Õpetajad on kõige mõjukamad julgeolekuohvitserid
Kooliharidus ja õpetajad on väga võimas osa riigi pehmest jõust. Jõust, mis ei toimi eraldi kõvast jõust. Ja vastupidi, kõva jõud ei saa hakkama pehmeta. Ukraina sõda on seda veenvalt kinnitanud ja andnud ainest Eestis ukrainlaste kogemusest eeskuju võtta.
Vaevalt olid rašistid kevadel osa Lõuna-Ukrainast kõva jõu abil hõivanud, kui okupandid hakkasid kohalikele Ukraina koolidele sunniviisiliselt suruma peale oma pehmet jõudu.
Kuidas, sellest kohe pikemalt, ent esmalt terminist. Fraasi pehme jõud (soft power) tõi rahvusvahelisse kõnepruuki Joseph Nye 1990. aastatel. Nye käsitluses tähendab pehme jõud oskust saavutada soovitavat atraktiivsuse, kaasamise ja veenmise abil. Pehme jõu vaieldamatud osad on kirjandus, kunst, kooliharidus, muusika, filmid ja teleseriaalid, keeleõpe ja religioon. Nimetagem seda kõige laiemas plaanis kultuuriks, semiosfääriks või maailmapildiks.
Pehme jõu kõige kesksem eesmärk on mõjutada sihtgrupi identiteedi ja väärtushinnangute kujunemist mõjutajale, Ukraina näite puhul Kremlile soodsas suunas. Majanduslik mõjutamine võib sõltuvalt kontekstist pendeldada nii pehme kui kõva jõu vahel.
Miskimmon, O’Loughlin ja Roselle tõid pehme jõu käsitlusse strateegilise narratiivi mõiste, kommunikatiivse vahendi, mille abil poliitilised osalejad, enamasti riigid, püüavad anda minevikule, olevikule ja tulevikule kindla tähenduse, et saavutada oma poliitilisi eesmärke.
Võiks öelda, et nimetatud rahvusvaheliste suhete uurijate eelkäija oli kirjanik George Orwell oma tõdemusega: kes kontrollib minevikku, see kontrollib tulevikku. Kes kontrollib olevikku, see kontrollib minevikku.
Mälu kustutamine
Tagasi Ukraina juurde. Suve alguses, mitu kuud pärast seda, kui venelased olid sõja esimestel päevadel vallutanud suure osa Lõuna-Ukrainast, kutsus ühe okupeeritud linna kooli direktor oma õpetajad koosolekule. Direktor teatas, et kool teeb edaspidi koostööd Vene okupatsioonivõimudega ja alustab septembris uut kooliaastat Vene õppekava järgi. Umbes kolmandik õpetajatest oli sellega päri, kuid suur osa pedagoogidest lahkus koolist.
Vaevalt sai koosolek lõppeda, kui entusiastlikumad putinistidest õpetajad hakkasid koridoride seintelt maha kiskuma ukraina rahvuskangelaste portreesid. Kui kool 1. septembril avati, oli seal alles kõigest kolmandik õpetajatest ja õpilastest, ülejäänud olid sõja jalust põgenenud või lihtsalt ei soovinud venestunud koolis käia ega töötada. Allesjäänutele seltsiks valvasid kooli Vene sõdurid.
Jõuliselt venestav kooliharidus – mäletatavasti on seda eesotsas sm Gretškina ja teistega praktiseeritud Eestiski – on üks olulisemaid viise, kuidas Ukraina laste väärtushinnanguid ümber kujundada ja seniõpitu kiirkorras mälust kustutada. Kreml loodab, et Vene õppekava juurutamisega tema kontrolli all olevatel aladel saab kujundada uue põlvkonna Venemaale lojaalseid alamaid, kes aktsepteerivad Kremli-keskset arusaama Ukraina ajaloost.
Hersoni oblasti praegune rašistist asekuberner, endine vaktsiinivastane blogija Kyrylo Stremousov, kelle Kreml pukki pani, rääkis The Guardianile antud usutluses, et Ukraina õppekava „oli suunatud sellele, et muuta teid idioodiks“. Pärast okupantide loodetavasti ajutist võimuhaaramist Ukrainas muutuvat õppekava Stremousovi sõnul selliseks, et lapsed ei allu enam degradeerimisele ja hakkavad tegelikult õppima.
„Tegelik õppimine“ tähendab rašistide arusaama järgi muu hulgas seda, et õpetajaid ähvardatakse ja hirmutatakse, sundides neid jäigalt järgima Vene õppekavasid ja kasutama venekeelseid õpikuid, milles Ukraina ja Vene rahvast kujutatakse ühe natsioonina. Vene šovinismi ja imperialismi ülistatakse ja õigustatakse okupeeritud alade koolides iga päev ja järjepidevalt. Kahtlemata on okupantidel seda mõneski paigas lihtsam läbi suruda, sest juba enne verise sõja algust töötas Ukraina koolides õpetajaid, kes sisimas toetasid Putini Venemaa püüdlusi. Nende jaoks algas 24. veebruaril vabastamine.
Keeleõpe paberil
Arvestades, et ka osas Eesti vene koolides töötavad umbkeelsed Kremli-meelsed õpetajad, kes koolitavad umbkeelseid ja Kremli-meelseid põhikoolilõpetajaid, siis korduks Eestis ilmselt sarnane stsenaarium nagu Ukrainaski, kui siin peaks kunagi sõjaks minema ja Ida-Virumaa või Tallinn ajutiselt okupeeritaks. Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse direktor Hannes Mets kirjeldas Põhjarannikus alles hiljuti värvikalt Eesti venekeelse kooli lõpetanud noorte eesti keele oskust. „Kui põhikooli lõpetajad ei saa isegi õhukesest lasteraamatust „Jussikese seitse sõpra“ midagi aru, siis autode või tööpinkide ehitust eesti keeles õpetada oleks üsna väheviljakas tegevus.“
Talle sekundeeris töötukassa Ida-Virumaa osakonna juhataja Anneki Teelahk, öeldes, et ainuüksi tänavu juunis registreeriti töötuna üle saja värske Ida-Viru kutsehariduskeskuse lõpetaja. „Nende seas oli ka tööturul nõutavaid infotehnoloogiat ja multimeediat õppinuid, kes kahjuks ei oska aga peale vene keele ühtegi teist keelt.“
Niisiis, senised valitsused on end kolm kümnendit vabatahtlikult petnud, arvates, et Eestis asuvates vene koolides õpetatakse eesti keelt. Ei ole kunagi õpetatud ega õpetata ka edaspidi. Ainult tunnid pannakse kirja ja võetakse õpetamise eest maksumaksja raha vastu.
Kreml ei jäta noorte harimist mingil moel juhuse hooleks. Kui Ukrainas ei ole kohapeal piisavalt putinistlikku ajupesu jagavaid õpetajaid, imporditakse neid emakeselt Venemaalt okupeeritud aladele, kuna Vene õpetajad tahtvat Ukrainasse minna ja sealsetele, „seni vaimupimeduses hoitud lastele kultuuri ja valgustatust tuua“. Zaporižžja okupatsioonivõimud ootavad Venemaalt 500 õpetaja saabumist.
Osa imporditud õpetajate tööst on „aidata“ kohalikel õpetajatel üle minna Vene õppekavale, eriti sellistes õppeainetes nagu ajalugu – üks peamisi identiteeti kujundavaid aineid lisaks keelele ja kirjandusele –, kus Vene kooliprogramm erineb oluliselt Ukraina omast.
„Me ei saa hävitada kõiki …“
Ajaleht Novaja Gazeta rääkis Permi kandist pärit ajalooõpetaja Juri Baranoviga, kes taotles üleviimist Zaporižžijasse. „Mul on isiklik vastumeelsus Ukraina vastu. Mitte inimeste, vaid riigi suhtes, mis on oma kodanikele viimase 30 aasta jooksul ajupesu teinud ja õpetanud neid vihkama venelasi … Me ei saa hävitada kõiki Ukraina natse, see on ebareaalne. Seega peame probleemi lahendama teiste meetoditega,” seletas ajalooõpetaja.
Lausetes võib vabalt asendada Ukraina ja ukrainlased Eesti ja eestlastega ning mõelda, mitu Eesti venekeelsete koolide õpetajat mõtleb samamoodi. Õigemini, mitte kas nad mõtlevad niimoodi, vaid kui palju neid on, kes niimoodi mõtlevad. Selles on küsimus.
Ukraina sõda käib käsikäes ideoloogiaga. Pehme jõu mõju on aeglane. Pommide ja rakettide hävitusjõud on kohe näha, samas kui väärtuste ja kultuuri mõju on märgatav pikemas perspektiivis. Kuid pehme jõu eiramine või tähelepanuta jätmine oleks erakordselt suur viga. Väärtused loovad võimu. Ka Eestis.
P. S. Ukraina eriteenistused pidasid rühma Venemaalt okupeeritud Harkivi oblastisse saadetud „valgustajaid“ kinni. Nood jäid maha, kui Vene armee Harkivi alt pages. Nüüd lähevad Vene õpetajad kohtu alla ja neid võib oodata kuni 12-aastane vangistus.
Mõnikord peabki tõe välja ütlema keegi, kes ise koolis ei tööta.