Aineolümpiaadid toetavad andeka õpilase arengut
24. ja 25 oktoobril on Tartus hariduskonverents „Talendid tuleviku teenistuses“. Registreeru hiljemalt 17. oktoobril TÜ teaduskooli kodulehel teaduskool.ut.ee/olympiaadid70.
Käesoleval õppeaastal täitub 70. aastaring Eesti matemaatika-, füüsika- ja keemiaolümpiaadil. Nendes ainetes hakati võistlema tegelikult juba 1950. aastal, mil Tartu Ülikool korraldas ülesannete lahendamise võistlust täppisteaduste alal. Mõni aasta hiljem jätkati juba täppisteaduste olümpiaadi nimetuse all.
Praeguseks on sellest välja arenenud suure kandepinnaga aineolümpiaadide süsteem, mis on üks stabiilsemaid ja püsivamaid nähtusi Eesti haridussüsteemis. Täppisteaduste kõrvale on lisandunud teiste valdkondade olümpiaadid: bioloogia, loodusteadused, lingvistika, inimeseõpetus, filosoofia, muusika, keeled. Möödunud aastal korraldati olümpiaade kokku 23 õppeaines. Olümpiaade koordineerivad nii ülikoolid kui ka aineõpetajate ühendused ja mõistagi on siin olulised kõik lülid – alates entusiastlikest aineõpetajatest ja žüriidest, piirkonna tasandist lõppvooruni ja rahvusvahelise olümpiaadini välja.
Lisaks kõigele on aineolümpiaadid vedur, mis veab liikuma olulisi protsesse: ainekavade rikastamine, õppetöö diferentseerimine ja individualiseerimine ning sellest lähtuv õpetajate vajadus arendada oma ainealast kompetentsust ja professionaalseid oskusi – kõik see on õpetuse kvaliteedi teenistuses.
Õpilaste ettevalmistamine aineolümpiaadiks: minu töö võlu või valu
Õpetajate kiiresti kasvav keskmine vanus ja nende krooniliseks kujunenud puudus teevad viimasel ajal aga murelikuks: kas „olümpiaadipuu“ on piisavalt elujõuline või kipuvad juured nõrgaks jääma. Häid mentoreid ja entusiastlikke juhendajaid on juba paraku raskem leida kui andekaid lapsi.
Üldhariduskoolis, kus õpetaja jõud ja aeg kuluvad peamiselt nõrgemate õpilaste järeleaitamiseks, jäävad just andekad pahatihti tähelepanuta. Sageli ei ole pedagoogid saanud ka piisavalt ettevalmistust tööks andekate lastega. Teiseks probleemiks on, et nii matemaatikas, füüsikas, keemias kui ka informaatikas esindavad viimastel aastatel rahvusvahelistel olümpiaadidel Eestit ikka ainult kümmekonna kooli õpilased. Tekib küsimus, kas võimekaid huvilisi õpilasi mujal ei ole. Või lähevad nad lihtsalt kaduma?
Andekad alasooritajad on paraku haridussüsteemi üks suurimaid probleeme mitte üksnes Eestis, vaid kogu maailmas. Tihti ei oska me andekust õpilases ära tunda: see võib olla maskeeritud teiste lastega sarnanemise soovi tõttu, olla peidetud mõne spetsiifilise õpiraskuse või muu probleemi taha.
Õpilasel võib olla tunnis ka lihtsalt igav ja ta ei viitsi teha ülesandeid, mis ei paku talle piisavalt väljakutseid. Õpetaja meelest aga laps ei tööta tunnis kaasa ja segab teisi või igavleb. Seetõttu võib kergesti juhtuda, et õpilane on puhta kolmeline, aga tema teadmised ja oskused antud ainevaldkonnas on klassikaaslaste omadest kaugelt üle.
Õpilase tee olümpiaadini: kas juhus või ränk töö?
Uuringud kinnitavad, et võimekad õpilased peavad olümpiaade oma ainealase arengu suurimaks stiimuliks. Olümpiaadidest osavõtt innustab neid tõhusale ja motiveeritud iseseisvale tööle, mis süvendab huvi ja on tihti saanud määravaks ka erialavalikul.
Palju on räägitud koroonaaja õpilünkadest, samas esinesid meie õpilased just eelmisel õppeaastal väga edukalt rahvusvahelistel olümpiaadidel.
Mis võib olla selle põhjus? Kas Eesti õpetajad olid paremini ettevalmistatud distantsõppe läbiviimiseks ja tegid paremat tööd kui teiste riikide õpetajad? Või sobis iseseisev õppimine kodus võimekatele õpilastele paremini ja neil jäi rohkem aega süveneda oma lemmikainesse? Kas peaksime andma võimekale õpilasele hoopis suurema valikuvabaduse, et ta saaks õppekava kokku panna vastavalt oma võimetele ja huvidele? Kas võib juhtuda, et kooli õppekava pidurdab õpilaste annete arengut? Andekate laste puhul kehtib üsna kindlalt reegel: kui me ei anna toitu nende kognitiivsetele vajadustele, siis võime produtseerida nende emotsionaalseid ja sotsiaalseid probleeme.
Aineolümpiaadid – kas võistlus või õppimisvõimalus?
Kogu maailma praktika on senini näidanud, et õpilased vajavad võistlusi kui võimalust oma võimete võrdlemiseks. Kuid olümpiaadile ei tulda ainult võistlema, oluline on ka suhtlus samade huvidega eakaaslastega.
Osalemise üheks peamiseks motiiviks jääb siiski soov end arendada, tuntakse rõõmu keerukate ülesannete lahendamisest. Täiendavaks stiimuliks on paljude õpilaste jaoks ka võimalus pääseda võistlema rahvusvahelisele areenile.
Tuleb meelest pidada, et võisteldes peab õpilane saama piisavalt tagasisidet töö käigu kohta. Kes peaks seda andma? Kui õpilane vaatab üle oma olümpiaaditöö, on tal võimalus apelleerida. Kas ta oskab ja teeb seda?
Eesti on teadusolümpiatel edukam kui spordis
Võistlussport, eriti rekordsport, on teadagi hinnas ning hästi tasuv. Meedia pühendab edukatele atleetidele üldjuhul palju tähelepanu ja kahtlemata on tore, kui inimene suudab oma füüsiliste võimetega tõusta maailma tasemele. Kuid kas aineolümpiaadi võitjatele pööratakse vähegi võrdväärset tähelepanu? Tegelikkuses ei võeta rahvusvahelistelt aineolümpiaadidelt koju naasvaid medaliste lennujaamas sugugi ovatsioonidega vastu, uudistes kajastatakse õpilaste tulemusi harva. Haridusministeerium korraldab küll piduliku vastuvõtu ja teaduskooli kodulehel ilmub uudisnupuke. On väga kahju, et meie noori talente ühiskonnas ei märgata ega tunnustata. Nii võib kergesti juhtuda, et jääme neist ilma, nad kas ei realiseeri end üldse teaduses või teevad seda välisriikides.
Siiski on haridusministeerium viimastel õppeaastatel senisest rohkem tähelepanu pööranud andepoliitikale. See annab lootust, et ka hariduspoliitilised otsused hakkavad üha enam neid prioriteete peegeldama ning andekate õpilaste arenguks luuakse tulevikus veelgi soodsamaid tingimusi nii hariduskorralduslike meetmete kui ka raha suurendamise kaudu.
Tuleviku tegijaid on toetanud viimastel aastatel Solenum SA, Bolt Technology OÜ, Bondora AS, Cybernetica AS, TBD-Biodiscovery OÜ, AS Graanul Invest, AS SEB Pank, Swedbank AS, AS Icosagen, Telia Eesti AS ja MTÜ Loodusajakiri.
