Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: Kertu Sillaste, Mare Müürsepp „Vanataadi kinnas“ (2022)
Kertu Sillaste esimene kollaažtehnikas nn kila-kola raamat „Pisikeses majas“ äratas kohe tähelepanu. Pälvinud 2021. a Põlvepikuraamatu käsikirjakonkursil 2. koha, tõlgiti ta vahetult pärast ilmumist 2022. a ka võru keelde. Võru Instituudi toel saavad raamatu võrukeelse trükisena kingiks kõik Vana-Võrumaal sündinud lapsed (https://elk.ee/marts-2022-kertu-sillaste-pisikeses-majas/), teistele huvilistele on see kättesaadav audioraamatuna Helüaidas (https://xn--helait-5ya.ee/kertu-sillaste-tsillokoson-majan/).
Napilt paar kuud hiljem ilmus Kertu Sillastelt samas tehnikas juba uus raamat. Seekord on tööd tehtud kahasse: Mare Müürsepp on ümber pannud ja värske kihi lisanud läti muinasjutule „Vanataadi kinnas“, Kertu Sillaste panustanud piltidesse kila-kolaga.
Ülesehituselt on tegu kasvavate kordustega muinasjutuga. Vanataadi kaotatud kinda leiavad ja sinna sisse sooja poevad ükshaaval loomad alates pisikesest kärbsest kuni suure karuni (või inimeseni). Iga järgmine küsib, kes on kinda sees, ja eelmised tulijad vastavad järgemööda.
Raamatut saab lugeda mõlemast otsast alustades, see on nn tirelraamat. Ühel pool kõnnib vanataat metsas, teisel pool hoopis linnas. Kui kinnas maha kukub, siis keegi kindlasti leiab selle, aga kas linnas liigub sama rahvas kui metsas? Kas ümbruskonnast sõltuvalt on kinda edasine saatus erinev või lõpeb lugu ikka samamoodi?
Muinasjutus esinevate korduste ja detailide varieerumisega haakuvad tabavalt raamatu piltidelt leitavad kordused ja erinevused. Pildid on kunstnik kokku seadnud aegade jooksul kogunenud kila-kolast: lühikestest pliiatsijuppidest, nööpidest ja kivikestest, traadi- ja nööriotstest, sekka ka sente, sammalt ja oksakesi. Eriliselt köitev on vanaaegne kraam: võtmed, slaidiraamid, trukkidega nööbileht, sukatripp, suga. Nii saab selle raamatu abil algatada suurte ja väikeste lugejate vahel nostalgiahõngulisi vestlusi: aga mis see kribu siin on ja milleks seda kunagi kasutati? See on ka justkui otsimisraamat, sest näiteks nööbileht võib olla ühel leheküljel aia osa ja teisel hoopis mehe keha, ühe ja sama võtmekese võib leida politseiniku suu või hoopis kuke jala rollis.
Sillaste pildid ärgitavad loovust: panevad mõtlema, millist unustatud pudi-padi võiks endal sahtlipõhjas olla ja mida annaks sellest kokku seada. Need panevad otsima veel lugusid, mida sel moel jutustada; ning arutlema, kas ja kuidas oleks kindalugu võinud teisiti lõppeda. Kila-kola tegelased iseenesest tunduvad juba kuidagi muhedad ja sõbralikud. Selle muinasjutu puhul torkabki silma, et ühelegi tegelasele ei ole osutatud kui kurjale või heale, ükski tegu ei ole kantud õelusest ega vastukaaluks erilisest headusest. Kindaloo maailm on parajas tasakaalus: juhtub nii mõndagi, aga süüdlasi otsima ja karistama (ega kätte maksma) keegi ei hakka. Ometi on raamat elu täis ja lugu huvitav jälgida.
Vahva taat ise on sündmuste käivitaja, tema kinda kaotamisest saabki lugu alguse. Kahe versiooni lõpud saavad raamatu keskel kokku ja nii oleks mingil tasandil vanataadil justkui ikka kaks kinnast.
