Ühest Ukraina ja Eesti laste kordaläinud keelelaagrist
Sel suvel osalesid tuhanded Ukraina sõjapõgenikest lapsed koos Eesti lastega haridusministeeriumi korraldatud lõimumis- ja keeleõppe laagrites. Ühe sellise laagri korraldas 15.–21. augustini Saaremaal Püha koguduse laagrikeskuses Tallinna Jaani kogudus.
Laagri ettevalmistamisest ning seal toimunust rääkisid Õpetajate Lehele Tallinna Rabarübliku lasteaia õppealajuhataja Piia Aasmäe, kes oli laagri juht, suure kogemusega eesti keele kui teise keele õpetaja Evelin Müüripeal ja Tallinna Meelespea lasteaia ukrainlannast õpetaja Tetiana Klymenko, kes on omandanud pedagoogilise hariduse Ukrainas ning aitas laagris tegevusi läbi viia.
Miks Jaani kogudus keelelaagri korraldas?
Piia Aasmäe: Kui riigil on keeruline aeg, siis on loomulik, et kirik aitab, kuidas oskab. Mina ja Evelin Müüripeal oleme mõlemad Jaani koguduse liikmed ning soov aidata tekkis kohe, kui Ukraina sõda algas. Juunis, kui haridusministeerium keelelaagrite jaoks raha eraldas, tundsime, et nüüd ongi selleks võimalus. Jaani kogudus pani ka omalt poolt õla alla, kogudes kaks pühapäeva laagri jaoks annetusi. Kõik laagri läbiviijad tegid oma tööd tasuta, igaühel oli oma põhjus, miks ta seda teeb. Lisaks meile kolmele kuulusid meeskonda veel keeleõpetaja Liis Avarmaa ja muusikaõpetaja Sirli Karro.
Evelin Müüripeal: Eesti keele õppimise kõrval olid laagris olulisel kohal kristlikud väärtused: rahu, ligimesearmastus, üksteisest hoolimine.
Tetiana Klymenko: Kui Evelin mulle helistas ja kutsus laagris kaasa lööma, olin kohe nõus. Olen õnnelik, et mul avanes võimalus Ukraina laste heaks midagi ära teha.
Ma ise tulin Donetskist sõja jalust Eestisse elama kuus aastat tagasi. Jõudsime Eestisse 29. augustil ja mu vanem poeg läks siin paari päeva pärast Väike-Maarja koolis teise klassi. Olime äsja tulnud ja suures stressis, sest ta ei saanud koolis räägitust sõnagi aru. Aga üks õpetaja oli tema kõrval, natuke tõlkis ja aitas, nii et nelja kuu pärast rääkis ta juba eesti keelas. Praegu elame Tallinnas, kaks nooremat poega käisid eesti lasteaias ja läksid ka eesti kooli, mina töötan lõpurühma õpetajana Meelespea lasteaias.
Piia Aasmäe: Tetiana oli Ukraina lastele laagris väga heaks eeskujuks, näidates, kui hästi on võimalik eesti keel ära õppida. Samuti tulid laagrisse kõik tema kolm poega, kes räägivad suurepäraselt eesti keelt. Laagris osaleski kümme Eesti ja kümme Ukraina last vanuses 7–15. Eesti lapsed on seotud Jaani kogudusega, Ukraina lapsed aitasid leida hingehoidjad, kes tegelevad Ukraina peredega.
Lapsed alustasid eesti keele õppimist nullist, mida te neile õpetasite?
Evelin Müüripeal: Eelkõige sõnu ja väljendeid, mida igapäevaelus vaja läheb. Keelt ei õpitud mitte ainult tundides, vaid sisuliselt kogu aeg. Õpikuid meil ei olnud, kasutasime klassikalist keelekümblusmetoodikat, mis tähendab, et kõik toimus eesti keeles ja ukrainakeelne õpetaja Tetiana tõlkis vaid äärmisel vajadusel. Meil olid n-ö kõnelevad seinad: Ukraina ja Eesti lapsed kirjutasid koos suurtele paberilehtedele sõnu ja väljendeid, samuti järgmise päeva päevakava, joonistasid sinna juurde ja riputasid üles. Keele õppimiseks kasutasime kogu ümbritsevat keskkonda – läksime ka õppeklassist välja ja integreerisime õpet igasse tegevusse: õppisime sõnu köögis süüa tehes, ujuma minnes, õppekäigul ja matkal käies. Mul oli laagris kaasas koer Lumi, kes tõelise keeleõppekoerana samuti õppetöös osales. Kuna kõik tahtsid koeraga jalutama minna, pidid nad selleks minult eesti keeles luba küsima ning see töötas hästi. Kuna lapsed olid eri vanuses ja õpioskustelt erinevad, jagasime nad lisaks gruppidesse – nõrgemad ühte, tugevamad ja motiveeritumad õppijad teise, et tulemus oleks parem. Kümne õpilase kohta oli neli õpetajat ja tööd oli küll!
Piia Aasmäe: Õppekäigule või matkale eelneval päeval õpetasid õpetajad lastele selgeks sõnavara, mida võib vaja minna. Käisime Kuressaares Saaremaa muuseumis, samuti veetsime seiklusliku õuesõppepäeva Sõrve poolsaarel: tegime trossisõitu, külastasime Küülikuküla ja Sõrve tuletorni. Lapsed õppisid ära loomade nimetused ja sellised sõnad nagu „tuul“, „meri“, „kivid“, „piknik“ jne. Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu pani meile laagrisse minnes südamele, et võiksime lastele ka meieisapalve eesti keeles selgeks õpetada. See sai tehtud. Lisaks õppisime ära laulu „Mu süda, ärka üles“, mille esimesest laulureast sai ka meie laagri nimi. Ukraina lapsed laulsid – tõsi küll, paberilt sõnu lugedes – kõik viis salmi ära ja see kõlas väga ilusasti.
Miks korraldasite laagri just Saaremaal Püha koguduse laagrikeskuses?
Evelin Müüripeal: Jaani koguduse pühapäevakooli laagrid on seal toimunud aastaid. Kuna territoorium on tuttav ja logistika teada, oli olemas ettekujutus, kuidas asju korraldada ja kõike hallata.
Piia Aasmäe: Omaette elamus oli Saaremaale sõit liinibussiga, kus lapsed said reisi ajal kakaod juua ja filme vaadata. Kõige keerulisem hetk laagri jooksul oli minu jaoks siis, kui me Tallinna bussijaamas esimest korda kokku saime. Me polnud laagrisse tulevaid Ukraina lapsi varem näinud ega teadnud, kuidas nad rahvamassis ära tunneme. Tetiana aga asus bussijaamas kohe tegutsema, kogus kokku laste ankeedid, registreeris nad ära, näitas, kuhu pakid viia. Sel hetkel sain aru, et meie laager läheb korda.
Milline roll Eesti lastel laagris oli?
Piia Aasmäe: Eesti laste töö oli olla Ukraina lastele toeks. Jagasime lapsed paaridesse nii, et iga Ukraina laps sai endale kaaslaseks Eesti lapse, kes aitas tal korrata ja harjutada päeva jooksul õpitut ning kellega ta elas ka ühes toas. Muusikatundides panime lapsed nii istuma, et nad kuuleksid mõlemalt poolt eestikeelset laulu. Lapsed olid hästi tublid, aga kuna eestlaste ja ukrainlaste temperament on hästi erinev, mõtlesime pärast, et Eesti lapsi oleks pidanud laagris rohkem olema.
Evelin Müüripeal: Lapsel ei ole kerge võtta õpetaja rolli. Palusime rääkida ainult eesti keeles ning aeglaselt, selgelt ja lihtsate sõnadega, inglise keelt kasutada ei tohtinud. Lapsed pidasid neist reeglitest kinni ja olid kaaslaste suhtes väga toetavad. Algusest peale õnnestus luua ühtehoidev grupp. Arvan, et Eesti laste kaasamine laagrisse oli hea mõte. See oli abiks mitte ainult keele õppimisel, vaid ka hirmude ja pingete mahavõtmisel, siinse eluga kohanemisel ja sõprussuhete loomisel.
Tetiana Klymenko: Eesti laste heatahtlikkus ja sõbralikkus mõjutas ka Ukraina lapsi. Kui nad alguses pelgasid ja tahtsid rohkem omavahel olla, siis juba teisel päeval tulid nad minult küsima, kuidas öelda eesti keeles, et lähme mängima. Ja kui keeleõpetajad valmistasid õhtuti koos Eesti lastega järgmise päeva tegevusi ette, pakkusid, et võivad ka midagi joonistada või kirjutada. Olime nagu üks suur sõbralik pere ning eks seegi motiveeris Ukraina lapsi eesti keelt õppima.
Millised hetked laagrist eriti meelde jäid?
Piia Aasmäe: Laagri viiendal päeval toimus Ukraina rahupalvus, mis võiski olla laagri tipphetk. Olime seda sündmust noortega ette valmistanud esimesest laagripäevast. Palvuse viis läbi Kuressaare kirikuõpetaja Tiina Ool ning see oli pühalik ja armas. Nii Eesti kui Ukraina lapsed pidid mõtlema ühe soovi ja selle eesti keeles välja ütlema. Tetiana oli Ukraina lastele tõlkimisel abiks. Paljud neist soovisid, et saaksid pöörduda tagasi oma koju Ukrainasse. Meelde jääb omatehtud küpsisetordi söömine rahupalvuse järel, meres ujumas käimine, jäätisesöömine ja palju muud. Järgmisel päeval oli Eesti taasiseseisvumispäev, selle päeva pühendasime Eestile. 20. augusti hommikut alustasime laagris Eesti hümniga ja Sõrve poolsaarele võtsime kaasa Eesti lipu. Ikka ja jälle läheb mõte sellele, kui suur on ukrainlaste usaldus Eesti inimeste vastu. Sõjakoldest tulles on nad kaasa võtnud ainult hädavajaliku ja oma kõige kallimad – lapsed. Ometi on nad nõus saatma lapsed neile tundmatute inimestega mere taha, kes neile seal eesti keelt ja kultuuri õpetavad. Olen hämmingus ja tänulik selle usalduse eest.
Millised olid keeleõppe tulemused?
Evelin Müüripeal: Laagri lõpus palusime Ukraina lastel eesti keeles kirja panna kõik sõnad ja väljendid, mis nad õppisid. Kõige parem tulemus oli 68, mida on päris palju! Õpetajatena saime väärtusliku kogemuse, kuidas asi võiks ideaalis töötada. Koolis on keeleõpet sel viisil väga raske korraldada, selleks lihtsalt ei piisa inimesi. Suvelaagrites ja huvitegevuse kaudu keelt õpetada ja aidata lastel kohaneda ongi kõige efektiivsem ja parem viis. Küll aga tuleks kõik sellised projektid muuta jätkusuutlikuks, kuna neisse on pandud palju energiat. Tegin statistikat, et taolisi keelelaagreid oli suvel kokku 170, ööbimisega neist ainult umbes 40. Minu hinnangul on sellist keelelaagrit mõtet teha ainult ööbimisega ja pikema perioodi jooksul. Linnalaagril, kuhu laps mõneks tunniks päevas läheb, ei ole efekti.
Piia Aasmäe: Mina rääkisin ukrainlastega eesti keeles, muidugi väga lihtsate sõnadega. Laagri viimasel päeval mõistsin, et lapsed saavad eesti keelest aru. Kui laager oleks veel nädal või kaks kestnud, oleks tulemus olnud suurepärane. Kuna meie keelelaager sattus augusti lõppu, läksid lapsed kooli värskelt saadud keelepraktikaga, julgusega eesti keeles rääkida.
Millist abi need õpilased koolis vajavad?
Evelin Müüripeal: Minu andmetel alustas septembris Tallinnas kooliteed 1509 Ukraina õpilast: ukrainakeelses Vabaduse koolis 560, tuhatkond eesti ja vene õppekeelega koolides. Kindlasti ei piisa pelgalt sellest, et paneme Ukraina lapsed eesti õppekava järgi õppima ja ühel hetkel hakkavad nad kõik rääkima. Neid on vaja täiendavalt toetada. Kas meil on selleks ressurssi? See, kui klassis on 30 õpilase seas mitu, kes eesti keelest aru ei saa ja keda tuleb pidevalt aidata, on nii õpetaja kui ka õpilaste jaoks liiga suur koormus. Ilmselt peaks olema kas mingi vaheetapp või tuleks mõelda välja, kuidas olemasolevaid võimalusi õigesti jaotada. Kindlasti on vaja luua lihtsamas keeles alternatiivseid õppematerjale eesti keele kui teise keele õppijatele.
Kas lapsed on pärast laagrit veel omavahel kohtunud?
Piia Aasmäe: Jah, 4. septembril oli Jaani kirikus koolilaste õnnistamise jumalateenistus, kus Eesti lastega koos esinesid ka Ukraina lapsed. Ukraina lapsed olid rahvariietes, see oli nende jaoks ülev ja pidulik sündmus. Oli näha, kui hea meel oli neil oma sõpru näha. Lastel on olemas üksteise kontaktid ja kui nad tahavad veel kokku saada, siis nad ka saavad. Kui tekib soov ühiselt midagi suuremat ette võtta ja neil on abi vaja, paneme kindlasti õla alla.