Skandinaavia miljööteraapia ja Makarenko pedagoogika ühisosa

2. sept. 2022 AINIKI VÄLJATAGA Tallinna Ülikooli lastekaitse ja sotsiaalpedagoogika magistrant - Kommenteeri artiklit

Kuigi miljööteraapia ja Makarenko pedagoogika lähenemine organisatsioonile näivad vastandlikud, ollakse mõlemas seisukohal, et laps vajab struktuuri: selgeid reegleid ja põhimõtteid, hoiakuid, väärtushinnanguid, norme.

Kui ma astusin sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistrantuuri, kinkis abikaasa mulle Anton Makarenko „Pedagoogilise poeemi“. Lugesin seda varaste hommikutundideni, raske oli raamatut käest panna, niivõrd hästi oli see kirjutatud. Olen diplomeeritud ajaloolane ja teen Makarenkot lugedes vahet lapsel ja pesuveel ehk Makarenko kasvatuslikel ideedel ning (mitte alati) peale surutud Nõukogude ideoloogial. 

A. Dovženko nim kinostuudio filmi „Pedagoogiline poeem” (1955) plakat.

Makarenko pedagoogiline talent andis talle omas ajas märkimisväärselt vabad käed, seda isegi hoolimata põhimõttelistest erimeelsustest Nõukogude rahvahariduse Olümpose ehk Nadežda Krupskajaga. Aastatel 1920–1928 juhatas Makarenko Gorki-nimelist raskesti kasvatatavate laste ja alaealiste kurjategijate kolooniat Poltavas ja Kurjažis, hiljem Dzeržinski-nimelist NKVD töökolooniat Harkivis. 1939. aastal suri Makarenko rongis teel Moskvasse, kuhu talle olid väidetavalt vastu tulnud NKVD agendid. 

Lugedes Erik Larseni monograafiat „Miljööteraapia laste ja noortega“, tekkisid huvitavad paralleelid Makarenko pedagoogiliste meetoditega, mida ta ise nimetas harilikuks nõukogude meetodiks. Kuigi esmajoones keskendub miljööteraapia tingimuste loomisele, et ebapiisava sisemise korrastatusega lapsed saaksid oma siseilma keskkonna nõudmistega kohandada, on see ühtlasi kasvatusviis, mis peab vahendama kultuurilisi ja väärtushinnanguid. 

Miljööterapeut Niels Ernst näeb kasvatuse eesmärgina arenemist egoismist altruismini, impulsiivsusest enesekontrollini, edevusest ligimesearmastuseni ning nartsissismist koostöösoovini. Teraapia mõjul võiksid lapsed õppida häid harjumusi ja tervislikke üldkehtivaid norme või väärtusi ning neil areneks välja enesedistsipliin.  

Organisatsioon ja kollektiiv

Esimene miljööteraapiline ravikodu Skandinaavia maades asutati lastekaitseorganite algatusel 1947. aastal Stockholmis ja see oli mõeldud kõige keerulisemates oludes kasvavate laste ja noorte aitamiseks. Taanis asutati seda tüüpi ravikodu 1949. aastal ja Norras asutati aastatel 1954–1958 kokku viis ravikodu. Kodusest keskkonnast eraldati Norras lapsed, kelle kodune olukord oli lastekaitse hinnangul lootusetu, kodud polnud piisavalt usaldusväärsed ega koostöövalmid ning lastekaitse töökoormus oli liiga suur, et iga perega vajalikul määral tegeleda.

Makarenko asutas oma koloonia 1921. aastal vahetult pärast kodusõda, selle esimesed asukad olid suuremalt jaolt perekonnast pärit poisid, kes olid alles hiljuti katkestanud sidemed koduga. Tööliste lapsi peaaegu polnud, samuti mitte „kvalifitseeritud kodutuid“. Revolutsioonilise võitluse olemus ja klassivastuolud olid paljudele neist arusaamatud ja tundmatud, mistõttu neid, kes olid kodusõjas osalenud vaenuliku klassi leeris, kimbutas Nõukogude võim vähe ja saatis kolooniasse. Teisel aastal lisandusid nooremad lapsed, väikesed poisid –  „elav, riukalik, kuni pisiasjadeni vargalik rahvas“, kes olid kõhnad, kärnas ja sügelistes. 1923. aastal oli koloonias sadakond kasvandikku ja kümmekond kasvatajat.

Miljööteraapilisest vaatevinklist on organisatsioon vahend, „terapeut“. Erik Larseni järgi seisneb organisatsiooni teraapiline roll metoodilises töös, mis on organisatoorselt (korralduslikult) seotud teatud aja ja ruumiga ning millel on kokkulepitud kindlapiiriline sisu. Kuidas aega ja ruumi korraldatakse ning mis selle sisuks arvatakse, oleneb sellest, millist ülesannet lahendatakse. 

Organisatsiooni all ei mõelda siin kollektiivi –  miljööteraapia lähtub Euroopa ja Põhja-Ameerika individualistlikest väärtustest, kus minatugevuse, enesekindluse ning nende abil saavutatud sotsiaalse võimekuse eesmärk on iseseisvus, isikupära ja sõltumatus. 

Makarenko süsteemis on organisatsioon eesmärk –  kollektiiv. Makarenko hindas kõrgelt „seda kallihinnalist ainet, mida ma ei saa nimetada teisiti kui sotsiaalseks liimiks: see on ühiskondliku perspektiivi tunne, oskus igal tööhetkel näha kõiki kollektiivi liikmeid, see on alaline suurte üldiste eesmärkide tundmine /… / see on tõeline ühtsus, see on liikumise ja töö, vastutuse ja abi ühtsus, see on traditsioonide ühtsus“. Inimese isiklikud perspektiivid pidid alluma kollektiivsetele, „mida laiem on kollektiiv, kelle perspektiivid on inimesele isiklikud perspektiivid, seda ilusam ja kõrgem on inimene“.

Kuigi miljööteraapia ja Makarenko pedagoogika lähenemine organisatsioonile näivad vastandlikud, ollakse ühisel seisukohal, et laps vajab struktuuri –  selgeid reegleid ja põhimõtteid, hoiakuid, väärtushinnanguid, norme. Sellest tuleneb, et struktuuri loomise metoodilised dimensioonid kattuvad.

• Territoriaalsuse dimensioon

Miljööteraapiline territoorium on ala, kus kohtuvad miljööterapeut ning laps, et tegeleda miljööteraapilise ülesandega; territoriaalsed piirid on tähistatud (nii füüsiline ruum –  ravikodu ruumid –  kui inimeste isiklik ruum). Hoolitsetakse ruumi eest –  näiteks kui laps midagi lõhub, parandatakse see kohe ära ja oleks hea, kui laps ise töös osaleks.

Makarenko kolooniates alustati esimese asjana eluruumide ja töökodade remonditöid, hõivati ja korrastati uusi territooriume, kehtis laitmatu korra ja puhtuse nõue nii sees kui väljas, korra ja puhtuse pidamine ruumides oli kõrgema eesmärgi –  vastutuse –  õpetamise vahend.

• Ajaline dimensioon

Miljööteraapiline aeg–  aja üldisem raam: ravikodus viibimisel on kindel kestus, tähtaeg. 

Argipäeva ülesehitus põhineb kindlatel ajaraamidel –  kindel aeg äratuseks, söömiseks, õppe- ja muudeks tegevusteks. Võtmeajad on söögikorrad, iseteeninduslaud, kohvikueine.

Äärmiselt oluline on miljööteraapia terapeutide isiklik eeskuju kellaaegadest kinnipidamisel ja täpsuse austamisel, sest eesmärk on lastele õpetada piire, mitte paindlikkust. Puuduliku sisemise korrastatusega laste jaoks on aeg olukorrapõhine, neid iseloomustab praegust hetke tähistav ajataju, hakkama tuleb saada kohe ja praegu. 

Miljööteraapia õpetab lastele ettekujutust tulevikust –  pakub kogemust, et alustatut on võimalik ka lõpetada; õpetab mõistma tagajärge ja vastutust. Täiskasvanud peavad ravikodus demonstreerima, et vastutavad laste eest ning pakuvad püsivaid, usaldusväärseid ja stabiilseid suhteid pikema aja jooksul.

Makarenko koloonia oli (kuri)kuulus oma kasarmudistsipliini poolest. Kolonistide aeg oli detailideni reglementeeritud, äratus oli kell viis hommikul, varahommikust magamaminekuni tehti mitmesuguseid töid, õhtuti toimusid magalas ühislugemised. Tööd olid korraldatud päevakäskude ja käskkirjade alusel. Koloonias olid regulaarsed rituaalid ja tseremooniad (liputseremoonia, esimese viljavihu püha). 

Kasvatajad elasid samas rütmis lastega, nende töö hulka kuulusid näiteks valvekord peakorrapidamiseks ja õhtuseks korrapidamiseks –  peakorrapidaja töö kestis kella viiest hommikul magamaminekuni, tööd oli palju ja kolonistid abistasid peakorrapidajat. 

1924. aastal saabusid kolooniasse uued kasvandikud ja Makarenko kirjutas: „Koloonia kiskus uustulnukad kaasa, õhutas kena välise korra, täpsuse ja elu lihtsusega, traditsioonide ja tavade nimestikuga; iga kolonisti kohustused olid kindlaks määratud, rangelt näidatud konstitutsioonis ja koloonias polnud paika mingisugusele omavolile ega jonnakushoogudele.“

Tulevikuperspektiiv oli koloonias läbiv põhimõte: „Inimene ei või elada maailmas, kus tal pole tulevikus midagi rõõmustavat. Inimelu tõeline stiimul on homne rõõm. Pedagoogilises tehnikas on see homne rõõm üks tähtsamaid tööobjekte.“ Makarenko arutleb: „Võib-olla seisabki meie kasvatussüsteemi peamine erinevus kodanlikust pedagoogikast selles, et meie lastekollektiiv tingimata peab kasvama ja rikastuma, peab eespool nägema paremat homset päeva ja püüdma selle poole rõõmsas üldises pingutuses, visas lõbusas unistuses. Võib-olla seisabki selles tõeline pedagoogiline dialektika.“ 

• Suhete dimensioon

Terapeut peab oma rollis kehtestama püsivad piirid, pakkudes samas usalduslikku sidet; terapeut peab suutma taluda lapse positiivset ja negatiivset käitumist oma rollijoonist muutmata, peab olema sama ligipääsetav kui head vanemad, s.o aktiivselt ligipääsetav, kehtestades piire ja pakkudes tuge.

Makarenko alustas nelja kasvatajaga, lisaks talle endale üks meeskasvataja –  majandusala juhataja –  ja kaks väga noort naispedagoogi. Kasvatajate enesekehtestamise abinõud vastasid tänapäevases mõttes kiindumusteoreetilisele MAHE-meetodile (mängulisus, aktsepteerimine, huvi, empaatia) ning algusest peale saavutasid nad kasvandikega usaldusliku vahekorra. Väiksemate poistega suheldes paistis eriti silma kasvataja Jekaterina Grigorjevna, kes oskas mõista tolle „hirmsa solvumise kogu sügavust, mis neetud, rumal elu oli osaks saatnud poistele; ta kõneles poistele sellest, mis neist saab –  kas meremees, punakomandör, insener; samuti oskas ta neid ka sööta, vaikselt purustades kõik toitlusala reeglid“.

Lisaks kasvatusasutuste kasvandike ja kasvatajate tavapärastele suhetele seisnes Makarenko süsteemi uuenduslikkus laialdase kasvandikke ühendava võrgustiku loomises. Vanemad poisid olid alati suhtunud noorematesse nagu vanemad vennad –  armastavalt, rangelt, soosivalt. Kuid alates 1923. aastast saab koloonia suhete dimensiooni tähtsaimaks komponendiks nn komandöripedagoogika. Selle alusel jagunesid kasvandikud salkadesse. Salka juhtis komandör, kelle alguses määras Makarenko ning hiljem valis üldkoosolek. Kujunesid välja kasvandikke kaasavad juhtimisvormid: tööalane ja organisatsiooniline diferentseerimine, üldkoosoleku demokraatia, päevakäsud, seltsimehe alistumine seltsimehele. 

Väga olulist rõhku pani Makarenko põhimõttele, et koloonias pole kellelgi privileege ja juhtivatel positsioonidel olijatest ei kujune aristokraatiat. Selleks toimus komandöride regulaarne rotatsioon. 

Kõige tähtsam leiutis olid Makarenko enda hinnangul koondsalgad –  ajutised salgad kiireloomulisteks ja/või hooajatöödeks. Koondsalga komandöri nimetas komandöride nõukogu, kuid alalised komandörid ei nimetanud ennast koondsalga juhiks. Nii said koondsalga komandöri ametit kordamööda pidada peaaegu kõik kolonistid ning enamik koloniste proovida nii töö- kui juhtimisfunktsiooni. Koondsalga vorm ja sellest saadud kogemus andis kasvandike kollektiivile võime ümber häälestuda mis tahes ülesandeks. 

Nõukogude pedagoog ja mõjukaim haridusteoreetik Anton Makarenko lõi koloonias väga keeruka suhete struktuuri –  sõltuvusvahekorra, kus keegi ei saanud kollektiivist kõrgemale tõusta. Koondsalkade süsteem tegi elu kolonistide jaoks väga huvitavaks ja pakkus väljakutseid –  vaheldusid käsutamise ja alistumise harjutused, kollektiivsed ja isiklikud liikumised.

Omaette dimensioon –  stagnatsioon 

Miljööteraapia Stierlini viie polaarsuse stiimuli ja stabiilsuse skaala puhul on leitud, et sama mustri kordamine pakub küll turvatunnet, aga mitte arengut. Kokkupuude stabiilsusega võib ebapiisava sisemise korrastatusega lastele mõjuda stimuleerivalt, ent lapsele peab võimaldama endaga tegelemist, et loobuda sellest turvatundest ja võtta riske. Ainult nii saavad toimuda muutused suurema sõltumatuse ja sotsiaalse kompetentsuse poole. See protsess on aeganõudev ja seda ei tohi forsseerida. 

Makarenko analüüsib stagnatsiooni teemat seoses ainsa juhtumiga oma praktikas, millega ta toime ei tulnud –  ühe kasvandiku enesetapuga. Kui väliselt läks koloonia 1925. suvele vastu kompaktse ja väga südika kollektiivina, siis üks noormees kannatas depressiooni all. Makarenko püüdis temaga rääkida: „Ma kõnelesin temaga kogu öö ja tunnetasin kogu öö vältel oma võimetust ja jõuetust; jutustasin talle suurest elust, heledaist teedest, inimõnne mitmekesisusest /…/ kõik see ei ulatunud Tšobotini, ma lasksin ta minema endises meeltesegaduses, inimesena, kes on kaotanud juhtimise ja pidurid.“ 

Väliselt oli noormees stabiilne, töötas rahulikult, osales ühisüritusel, naelutas seinale uue kollektiivselt välja mõeldud loosungi „Mitte viriseda!“ ning poos ennast siis üles. Enamik koloniste suhtus tema teosse põlguse ja hukkamõistuga, aga tulevane arst Vetšnjov teadis, et „poisid ei mõista, milles asi; inimene otsustas surra, tähendab, elu oli halb, tegelikult polnud Natalka pärast, vaid elu on niisugune“. 

Makarenko oli sündmusest šokeeritud ning meeleheitel –  ta nägi kuristikku lendamas talle kaheldamatuid, kollektiivi viieaastase tööga loodud väärtusi. Kas koloonia vajub tervikuna kriisi? Kuid siis arutles ta järgmiselt: „Niisuguses kollektiivis ei võinud isiklike teede ebaselgus määratleda kriisi. Isiklikud teed on ju alati ebaselged. Ja mis on selge isiklik tee? See on kollektiivist eraldumine, see on kontsentreeritud väikekodanlus: niisugune igav mure tulevase leivatüki pärast, sellesama kiidetud kvalifikatsiooni pärast. Ja missuguse kvalifikatsiooni? Laudsepa, kingsepa, möldri. Ei, ma usun kindlasti, et kuueteistaastasel poisikesel meie nõukogude elus on kõige kallim siiski võitleja ja inimese kvalifikatsioon. Ma kujutlesin endale kolonistide kollektiivi jõudu ja äkki mõistsin, milles seisab asi –  kogu küsimus on ju seisakus! Ei tohi lubada seisakut kollektiivi elus. Ma rõõmutsesin lapsena: missugune rõõm! Milline imekaunis, haarav dialektika! /…/ Vaba inimkollektiivi olemasolu vormid on edasiliikumine, surma vorm on seisak. Jah, me seisame juba ligi kaks aastat ühel kohal paigal: needsamad põllud, needsamad lillepõõsad, seesama iga-aastane ring.“ 

Selle äratundmise pealt alustas Makarenko ettevalmistusi koloonia kolimiseks uude asupaika.

Just stagnatsiooni dimensioonis tulevad eriti ilmekalt esile nõukogude sotsialistliku kollektivismi ning lääneliku individualismi põhimõttelised erinevused. Kuid ka sarnasused. Kompromissvastuse leiavad põhiküsimused: kumb on eesmärk, kumb vahend, kas inimene või organisatsioon? Kas soovitud lahendusi pakub kasvatus või teraapia? Kui vaadata pedagoogilise retoorika taha, mis visandab tulevikku, lähtudes üldisest heaolust, ning psühhoanalüütilise retoorika taha, mis lähtub indiviidist, ilmneb ühisosa: nii miljööteraapia kui Makarenko pedagoogika näevad eesmärgina inimest vastutustundliku ühiskonnaliikmena.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!