Voolimine eelkoolieas ja selle mõju peenmotoorikale

Koolieelses eas areneb laps kehaliselt kiiresti ja areng puudutab nii üld- kui ka peenmotoorikat. Peenmotoorika areng mõjutab iseseisvat toimetulekut igapäevaelu toimingutega, näiteks riietumisel nööpide kinnipanemist ning tulevikus õppetööga hakkamasaamist, sealhulgas õiget pliiatsihoidu ja sellega kirjutamist. Lasteaias õpitakse kunstivaldkonna tehnilistest oskustest voolimist, kus mitmesuguseid materjale kasutades antakse materjalile eri vorme. 

Peenmotoorika seisukohast on voolimisega võimalik märkimisväärselt kujundada käelaba, randme- ja sõrmelihaste koordineeritud ja täpse liigutamise oskust. Samuti saab nii mõjutada esemete haaramiseks vajalikke liigutusi, mis eeldavad silmade ja käte kooskõla, ning arendada käe- ja pintsetthaarde pigistusjõudu, mida on tarvis töövahendite käsitsemiseks, ka pliiatsihoiuks. Pliiatsi haaramiseks ja selle kasutamiseks on vaja kontrolli käelaba ja sõrmede peenlihaste üle, piisavat haardetugevust ning käe liigutuse sujuvust. Ideaalsel pliiatsihoiul töötab käe välimine osa toepinnana, pöial ja sõrmed sujuvate ja täpsete liigutuste koordineerijana. 

Õigel pliiatsihoiul vastandub pöial teisele ja kolmandale sõrmele. Selline pliiatsihoid võimaldab sooritada sujuvaid, vähest pingutust nõudvaid sõrme- ja käeliigutusi ning aitab olla osav ja kiire värvides või kirjutades.

Lapsel on vaja omandada voolimisel kasutatavad töövõtted, et muutuda käeliselt osavamaks ja tugevamaks. Voolimistöö algab tutvumisest voolimismaterjali omadustega, nagu plastsus, haprus ja sitkus, vajadusel valmistatakse voolimismaterjal ette, näiteks soojendatakse plastiliini kahe käe vahel. Järgmisena näidatakse ette kasutatav voolimise töövõte ja jälgitakse selle õiget teostamist ning vajadusel suunatakse kasutama õiget töövõtet.

Voolimise töövõtetest käsitletakse lasteaias rullimist, veeretamist, lamedaks surumist, väljavenitamist, väljapigistamist ja kerakujulisesse materjali süvendi vajutamist. Kahe peopesa vahel voolimismaterjali (savi, plastiliin, soolataigen jm) ette valmistades ja seda rullides või veeretades aktiveeritakse peened käelihased eelseisvaks tööks. Peenmotoorika arendamise seisukohast on eesmärk, et laps vooliks töid kahe käega. Selleni jõudmiseks kasutatakse mitmesuguseid metoodilisi võtteid. Kui jõutakse mõlema käega materjali rullimiseni, siis metoodiliselt lastakse lapsel asetada esmalt üks käsi aluseks, sellele asetatakse voolimismaterjal ning selle peale teine käsi. Käed tõstetakse enda ette, sõrmeotsad ülespoole, ja hakatakse materjali pikkade liigutustega üles-alla rullima. 

Voolimismaterjalide veeretamine, rullimine ja ka lamedaks surumine soodustavad kahe käe ja silma-käe koostöö kujunemist. Veeretatud palli lamedaks koogiks surumine arendab käte survetugevuse tunnetust. Voolimistöö väljavenitamise ja -pigistamise töövõtete rakendamisel kasutatakse pöidla, teise ja kolmanda sõrme pigistusjõudu. Need voolimisvõtted aitavad kaasa nii pintsetthaarde pigistusjõu kui ka õige pliiatsihoiu kujundamisele.

Käelise tugevuse ja osavuse mõõtmine

Käelise tugevuse ja osavuse mõõtmiseks viidi Jekaterina Kuusiku bakalaureusetöö raames läbi uuring, mille eesmärk oli selgitada välja voolimise mõju 5–6-aastaste laste käe- ning pintsetthaarde pigistusjõu ja käelise osavuse arengule. Käelise tugevuse, käe- ja pintsetthaarde pigistusjõu mõõtmiseks kasutati Vernieri käsidünamomeetrit (foto 2), kus mõõtmiseks haaratakse ja pigistatakse vastavaid mõõteosi. 

Pintsetthaarde pigistusjõu mõõtmiseks pigistatakse dünamomeetril ruudulisi padjakesi pöidla ja nimetissõrme vahel. Voolimise töövõtetest aitab pintsetthaarde pigistusjõudu arendada kõige enam väljapigistamise töövõte.

Käehaarde pigistusjõu mõõtmiseks on dünamomeetri külgedel piklikud padjakesed. Mõõtmiseks tuleb andur haarata peopessa ja sõrmedega avaldada padjakesele survet. 

Voolimise töövõtetest aitab enim käehaarde pigistusjõudu arendada väljavenitamise töövõte. 

Käelise osavuse hindamiseks kasutati bakalaureusetöös rahvusvaheliselt kasutatavat ja standardiseeritud Movement Assessment Battery for Children Second Editioni (MABC-2) testi, mis on mõeldud 3–16-aastaste motoorsete võimete hindamiseks. Käelise osavuse hindamisel tuli sooritada kolm ülesannet: laduda mündid kastikesse, lükkida puupärlid nöörile, joonistada rattatee.

Uuringusse kaasati ühe Tartumaa lasteaia kaks 5–6-aastaste laste rühma. Üks rühm oli testrühm, kellega korraldati kahe kuu vältel lisavoolimistegevusi (kaks korda nädalas) ning teine rühm oli kontrollrühm, kellega neid ei tehtud. Mõlemat rühma testiti esimest korda nädala jooksul enne testrühma voolimistegevustega alustamist ning viimast korda nädala jooksul pärast testrühma viimast voolimistegevust. Tegevused kestsid 35–45 minutit, sõltudes töö keerukusest, laste arvust ning voolimisoskusest. Voolimistööde valikul juhinduti voolimise töövõttest ja selle mõjust peenmotoorikale, näiteks arvestati, et väljapigistamise töövõte arendab just pintsetthaarde pigistusjõudu. Materjalina kasutati plastiliini ja iga voolimistegevus algas käte vahel materjali soojendamisest.

Hinnati lapsi individuaalselt ja lapsele tuttavas keskkonnas, kus olid tema pikkusele kohandatud laud ja tool. Kohapeal demonstreeriti eelseisva ülesande käiku koos sooritamise õpetusega. Iga ülesande puhul oli üks harjutav ning kaks hinnatavat sooritust. Hinnatava soorituse ajal ei õpetatud ega tehtud parandusi. Ülesande „Mündid“ ja „Puupärlid“ puhul mõõdeti ülesande täitmise aega sekundites. Ülesandes „Rattatee“ märgiti esinevate vigade arvu. Mündid asetati avaga kastikesse kummagi käega, teised sooritused ainult domineeriva käega. MABC-2 manuaaliga kaasas olevale ankeedile dokumenteeriti uuritava eelistatav käsi, soorituste arvulised näitajad, arvutati standardskoorid, komponentskoorid ja protsentiilid. Skoorid ja protsentiilid arvutati vastavalt MABC-2 testi manuaalis olevatele tabelitele.

Käelise tugevuse ja osavuse mõõtmise tulemused

Tulemuse testimiseks tehti mõõtmised nii testrühma kui ka kontrollrühmaga. Sekkumiseelsetest mõõtmistulemustest selgus, et mõlemas rühmas oli lapsi, kelle käelise tugevuse ja osavuse arengus avaldus oluline kõrvalekalle, motoorsete oskuste mahajäämise risk ning motoorika eakohane arengutase. Sekkumisperioodi järel tehtud hindamistest selgus, et mõlema rühma laste käelise tugevuse ja osavusenäitajad paranesid, kuid suurimad muutused toimusid testrühmas, kes osales lisavoolimistegevustes. Testrühma laste seas oli sekkumisperioodi eel palju käelise osavuse olulise kõrvalekaldega lapsi: kahekümnest osalenud lapsest esines kõrvalekalle kümnel. Sekkumisperioodi järel tehtud mõõtmistest selgus, et nende arv vähenes oluliselt (kümnelt kolmele) ning suurenes eakohase motoorika tasemega laste arv (kaheksalt lapselt viieteistkümnele).

Positiivsed muutused toimusid ka pigistusjõu näitajates. Paremad tulemused ilmnesid nii testrühma laste käe- kui ka pintsetthaarde pigistusjõu näitajate puhul. Võrdlevalt suurenesid kontrollrühma lastel käehaarde pigistusjõu näitajad 5,2 kilogrammilt 5,4-le. Testrühmas olid muutused suuremad: sekkumisperioodi alguses mõõdetud 4,6 kilogrammilt 5,4-le. Kontrollrühma statistiline keskmine suurenes 200 ning testrühma näitajate keskmine 800 grammi võrra.

Erinevused ilmnesid ka pintsetthaarde pigistusjõu mõõdetud tulemustes. Kontrollrühma tulemused olid sekkumisperioodi järel madalamad kui algsed; keskmine tulemus langes 2,9 kilogrammilt 2,7-le. Samas näitasid testrühma laste hulgas mõõdetud tulemused positiivset arengut ja pigistatud statistiline keskmine suurenes 500 grammi võrra: 2,2 kilogrammilt 2,7-le.

Tulemustele tuginedes saab väita, et voolimise töövõtete abil on võimalik mõjutada laste peenmotoorikat ning selle kaudu pakkuda head ettevalmistust koolis kirjutamisega hakkamasaamiseks.

Artikkel põhineb Jekaterina Kuusiku bakalaureusetööl „Voolimise mõju 5–6-aastaste laste peenmotoorika arengule“, mis on kaitstud 2022. aastal Tartu Ülikooli koolieelse lasteasutuse õpetaja õppekaval.