Tõnis Lukas: peame hoidma eesti keelt kui silmatera

Uue õppeaasta eel andis haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas intervjuu Õpetajate Lehele ja vastas õpetajate-koolijuhtide küsimustele.

Valitsuse prioriteet on eestikeelsele haridusele üleminek. Millised kaks sammu peavad kõik Eesti inimesed astuma, et asi õnnestuks?

Kõik me peame ühtlase fooni looma. See tähendab eesti keele väärtustamist ühiskonnas –  et me seda tõesti kasutaksime. Muidu jääb mulje, et Eestis saab ka eesti keeleta hakkama. Seetõttu ei peaks me dubleerima kogu informatsiooni vene ja inglise keelde. Peaksime hoidma eesti keelt kui silmatera ja kasutama seda tõesti iga päev. 

Teine tähtis asi on õpetajaameti austamine ja väärtustamine. See ei puuduta ainult neid, kes lähevad muukeelsesse kooli eesti keeles õpetama või seal juba õpetavad, vaid tähendab üldiselt õpetajaameti väärtustamist, mis loob fooni, et inimesed valiksid õpetajakutse ja asuksid hiljem valitud ametis ka tööle. 

Milline on teie palgaprognoos ja ambitsioon järgmiseks ja järgnevateks aastateks?

Haridus- ja teadusministeerium on taotlenud, et liiguksime 120 protsendile ehk koefitsiendiga 1,2 võrreldes Eesti keskmise palgaga. Kas see on võimalik ühe-kahe-kolme aastaga, selgub läbirääkimistel rahandusministeeriumiga. Keskmine palk liigub eest ära ja riigi rahandust tundes võin öelda, et plaan on suhteliselt ambitsioonikas. 

Samas tunnen hästi õpetajaametit ja tean õpetaja koormust. Töö on raske ja eeldab kahte asja: soovi seda teha ja head ettevalmistust. Vormiliselt soovime magistritasemel ettevalmistust ja sellele vastavaid töötingimusi. Nende loomiseks peab ühiskond pingutama ka muudes aspektides. See ei ole ainult palgatõusu küsimus, sest kui me ei lahenda muid aspekte –  koormuse ja õpetajaameti väärtustamise küsimust –  ega tegele töötingimustega, siis palk ainsana inimesi kinni ei hoia. 

Õpetaja kõrgema palga vajadust põhjendab juba see, et õpetaja kvalifikatsiooninõuded on väga kõrged ja ta on magistritasemel spetsialist. Me ei peaks võrdlema õpetaja palka mitte keskmise palgaga, vaid keskmise kõrgharidusega töötaja palgaga. Seega peaks palgapürgimus olema veelgi suurem. Mina kui endine koolijuht ja õpetaja saan väga hästi aru, et õpetajate palka tuleb tõsta, ja teen kõik selleks, et seda oleks võimalik teha.

Aastaid tagasi oli loosung „Heale õpetajale topeltpalk“. Milline peaks olema hea õpetaja palk?

Mind häirib, et vahepealsetel aastatel on õpetaja karjäärimudelist rääkimine muutunud tühjadeks sõnadeks. Oli kõvasti kriitikuid, kui meil oli neljaastmeline karjäärimudel: nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja ja pedagoog-metoodik. Arvati, et tänapäeva töösuhe on tööandja ja töötaja suhe ning las nad lepivad omavahel kokku. Polevat õige fikseerida ühine palk kõigile, kuna piirkonnad on erinevad ja omavalitsused, kellele suur osa koole kuulub, peaksid olema oma palgatasemete kokkuleppimisel sõltumatud. Kõik see tuleneb üldisest liberaalsest seadusandlikust hoiakust, et õpetajate palgamudel on anakronism.

Kunagi leppisime ju kokku nooremõpetaja, õpetaja, vanemõpetaja palga alammäära üle riigi. Nüüdseks on säilinud ainult üldine alammäär, millest vähem ei peaks ükski magistritasemega õpetaja saama. Aga seda ei saa nimetada karjäärimudeliks. Ütlen kõigile, kes räägivad innustunult, et õpetaja vajab karjäärimudelit: sellest ei tasu ainult rääkida, vaid see tuleb teha. Vahepeal tehti see mudel tühjaks − väga austatud ja auväärne kutsete süsteem ehitati üles nii-öelda teadlikkusele ja taotlemisvabadusele. Nii ongi vanemõpetaja või meisterõpetaja nimetuse saamine jäänud õhinapõhiseks, sest sellega ei kaasne palgatõus. See tähendab, et karjäärimudel on tegelikult likvideeritud ja inimesed, kes on olnud vanemõpetajad, ei taotle seda enam uuesti, sest see ei too kaasa liikumist palgaredelil. See ei tähenda, et õpetaja ei tahaks ennast täiendada. Õpetajad peavad seda väga oluliseks. 

Peaks uuesti sisustama karjääri- ja palgaredeliastmed, alles siis saaksime rääkida sellest, millist täiendavat tegevust on vaja, et nimetada õpetaja vanemõpetajaks, meisterõpetajaks, heaks õpetajaks. Kuni seda ei ole, nimetan ma kõiki õpetajaid headeks õpetajateks, sest nad on magistritasemel haritud, teevad oma tööd ja on veel koolis.

Ametiühing ütleb, et streik on õhus. Kas valitsusel on plaan selle ärahoidmiseks mingeid samme astuda?

Muidugi! Valitsus hakkab eelarve läbirääkimistega tegelema intensiivselt juba sellel (eelmisel – toim) nädalal. Olen rahandusministriga kohtunud ja oma taotlusi põhjendanud. Kui streigi põhjendus on madal palgatase, on selle ärahoidmiseks kaks varianti: tõsta palka ja suhelda partneritega. Püüan teha aktiivselt mõlemat.

Milline peaks olema koolijuhi ja õpetaja palga suhe?

Üle riigi ma seda numbrit ja vahekorda õpetaja palgaga ütlema ei hakkaks. Minu teada ei ole kusagil täpselt sõnastatud, et koolijuhi palk peaks olema näiteks kaks korda kõrgem õpetaja omast. On kujunenud nii, et see on ebaühtlane. On koolijuhte, kes saavad kaks ja rohkem korda rohkem kui õpetaja, ja neid, kelle palgatase on oma kooli suure koormusega õpetajatega peaaegu võrdne.

Juhi tööd peab samuti väärtustama ning kui ta on aktiivne ja töötab suure koormusega, suudab oma kooli taset kõrgena hoida, siis väärib ta suurt palka. Aga ma ei võrdleks seda õpetaja palgatasemega, et ei tekiks illusioon, nagu võiksime saavutada koolijuhi korraliku palga mitte tõstes õpetaja töötasu. Ma ei hakka nende töid võrdlema. Kindlasti on koolijuhtide hulgas seda tüüpi juhte –  olin ka ise selline – , kellel ei ole midagi selle vastu, kui on võimalik tõsta oma kolleegide palka kõrgemaks või hoida neid samas kaalukategoorias iseenda palgaga. 

Kas pooldate direktorite tähtajalisi või tähtajatuid lepinguid?

Olen kogu selle arengu kaasa teinud. 2001. aastal, kui Helmer Jõgi tuli haridusministeeriumisse osakonnajuhatajaks, tekkis meie koostöös ja Helmeri entusiastlikul vedamisel soov kehtestada koolijuhtide atesteerimise süsteem. Koolijuhtidel olid tähtajalised lepingud ja omavalitsused valisid suvaliste reeglite järgi. Atesteerimise mõte jäi järgnevatel aastatel soiku. Helmer lahkus ministeeriumist.

Järgmine laine oli Peeter Kreitzbergi eestvedamisel, kui tähtajalised töölepingud muudeti seadusega tähtajatuteks, et vältida koolijuhtide politiseerimist, mis eksisteeris paljudes omavalitsustes.

Koolijuhtide töölepingute teema on taas esil seoses sellega, et peame ka koolijuhtide kvalifikatsiooni oluliseks pidama ja kontrollima üleminekul eestikeelsele haridusele, kas koolijuhid on võimelised seda protsessi vedama. On oluline, et koolijuht ennast pidevalt arendaks. Olen valmis uuesti alustama diskussiooni tähtajaliste töölepingute kehtestamise teemal. Minu teada on selleks valmis ka koolijuhtide ühendus. Nende ettepanek on minna üle seitsmeaastasele tsüklile, et koolijuhil oleks vahepeal vaja ennast kõrvalt vaadata ja lasta hinnata. Kindlasti on süsteemi muutmine mõttekam, kui koolijuhid on ise sellest vajadusest aru saanud.

Kvalifikatsioonile vastavate õpetajate nappus süveneb iga aastaga. Kuidas innustada üliõpilasi õpetajaks õppima?

On oluline, et oma valiku ja soovi juurde jääks inimene ka pärast bakalaureusetaseme omandamist ja et ta otsustaks, et tahab magistrikraadi just pedagoogikas. Ei piisa sellest, et inimesed tulevad ülikooli, motivatsioon õpetajaks saada peab püsima läbi viie aasta. See tähendab, et õpetajaõpe peab olema piisavalt motiveeriv ja praktikasse kaasav, et tudengid tunneksid ennast tugevalt. Ülikoolid saavad siin palju ära teha.

Teine asi on üldine foon, millelt noored oma otsuseid teevad.

Õpetajate ja koolijuhtide tähelepanek on, et õpetajast räägitakse palju seoses sellega, et palk on väike. On üksikuid tunnustavaid lugusid –  võetakse kokku kellegi elutöö – , aga paljudest muudest teemadest avalikult ei räägita. Õpetajatööl on palju tahke ja selle väärtustamine ühiskonnas on nüansirohke fenomen. 

Paarkümmend aastat tagasi tegin Estonias õpetajate austamise üritusel ettepaneku, teha seriaal õpetajate tööst. Politseinike, kaitseväelaste, detektiivide, kokkade tegevusest on positiivse fooni loomiseks ju väga palju filme tehtud. Mõne aja pärast ilmuski seriaal „Õpetajate tuba“. Eks ta rohkem selline õpetajate tuppa kinni jäänud veidrike lugu oli. Kahju!

Aga peaksime õpetajatöö paljusid tahkusid rohkem väärtustama ka avalikus ruumis. Siis on noortel julgem õpetajaks õppida. Praegu pannakse peres või sõpruskonnas imeks, kui noor räägib kavatsusest õpetajaks õppida. Oleks vaja, et otsus õpetajaks saada tekitaks austavat elevust. See on noortele oluline, sest nad püüavad ju paigutada end sotsiaalselt mingisse sõpruskonda, kollektiivi ega taha näha välja imelikud.

Millised on riigi tasandi motivaatorid, konkreetsed sammud, et õpetajad koolis töötada sooviksid? Kuidas tekiks meil konkurss õpetajaametisse nagu Soomes, kus on viiskümmend tahtjat kohale?

Üks asi on muidugi palgatase, et õpetajad saaksid rahulolevalt oma tööd teha, pühenduda ja neil ei tekiks äraelamise raskusi.

Sellele lisaks on koormuse ja karjäärimudeli küsimus, millest juba rääkisime –  et sinu tööd pannakse tähele, seda hinnatakse ja saad liikuda järgmisele astmele, kui teisi juhendad, õppematerjale välja annad. Koormus ei tohi olla selline, et nominaalpalga saamiseks peaksid ennast ära katkestama, vaid saaksid rahulikult tunde ette valmistada, tunneksid ennast kindlalt, saaksid muuta mitmekesisemaks omaenda õppematerjale ja end täiendada. Ja et ka koolijuhil oleks võimalus sinu koormusesse vastutulelikult suhtuda, sest kui on häda käes ja klassi ette pole kedagi saata, survestab ta õpetajaid suurema koormusega töötama sama palga eest. Finantsiliselt tuleb see lahendada nii, et õpetaja võiks vastavalt vajadusele periooditi oma koormust vähendada ja saaks kätte ikka kuupalga. On vaja, et noor õpetaja ei väsiks ära juba esimesel aastal ja tunneks, et teda toetatakse, et ta saaks mentoriga suhelda. Ka mentor peaks tundma, et tal on oma koormuse kõrvalt võimalik noort juhendada nii, et see tema palgatingimusi ei halvenda. 

Koormuste varieerimine ja normaliseerimine on kindlasti oluline. 

Paljud on klassijuhatajad ja selles töös hea õpetaja ennast väga tihti ka teostab, panustab kõvasti aega. Seda ei saa teha tasuta või väikse tasu eest. Kui palgaastmestik oli normaalsem kui praegu, väärtustati klassijuhataja tööd suurema koefitsiendiga. Peame pöörama tähelepanu igale asjale, mida tahame väärtustada. Klassijuhataja rolli tähtsus ja tähendus on vahepeal tähelepanuta jäänud, kuigi see töö on isegi olulisem kui varem, sest klassikollektiivid on mitmekesisemad. On sotsiaalseid ja keelelisi erinevusi, teemasid, mida ühiskonna areng kooli toob. Õpilased ja lastevanemad toovad kõik suhted ja olukorrad kooli kaasa ja tihtipeale peab koolis neid lahendama.

Osa vanemaid ei tegele piisavalt lastega ja klassijuhataja ongi ainus, kes lapse ära kuulab. 

Et õpetajaid jätkuks ja nad ei põleks läbi, peame oma lastega ise tegelema ja püüdma ennetada probleeme, näiteks nutisõltuvust. Kasvatama oma lapsi arvestama teistega, klassikaaslaste, õpetajatega. Harima neid kultuuriliselt, ise pakkuma võimalusi, elamusi ja laia silmaringi, et kool ei peaks lünki täitma. 

Kui ülekoormatud on praegu õppekava ning seeläbi ka õpilane ja õpetaja?

See on igipõline jutt. Arvan, et osa ülekoormusest aine õpetamisel tekitatakse nii, et valikuvõimalusega tekkivaid koormuse vähendamise võimalusi ei kasutata ära. Ikkagi õpetatakse vahel õpiku kogu mahtu ja püütakse kõike kontrollida. 

Õpetaja tegevus on väga selgelt seotud ka eksamiteks valmistumise, kogu nii-öelda aruandlusega. Me ei saa öelda, et õpetaja saab koormuse vähenemiseks ainult ise midagi muuta. Arvan, et õppekava arendajad on teinud palju selleks, et otsene koormus väheneks ja saaks rohkem valida. Iseasi, kas praktikas paistavad need alati samasugused välja, kui teoreetikud ettepanekuid tehes neid näevad.

Osa koormust tuleb hindamisest ja muust tegevusest. Loomulikult on kujundav hindamine nüüdisaegne ja tagasisidestav, aga see võtab rohkem aega kui lihtsalt hinde panemine. Aega tuleb väärtustada, peame vaatama, et bürokraatia liiga palju õpetaja aega ei võtaks.

Millest on teie arvates õppekavas puudus ja mis peaks seal kindlasti olema? 

Ma ei ole õppekavaspetsialist. Õppekava on ülddokument, mis on põhikoolis ja gümnaasiumis erinev ning nüansse on ka kutsehariduses. Ka aineti on koormus väga erinev. Kui räägime õppekavast, kas me räägime siis üldpädevustest, koormuse jagamisest või hoopis kooli õppekavast, kus vahel teeb kool valikuid, mis võtavad vanematelt valikuvõimaluse? Näiteks võimaluse valida B-võõrkeelt. 

Praegu muudetakse õppekavasid ja katsume minna kinnitamiseks valitsusesse veel enne jõule, et muutused hakkaksid kehtima järgmisest õppeaastast. Mul on plaanis teha ettepanek, et kool peaks pakkuma võimalust valida B-võõrkeelt. Praegu ei pea ja osas koolides valida ei saa. Muidugi, väikestel koolidel, kus on traditsiooniliselt olnud üks õpetaja, on raske valikuvariante pakkuda. Aga siis peavad omavalitsus ja koolid kombineerima, et võimalus valida tekiks. Peaksime looma koolivõrgus sellised tingimused, et valik oleks valik, sest muidu jäävad õppekavasse kirjutatud ilusad mõtted realiseerimata.

Kas loov mõtlemine peaks olema läbiv pädevus 1.–12. klassini? 

Minu arusaamist mööda on loov mõtlemine kõigile vajalik. Kogemused, mida lapsed loovmõtlemise arendamiseks eri vanuses saavad − kes rohkem kodus, kes teatritest, muuseumidest, internetist, huviharidusega koordineeritult või ainetunnina koolis – , on väga varieeruvad, ja pädevused kindlasti ka.

Paljudel õpetajatel puudub ettevalmistus tulemaks toime HEV-õpilastega. Kes toetab õpetaja eripedagoogiliste pädevuste arendamist? Millal lõpetatakse see kaasava hariduse jutt? Kui klassis on viis erivajadusega ja 22 tavaõpilast, siis mis valemiga peaks üks õpetaja tegelema kõigiga? Praegu on HEV-lapsed kõige tähtsamad, aga ülejäänud? Probleem on just käitumishäiretega õpilastega, kes takistavad teistel õppimist. Nende „staaride“ pärast loobuvad paljud õpetajad tööst.

Mõistan muret. Siin on palju tahke. Kas õpetajal on võimalus ennast kehtestada? Kuidas ühiskond selle vastu võtab? Kui ma eelmine kord ministriks tulin, hakkas üks ajaleht mind juba järgmisel päeval ametist maha võtma, kui olin intervjuus öelnud, et õpetajal peab olema õigus õpilaste lahutamiseks hädaolukorras ka füüsiliselt sekkuda. Kui õpetaja näeb, et situatsioon on ohtlik, peab ta tagajärgede ärahoidmiseks rüselejad lahutama. Selle peale teatati, et minister Lukasel on peaaegu et plaan teha iganädalased peksupäevad. Asja võimendati üle. Ma ei ole kehalist karistamist kunagi õigeks pidanud, aga õpetajal peab olema õigus lahendada olukordi klassis operatiivselt teatavate kasvatusmeetmetega. Muidugi tuleb piire teada, peab olema koolitus. Aga õpetaja peab tundma, et protsessi eest vastutajana on ta ka olukorra peremees. Ei saa öelda, et vastutad protsessi eest, kui ei saa midagi teha selle kujundamiseks. Õpetaja peab tundma, et tal on võimalik ennast metoodiliselt realiseerida ja et tema valikuid usaldatakse. 

Kui klassis on erineva temperamendi ja käitumisharjumustega noori, peab neile tõepoolest olema eraldi programm. Õpetaja peab saama ennast täiendada, et käitumishäiretega õpilastega hakkama saada.

HEV-laste koolide võrku on kõvasti kokku tõmmatud, aga mingitel juhtudel peavad need lapsed olema ikkagi erilises keskkonnas, kus nendega tegelevad spetsialistid. Nii tulevad ka eduelamused.

Mõnikord on üle pingutatud ja jäetud mulje, et erivajadustega laste koht ei ole enam erivajadustega laste koolis, paigutame nad laiali igale poole. On jäetud mulje, et probleemid lahenevad koolides ära iseenesest. Tegelikult on see õpetajale ikkagi tohutu koormus, toimub teiste õpilaste arvelt ning kasvab üle pea, kui pead tegelema ainult erilist kohtlemist vajavate lastega. Ma arvan, et loosung kaasavast haridusest tuleb rohkem sisuga täita. Haridussüsteem peab olema mitmekesine.

Kuidas oleks võimalik omandada õpetajakoolituse erialadel haridus viieaastase tervikliku õppekava raames (integreeritud õpe), kus üliõpilane alustaks kohe nii erialaste kui pedagoogiliste õpingutega? Klassiõpetajate puhul on seda kasutatud.

Klassiõpetajate puhul on teada, et nad üldiselt lähevadki õpetajaks. Bakalaureuseõppe lõpetanutel on valikuvariante rohkem.

Põhimõtteliselt oli õpe ka ajal, mil olid veel suunamised ja valikuvõimalusi oli vähem, ehitatud üles nii, et just õppe lõpuosas oli pedagoogikat rohkem, praktika oli viiendal kursusel. Et nad praegu täiesti eraldi on, tuleneb meie 3+2-süsteemist.

Ma arvan, et ülikoolid peaksid selle aja jooksul saama õpet kombineerida niimoodi, et üliõpilane saaks piisavalt nii aine- kui pedagoogilist õpet. Usaldame oma aine- ja pedagoogikaspetsialiste.

Mida saab üldharidus ja mida kõrgharidus kutsehariduselt üle võtta?

Üldharidus saab kutsehariduselt üle võtta individuaalset lähenemist. Kutseharidus on nii oma üldainetes kui ka erialatundides-praktikates harjunud pakkuma nii-öelda rätsepaülikonda. Kutsekoolis on väga erineva ettevalmistusega noori ja nendega tuleb kogu aeg tegelda, ka tugispetsialistide vajadus on päris suur. 

Üldharidus saaks üle võtta ka individuaalse õpiraja kontseptsiooni. Õppekava kombineerimine tuleb kutseharidusel paremini välja. Igasuguste õpilaste vajadustele vastamiseks on kutsehariduse pedagoogidel vahel suurem kogemus kui üldhariduse õpetajatel. Viimased on harjunud ühtlase kontingendiga suhteliselt ühtemoodi õpetama.

Integratsiooniks on vaja teha kutseõppekeskuste ja gümnaasiumide ühiseid õppekavu, kus kutsehariduskeskused saavad oma korralike tehniliste baasidega tihti pakkuda palju huvitavaid kursusi, mida noored vajavad. 

Tartu Kutsehariduskeskuse juhina pakkusin kõigile Tartu gümnaasiumidele välja teatud võimalusi. Kõik ei ole tunniplaaniga sobitatav ja on omad probleemid, aga seda ühistööd, ühisõppekavade ja valikainete kombineerimist võiks rohkem olla.

Kõrghariduseski võiks sarnaselt kutsekoolidega rohkem pakkuda individuaalseid õpiteid. Ei tee kahju, kui tead, mis toimub teistes õppeasutustes. 

Kuidas muuta Eesti haridussüsteem vähem konkureerivaks ja rohkem koostööle suunatuks? Kuidas tunneks näiteks Viimsi koolijuht vastutust ka Narva, Lüganuse või Meremäe hariduse eest? Mil moel tajuks Tallinna gümnaasiumijuht, et on kutsehariduse osa? 

Õpilased liiguvad ühelt tasemelt teisele ja põhikool saab noori ette valmistada, et nad poleks silmaklappidega, ei vaataks ainult ühes suunas ega oleks sundvalikute ees. Kui informatsiooni kutseharidusest üldse pole, siis jooksevad noored ummisjalu gümnaasiumisse ega tea, mis valdkond neid huvitab. Uues õppekavas on neid kontsentreid püütud natuke rohkem seostada, sest oleme harjunud, et mingit ainet võetakse viiendas klassis ja korratakse üheteistkümnendas, aga vahepeal tekib lõhe. Gümnaasium peab suutma noore põhiasjades ülikooli jaoks ette valmistada, et ülikool ei peaks hakkama kohe esimese asjana kordamisega tegelema. Siin on vaja kõrgkoolide ja gümnaasiumide pidevat koostööd, tuleb pakkuda kombineeritult valikaineid. Kõrgkoolide õppejõud gümnaasiumides seda teevadki.

Kuidas näete vaba semestri mõtet realiseerumas praeguses kurvas reaalsuses, kus õpetajaid on meeletult puudu ja tuleb töötada normkoormusest oluliselt suurema koormusega? Kas need, kelle arvelt õpetaja puhkab, on kolleegid, kes samal ajal tema töö ära teevad ja lisakoormuse all kannatavad? Või puhkab õpetaja iseenda arvelt, töötades puhkusele eelneval ja järgneval aastal topeltkoormusega?

Loomulikult ma ei arva, et kohe oleks võimalik sisse viia vaba semester. Aga gümnaasiumi- ja miks mitte ka põhikooliõpetaja vajab aega enese laadimiseks ja täiendamiseks.

Praeguse õpetajate arvu puhul ei ole kindlasti võimalik õpetajatele vaba semestrit anda ja võib-olla ei olegi see kõige parem meetod, aga mõne õpetaja jaoks võib see olla hädaventiil, mis aitab koolist päriselt lahkumist ära hoida. 

Kui on olemas standard, kuidas ja millal seda pakkuda, ka tööõiguslikult, saavad ehk mõned gümnaasiumijuhid seda kasutada, et nad ei kaotaks õpetajat. See on ka kolleegidele kasulikum, sest muidu läheb õpetaja minema. 

Me võiksime vaba semestri institutsiooni luua. Aga ma ei ütle, et seda saab kohe lausaliselt kasutada. 

Koroonaaeg tõestas, et väga suur roll pedagoogikas on digilahendustel, mis mitte ainult ei aidanud raskeid aegu üle elada, vaid aitavad ka tulevikus õpet mitmekesisemaks ja efektiivsemaks muuta. Kuidas on plaanis toetada digitaalsete õppevahendite arendamist?

Oleme oma eelarve taotluses näinud ette õppevara täiendamiseks lisaraha ja vaatame eelarve diskussioonis, kas see võimalus jääb või kukub kokku. Näeme, et just digiõppevara koolidele soetamiseks on lisaraha vaja.

Kuidas toetada eesti kultuuri- ja haridusrahva püsimist?

Ikka ühtse kultuuriruumi hoidmisega, mille jaoks on koolil meil alati olnud võtmetähendus. Kool mõnes mõttes nivelleerib ühtsete väärtuste, arusaama, kogemuse loomise järgnevatele põlvkondadele. Ühiskond on ju fragmenteerunud. Ühine kogemus tähendab ka teatud autoreid, filme, kultuurifenomene. Kõik lapsed peaksid kooliajal vähemalt korra teatris käima, kui vanematega ei ole õnnestunud sinna minna.

Meie laulu- ja tantsupeo traditsioon ei oleks nii tugev, kui meil ei oleks muusikapedagooge juba lasteaedades. Meil on muusikaõpetus olnud õppekavas pikalt, paljudes riikides seda eraldi ainena ei ole. Meil on tugev huvihariduse süsteem. Kui võtta sellest püramiidist mõni kivi välja ja öelda, et asi püsib iseenesest, kukub püramiid kokku ja pole enam praegusel tasemel laulupidusid. Tuleb suuta näha tervikut.

Haridussüsteemi tervikuks sidumine on see, mida olen püüdnud alati saavutada, ja ma oskan sellele vähemasti mõelda, sest mul on kogemus nii kultuuri- kui haridusvaldkonnast: konkreetsetes asutustes praktiliselt tegutsemise, teadus-, kultuuri- või haridusasutuse juhtimise, õpetaja ja õppejõu kogemus.

Õpetajad ei küsinud ministrilt midagi Ukraina teemal. Mida see teie arvates näitab?

See näitab, et Ukraina põgenike laste teema ei ole veel kooli jõudnud. Kuigi põgenikelaine algas juba kevadel ja hakati ka õpilasi EHIS-esse kirja panema, ei töötatud siis veel konkreetse õppekava järgi, vaid tutvuti ja alustati teatud keeleõppega.

Aga 1. septembrist on Ukraina põgenike lapsed meie haridussüsteemis päris õpilased teiste õpilaste hulgas. Kindlasti tekib õpetajail siis küsimusi. 

Paljud Ukraina pered tahavad minna tagasi kodumaale. Kuid me loome neile ka eraldi õppimise võimalusi. Tallinnas on kaks kooli, kus pakume keelekümblusvõimalusi. 

Õppeaasta arvudes

• Üldhariduskoolide statsionaarses õppes asub õppima ligikaudu 158 000 õpilast − 1500 rohkem kui mullu. Esimesse klassi läheb tänavu ligi 14 000 õpilast.
• Piirkonniti on muutused erisuunalised. Kümne aasta jooksul on Harjumaa üldhariduskoolides õppijate arv kasvanud enam kui kolmandiku ja Tartumaal ligi viiendiku võrra. Jõgeva-, Võru-, Valga- ja Hiiumaal on õpilasi jäänud umbes viiendiku võrra vähemaks.
• Üldhariduskoolide õpilaste arvu kasv jätkub ja tuleneb gümnasistide arvu kasvust. Põhikoolis on oodata õpilaste arvu vähenemist.
• Kutsekoolides õpib veidi enam kui 25 800 õpilast. Viimastel aastatel on oluliselt tõusnud õppijate keskmine vanus.
• Kõrgharidust omandas eelmisel õppeaastal 44 611 üliõpilast. Ka kõrgkoolidesse sisseastujate keskmine vanus on kasvanud.
• Õpetajate arv on jätkuvalt oluliselt suurem kui ametikohtade arv ja märkimisväärselt suur osa õpetajatest töötab osalise koormusega. Eelmisel õppeaastal oli üldhariduskoolides 16 569 õpetajat (ametikohtade arv 13 755); kutsekoolides 2086 (ametikohti 1372); koolieelsetes lasteasutustes 8012 (ametikohti 7685).

Allikas: HTM, EHIS

2023. AASTA EELARVE

Kokku otsustas Vabariigi Valitsus eraldada valitsemisalale lisavahendeid 2023. aastaks ca 213,3  mln eurot sh:

Allikas: HTM

2 kommentaari teemale “Tõnis Lukas: peame hoidma eesti keelt kui silmatera”

1. Anneli ütleb:

   4. sept. 2022, 13:57

   Pedagoogiline praktika ei olnud ainult viiendal kursusel. Kolmanda kursuse järel tuli olla pioneerilaagris tegev rühmajuhina, neljandal kursusel oli põhikooli- ja viiendal kursusel nii põhi- kui keskkooliõpetaja praktika. Pluss mõlemal aastal lisaks klassijuhatajatöö praktika. Olen õppinud ülikoolis ministriga samal ajal.

2. Henno ütleb:

   13. sept. 2022, 08:49

   Meil oli ainult pioneerilaagri praktika ja viienda kursuse sügissemestril õpetaja praktika. Asjad olid osavalt seatud. Kui said aru, mida õpetaja töö endast kujutab, oli viiendal kursusel juba hilja midagi muuta. Õppisin ministrist väheke varem.