Tunnustus muutis enesekindlamaks

8. oktoobril leiab aset kümnes aasta õpetaja gala.
Kuidas on läinud varasematel laureaatidel?

Moonika Suurmaa pälvis 2020. aasta lasteaiaõpetaja tiitli, töötades Rakvere Rohuaia lasteaias. Pärast kümmet aastat rühmaõpetajana on ta nüüd olnud aasta Triinu lasteaia õppealajuhataja. 

Kuidas see tunnustus teie elu ja tegemisi mõjutas? 

Sain palju tähelepanu ja tunnustust, kuid avalikku huvi ma pigem ei naudi. Samas mõistan, kui vajalik on õpetajana oma töö nähtavaks teha ja edulugusid jagada. Tunnustus otseselt midagi ei muutnud, aga mind ja minu tööd märgati varasemast rohkem. Näiteks tuli ettepanek kirjastuselt, Ettevõtlik Kool pakkus võimalust hakata koolitama lasteaiaõpetajaid, huvi tundis kohalik ajaleht. Suur tunnustus muutis enesekindlamaks ja andis julguse kandideerida õppealajuhataja kohale. 

Teid on aastatel 2017 ja 2020 valitud ka Rohuaia lasteaia aasta õpetajaks.

Tunnustus on minu arvates kõige mõjusam ja motiveerivam just siis, kui see tuleb oma inimestelt, kellega koos töötad, lastevanematelt, lastelt. 

Olete välja mõelnud arendavaid mängukeskkondi, mis on seotud tegevuste ja õppekäikudega ega ole nutimängud. Kas olete ka midagi uut loonud? 

Viimasel aastal olen rohkem tegelenud õpetajate toetamise ja tagasisidestamisega. Minu uus suurim väljakutse ongi julgustada õpetajaid kaasama rohkem lapsi õppeprotsessi kavandamisse ja õpikeskkonna loomisse. Viimane suur projekt oma rühmaga oli „Kuhu kõik mänguasjad kadusid?“. Mõneks ajaks panime ära n-ö valmis mänguasjad. Varusin mitmesugust taaskasutatavat ja looduslikku materjali, millest lastel tuli mänguvahendid valmistada ning mängu käik ja reeglid ise välja mõelda. Loodud mänge tutvustasid nad rühmakaaslastele. Teiste mõeldud mänge mängiti ja anti tagasidet, mis enim meeldis või kuidas mängu täiendada. Salvestasime lastega mängude videojuhised ja saatsime mängud koos vahenditega koroonaajal sõpruslasteaiale, kus lapsed neid mängisid ja täiendasid ning saatsid meile sellest meeleoluka videoblogi. 

Te kavandate tegevusi laste huvidest ja võimetest lähtudes. Tooge palun mõni näide. 

Vestlusringides uurin lapsi huvitavate teemade kohta, kogun infot vaba aja mänguvaatlustest, joonistustest, laste vestlustest, kaasavõetud mänguasjadest, lastevanematelt. Loomulikult pole kõik teemad pedagoogiliselt väärtuslikud võimendamiseks, siis loon õpikeskkonna, mis tekitaks lastes huvi teema vastu, mida soovin võimendada. Näiteks poetan riiulile mõned reisiraamatud, toon rühma gloobuse ja lipukogu jne. Lapsed on uudishimulikud ja küsivad kohe, mis need on jne. 

Tegevusi on lapse võimetest lähtuvalt lihtsam kavandada siis, kui õpetaja näeb konkreetset last, mitte tema vanust. Mina õppisin seda, kui töötasin eri vanuses laste rühmas. Võimekatele olen andnud individuaalseid ülesandeid, näiteks kui laps loeb soravalt, siis pole tal tarvis koos teistega harjutada häälimist, tema saab samal ajal lahendamiseks ristsõna. Olen andnud lapsele õpetaja rolli, kohandanud tegevuse raskusastet. Õpetajana on kõige keerulisem ajaga arvestada, sest on lapsi, kes toimetavad aeglasemalt kui kaaslased, ja nende tagantkiirustamine pigem pärsib nende arengut. Neil puhkudel läks assistent teistega õue ja mina sain jääda väikse grupiga toimetama. 

Mis on meie alushariduse tugevus? 

Koolides räägitakse õppeainete lõimimisest kui uuest nähtusest, lasteaedades on lõiming tavapärane ja pikalt praktiseeritud. Innovatsioon on jõudnud alusharidusse ja järjest paremini saadakse hakkama õppeprotsessi juhtimisega digiajastul. Väliskülalised imestavad, kui heal tasemel on Eesti lasteaia digipark. Samas on alushariduses endiselt tähtsal kohal traditsioonid, rahvakalendri tähtpäevade tähistamine, loodusega koos kasvamine, ja nii see võiks ka jääda. 

Eesti lasteaiaõpetaja on nagu Lotte isa Oskar, sest pole asja, mida ta ei suudaks leiutada ja õppevahendiks muuta: arvutamine käbidega jm, pole vist lasteaiaõpetajat, kes seda teinud poleks. 

Millest räägiksite minister Tõnis Lukasele, kui ta küsiks, kas teil on mõni mure? 

Muresid on. Näiteks ootavad lasteaednikud uut alushariduse ja lapsehoiu seadust ning koolieelse lasteasutuse riikliku õppekava nüüdisajastamist. Kurb, et poliitiline kemplus selle ümber ikka veel kestab. Tugispetsialistide puudus ja alarahastus on viinud selleni, et paljud lapsed lasteaias jäävad vajaliku toeta. Kõike ei saa rühmaõpetaja kanda jätta ja üks logopeed või eripedagoog suures majas ei jõua ilmaski toetada kõiki, kes lisatuge vajavad. 

Kuigi alushariduse pedagoogi eriala on ülikoolides populaarne, peab riik tõsiselt mõtlema, kuidas motiveerida noori seda tööd tegema jääma. Lasteaiaõpetaja puhkus pole sama mis kooliõpetajal, palk on viimastel aastatel kasvanud, kuid ei motiveeri siiski noori. Õpetaja abid, kelle töö pole ammugi enam ainult koristada ja toitu serveerida, on alamakstud. 

2018. a valmis teil TÜ-s magistritöö laste sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste arendamisviisidest. Kas on plaanis ka doktoritöö? 

Olen mõelnud, kuid praegu soovin enda pädevust tõsta õppealajuhataja ametis, augustis lõpetasin Tartu Ülikoolis haridusasutuse juhtimise aluste kursuse. Ka koolitan lasteaiaõpetajaid ettevõtliku lasteaia teemal.