Ooperiga söbraks

23. sept. 2022 Anne Aavik Klassikaraadio toimetaja - Kommenteeri artiklit
Hetk lavastusest „Mängime Võluflööti“. Foto: Siim Selis

„Kui kaunilt see kõlab, kui ilus see hääl …“ Need sõnad ja viisijupp on nii mõnelegi õpilasele ja õpetajale tuttavad koolilaulikust – neilegi, kellele kohe ei meenu, et see on ju Mozarti „Võluflööt“. Appi, ooper algklassiõpikus! Aga miks ka mitte?

Ain Anger. Foto: Anni Viskus / Saarte Hääl

Maailmalavade tippbass Ain Anger arvab, et elitaarseks peetud žanriga tasubki varakult tutvust teha.

„Ooper – see on tegelikult üks lihtne asi!“ kinnitab laulja.

Uhkusega võis eestlasest teatrikülastaja eelmisel aastal lugeda New Yorgi Metropolitani ooperiteatri kavast: „Ain Anger from Kihelkonna.“ Maailmakuulsast saarlasest sai möödunud sügisel esimene eestlane, kes laulis hooaja avaetendusel maailma ühe tuntuima ooperimaja laval. Tänavu avab ta teise tippteatri, Milano La Scala hooaja. Enne seda jõuab ta esineda ka oma lemmikooperimajas, erakordse vaimsusega Viini Riigiooperis. Aga oktoobri algus on tal reserveeritud Eesti publikule, ja seekord kõige noorematele. Tippteatrites esinemisest vabal ajal on ta koos sõprade Alar Haagi ja Siim Selisega loonud MTÜ Ooperiga Söbraks, mille eesmärk ongi pakkuda inimestele võimalust saada esimene ooperikogemus kõrgel kunstilisel tasemel, aga samas piisavalt lühikeses vormis, et pere pisimadki rõõmsalt kuulaksid.

„Paljud inimesed kardavad ooperit – võib-olla heidutab neid ainuüksi mõte istuda kolm tundi järjest paigal,“ ütleb Ain Anger. Maailmas ringi rännates on ta sageli sattunud etenduste peale, mis ongi mõeldud esimeseks ooperikogemuseks – olgu siis täiskasvanule või lapsele. Selliste projektide puhul on kombeks mõni tuntud ooper redutseerida tunnipikkuseks – nii saab algaja ooperihuviline kuulsatest muusikanumbritest maitse suhu, aga ei jõua veel võimsatest muusikamassiividest väsida. „Ülioluline on muidugi sellise lavastuse kõrge tase,“ märgib ta.

Mõtet midagi sellist kodumaalgi algatada kandis Ain Anger endas juba aastaid. Kuna laulja on suur kodusaare patrioot, otsustaski ta algust teha Saaremaal. Tänavu 29. aprillil jõudis Kuressaare kultuurikeskuses lavale pooleteisetunnine „Võluflöödi“ muusikaga ooper. Publikuhuvi all lavastus igatahes ei kannatanud – viie etenduse 1400 piletit müüdi välja juba enne esietendust. Just suure huvi tõttu tuleb lavastus taas välja oktoobri alguses, viis etendust toimuvad seekord Tallinnas, maailmatasemel akustikaga muusika- ja teatriakadeemia uues kuldses saalis.

Idee tuua esimese lühendatud ooperina lavale just Mozarti kõige müstilisem, valgustusajastu ideedel põhinev „Võluflööt“, sai Ain Anger oma lemmikmajast Viini Riigiooperist. Iga-aastase Ooperiballi jaoks ehitakse kogu teatrisaal ümber peoruumiks. Öö läbi kestnud balli järel tuleb aga saali 7000 last, kes istuvad põrandale maha, ning orkester ja lauljad nende keskel mängivad just seda Mozarti kuulsaimat ooperit. „Need rõõmsad näod seal publikus – just midagi sellist olen alati tahtnud teha!“ kinnitab Ain Anger.

Seda enam, et õrnas eas tal endal „Võluflööti“ näha ei õnnestunudki. „Kui mina Saaremaalt Tallinna õppima tulin, siis seda Estonia mängukavas parajasti polnud,“ meenutab ta. Seega oli tema esimene „Võluflööt“ hoopis Savonlinna ooperifestivali kooris ise lauldes. 

Osalt just oma kogemusest lähtudes leiab Ain Anger, et teatud ooperid peaksid pidevalt rahvusooperi mängukavas olema. „Näiteks „Võluflööt“, ka „Boheem“ ja „Carmen“, sest me ei tea kunagi, kelle jaoks võib selline kogemus tähtsaks osutuda,“ mõtiskleb laulja. 

Vaikselt loodab ta, et kui kasvõi igale „Võluflöödi“ etendusele satub üks laps või noor, kes tulevikus tahab laulmist õppida, oleks see meie väikese riigi jaoks juba suur võit.

Leelo Tungal. Foto: Kristjan Lepp

Et aga ooper tõesti igale lapsele arusaadavaks teha, tuli lugu lisaks lühendamisele ka eesti keelde tõlkida ja seda veidi kohendada. Ain kutsus appi vaimuka sõnaseadjana tuntud kirjaniku Leelo Tungla, kes on kirjutanud näiteks vahva lastemuusikali „Juku“ tekstid, rääkimata Eesti esimesest rokkooperist „Põhjaneitsi“ ja Andrew Lloyd Webberi „Ooperifantoomi“ ning teistegi ooperite tõlkimisest. Leelo Tungla nägemuses sai „Võluflöödi“ lugu vanaisa Papageno noorpõlveseikluste raami. Kuidas aga vältida, et lühendamise käigus titt koos pesuveega välja ei lendaks?

„Minu jaoks on hästi tähtis, et see on eeskätt armastuslugu,“ selgitab Leelo. „Mulle tundub, et tänapäeval räägitakse lastele rohkem seksist kui tunnetest,“ leiab ta. „Inimese tavapärast tundeelu tuleb ka lastele näidata!“

Öökuninganna laulab öösel nagu ööbik

„Võluflööt“ oli kirjanikul endal eredalt meeles – suuresti just Georg Otsa pärast. See oli lausa esimene ooper, mida noor Leelo 9. klassis teatris nägi. „Minu lapsepõlv möödus raadio lähedal ja muidugi olin kuulnud ära kõikvõimalikud operetid „Rummu Jürist“ „Nahkhiireni“,“ meenutab kirjanik, kellel on senini kõrvus Veera Neluse hõbehääl. Raadioaparaadi kaudu oli nii tema kui ka teiste laste suureks lemmikuks saanud Georg Ots ja teatrisse minnes kruvis põnevust eeskätt võimalus teda laval näha. „Aga minu suureks pettumuseks tuli ta välja kui lipp lipi, lapp lapi peal Papageno, mitte kullas ja karras kaunis prints Tamino,“ naerab Leelo. Öökuningannat kehastas Paula Padrik. „Ainult et tema tekstist aru ei saanud ja peaksin ütlema, et see kurjuse kehastus jättis seetõttu hulga parema mulje, kui ta tegelikult peaks olema,“ meenutab Leelo Tungal. 

Öökuninganna virtuoossed aariad on sageli tuttavad ka ooperivõõrale inimesele, lastele kasvõi multifilmidest. „Need on tõesti meisterlikud ja alles hiljuti avastasin neid kuulates, et Mozart on neid kirjutades imiteerinud ööbikulaulu, seda ka rütmiliselt,“ räägib Ain Anger. Looduslähedust leiab Mozarti loomingust mujaltki. Leelo teab rääkida, et Mozart pidas ka ise linde – kodus oli tal musträstas, kanaarilindudest rääkimata. 

„Kust ta need linnud siis sai – keegi pidi ju need talle tooma,“ pilgutab Ain silma Papagenole viidates. 

Trompetid ja nõudepesumasinad

Viini reisist sööbis kirjaniku mällu Mozarti nukk mänguasjamuuseumi aknalt. „Kui ilus ta oli!“ meenutab Leelo. Algul tekkis tal idee, et loo jutustajaks võiks saada väike Amadeus, kes imelapsena oli kogu Euroopa läbi sõitnud. „Kujutage ette, kui tüütu võis väikese poisikese jaoks olla see pikk tõllas reisimine. Esinemised ja kingitused olid kindlasti toredad, aga pimedas ja külmas loksudes võiski ju ta meelt lahutada lugude väljamõtlemisega,“ arutleb Leelo.

Viinist kutsutud lavastaja Edmund Emge aga ei tahtnud väikest heliloojat lavale tuua. Niisiis käivitus lühema „Võluflöödi“ lugu hoopis sellest, et linnupüüdja Papageno viis linde ka Mozartile enesele. „Ja siis kargas mulle pähe, et miks ei võiks ta ka saare murdes rääkida?“ meenutab Leelo. Nii saigi Papageno kohe omaseks.

Distantsilt koos töötada oli mõnikord ka keerukas – ooper oli ju eesti keeles, lavastaja aga saksakeelne. Edmund Emge kasutas tekstide tõlkimiseks Google Translate’i abi ja saatis siis tekstid oma märgetega tagasi. Vahel tekkis ka arusaamatusi. „Imestasin, miks Pamina vastab Monostatosele: „Muna!“ kui viimane teda naiseks tahab võtta,“ naerab Leelo. (Ei on saksa keeles muna. – AA)

„Ja seal, kus pidid hõiskama trompetid ja timpanid, oli masin muutnud viimased nõudepesumasinaks!“ muigab Ain Anger. (Tegelikult peavad seal olema timpanid, mis on saksa keeles Pauken. – AA)

Krutskimehest väärikaks vanaisaks

Traditsioonilisest „Võluflöödist“ erinevalt on neil laval nii noor kui ka vana Papageno. 

Leelo: „Mulle meeldib meie versiooni juures just see, et tormakast, maiast ja ahnest Papagenost, kes on ju üks paras Vahtramäe Emil, saab tasakaalukas ja rahulik vanaisa. Ka Lindgren rõhutas peaaegu iga peatüki lõpus, et Emilist sai lõpuks vallavanem.“

Vana Papagenot kehastab kunstiline juht Ain Anger ise, veel enamgi, ta teeb lausa topeltrolli. 

„Pelgasin, et kuna võtsid endale vana Papageno osa, äkki sa Sarastrot ei laulagi! See on nii uhke ja üllas roll,“ arvab Leelo. Ain aga muigab taas.

„Seni olen Sarastrot laulnud küll ainult erakordselt ebaüllastes poosides,“ tunnistab ta. Rollidebüüdi tegi ta Läti Rahvusooperis. „Lavaproovi ma ei saanud, selgitati, et astud sellesse ratastel kaussi ja laulad. Aga nad unustasid öelda, et seista ja kohe laulma hakata tuleb jääkülma vahu sees!“

Pariisis aga topiti Sarastro mustkunstniku kasti, mis nägi välja nagu valge külmkapp. Kord pidi esimese vaatuse aariat lauldes kõndima alla astmetest, mis olid eri kõrgusega. „Ei saa ju astmeid vahtida, aga mis võib juhtuda, kui sa neid ei näe?!“

Veidi teistsugune sai ka Öökuninganna jüngri, pahelise Monostatose roll. Traditsiooniliselt laulab seda musta hingega tegelast karaktertenor, seekord aga astub lavale hoopis teistsuguse hääleliigiga laulja, kontratenor Ivo Posti. 

Mozarti partituuris on Monostatos moorlane. „Tänapäeval on aga selliste teemadega keeruline, tuleb lahendada uusi ja huvitavaid probleeme,“ kinnitab Anger. Ja selliseidki asju tuleb lastele seletada. „Ma ütleks isegi, et „pahade“ tekste on palju huvitavam kirjutada kui kauneid armulaule,“ kinnitab Leelo Tungal. Siiski tunnistab ta, et lühendada oli mõnikord raske. Ta oli isegi natuke pettunud, et kärbete tõttu toimus ooperi lõpukrahh nii kiiresti ja suure pauguga. 

„Vaat kui sõda Ukrainas ka samamoodi järsku lõpeks ja kõik pahad saaksid oma palga!“


Kogupereooper „Mängime Võluflööti“ 6.–8. oktoobrini EMTA kontserdimajas

  • Muusika Wolfgang Amadeus Mozart
  • Tekst Emanuel Schikaneder / Leelo Tungal
  • Dirigent Kaspar Mänd
  • Lavastus Edmund Emge (Austria), Alar Haak, Tanel Ting
  • Kunstnik Riina Vanhanen
  • Valguskunstnik Priidu Adlas
  • Videokunstnik Katre Sulane
  • Kontsertmeister Siim Selis
  • Osades Ain Anger, Raiko Raalik (RO Estonia), Heldur Harry Põlda (RO Estonia), Ivo Posti, Maria Leppoja (RO Estonia), Laura Retti Laos, Merit Kraav (RO Estonia), Sandra Laagus, Ursula Roomere, Karl Markus Kaiv, Aleksander Medri, Marta Aus, Mia Maastik
  • RO Estonia poistekoori solistid.
  • Saaremaa Gümnaasiumi näitetrupp.
  • EMTA sinfonietta.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!