mille kraanist tuleb sooja kätepesuvett. Seda vett saaksid kasutada nii koolipere kui ka mänguväljakul mängivad lasteaialapsed ja teisedki. Nii harjuksid lapsed juba maast madalast roheliselt mõtlema. 

Niimoodi kujutame me Varbla koolis ette kolahoovi moodi rohelist õueklassi ja oleme asunud selle loomise nimel ka tegutsema. Praegu oleme kandideerinud riigi tugiteenuste rahastatavasse roheprojekti ja loodame sealt jaatava vastuse saada. Kuid me ei mõtle ainult oma koolile, vaid kaasame ka teisi, et selle projekti toel tekiks rohelisi kolaklasse Varblast Viljandimaani. Lisaks on meil kavas õppida Tipu looduskooli abiga jäätmekäitlust. 

Õueklass sobib nii õpilasele kui ka õpetajale. Kogu aeg klassi ees seisev õpetaja on tunni lõpuks ise sama frustreeritud kui tema toolimaitset mekkivad õpilased, kes läheksid palju parema meelega õueklassi, et seal ehitada, kombineerida, nuputada, katsetada ja avastada. 

Mu enda lapsepõlve kolahoov

Mina kolasin väiksena Valtu kolhoosi … prügimäel. Ma ei tea, miks meid sinna lubati, või õigemini, miks prügi sedaviisi avalikult ladustati, aga mäletan seal käimist praeguseni. Kõik prügimäelt leitud huvitavad asjad leidsid oma koha meie kortermaja juures asunud mängukodus. Pudelikesed ja purgikesed said kõik oma ülesande ja paigakese telliskividest ja laudadest ehitatud riiulitel. 

Ma ei mäleta, et oleksin saanud sellise mängukodu pärast riielda. Võib-olla sellepärast, et mu vanemate seisukoht oli tollal, et mitte midagi ei tohi ära visata. Sellest, et mängukodusse toodud esemed pärinesid prügimäelt, me muidugi vaikisime. 

2017. aastal võitsin ajakirja Maakodu eripreemia parima sisustuslahenduse eest oma maakodus. Kas lapsepõlve vabal ringikolamisel ja mängukodu sisustamisel kättejuhtunud asjadega võis olla sellega mingit pistmist? Kas nii saigi minust kodusisustaja? Me võime ju oletada, et see on natuke nii. 

Praegu ma lapsi prügimäele muidugi ei lase. Tahan pakkuda lastele ja noortele mõnusat korralagedust kolahoovide näol. 

Segaduse kasulikkusest

Harri Tiido mainis ühes oma „Taustajuttude“ saates, et Albert Einsteini töölaud olnud pidevalt täiesti segamini. See käis tema geniaalsuse juurde. Ja Aleksander Fleming leiutas 1928. aastal penitsilliini tänu sellele, et jättis puhkusele minnes oma labori koristamata. Tagasi jõudes avastas ta, et puhastamata laborianumal oli vahepeal toimunud protsesse, mille uurimine viiski penitsilliini leiutamiseni. Tiido tõdes, et korratus annab võimaluse juhuslikkusele, mis võib viia avastusteni. Juhuslikkusega seotud uurimuste eest on teenitud tosina jagu Nobeli preemiaid, nentis Tiido. 

Niisamuti vajavad noored kohta, kus ei pea käima ja tegutsema nööri mööda, vaid on ruumi juhuslikkusele ja vabalt olemisele, millest võivad sündida geniaalsed ideed. Kuid aeg-ajalt tuleks muidugi ka õueklassil pilku peal hoida, et korralagedus ei muutuks seal ohtlikuks. Õpilastele tuleb pakkuda ikkagi niisugust korratust, mis innustab neid korda looma, midagi avastama ja tulemuseni jõudma. 

Ka tähelepanu hajumine on mingis mõttes korralagedus ja sellisena kasulik, sest oleme mõnigi kord jõudnud lahenduseni alles pärast seda, kui mõtleme millelegi muule. 

Oleme harjunud sellega, et hea pedagoog ja noorsootöötaja on kategooriliselt korralageduse vastu. On aeg endale aru anda, et liigne kord võib kahandada laste uudishimu, ettevõtlikkust, loovust ja kooliga rahulolu. 

Siin oleks natuke abi korralagedast õuesõppest, mis innustaks õpilasi nägema teemasid teistsuguse nurga alt. Õpetaja saab aga õueklassis uurida, kas lapsed omandavad aineteadmisi paremini koolimajas või õues ja mida siis ette võtta. Pole vist kahtlust, et läbikatsetatu jääb õpilastele paremini meelde kui klassis raamatust loetu. 

Ruumi mõju

Kitsas, hall ja monotoonne ruum ahistab, seda me teame. Kuid vastandiks ei ole mitte kõrgete lagedega värvirikas ja avar, vaid eelkõige vaheldusrikas ruum. Teiste sõnadega: ruumis peab olema ka natuke korralagedust. Õpetaja saab seda segadust ise tekitada. Keegi ei keela ju tundi üles ehitada nii, et ülesandeid sooritatakse mitmes kohas, sh õues. Õuesõppest võib saada oluline tööriist, et näitlikustada õppekava eesmärke.