Ärme unusta koolijuhti!
Õpetajate puuduse, nende staatuse ja palga teema on viimasel ajal olnud haridusarutelude keskmes. Väga hea, et nii on, sest õpetajate puudus teeb muret ning täitmata ametikohtade arv on vaid üks näitaja.
Kahjuks on meie koolides palju õpetajaid, kes ei vasta kvalifikatsioonile, ja kui isegi vastavad, ei loo nad klassiruumis sellist õpikeskkonda, mida tänapäeva koolis eeldada võiks.
Räägime palju ka õpetaja koormusest ja läbipõlemisest. Räägime edasi, sest need on väga olulised teemad. Vähem on pälvinud tähelepanu töö- ja õpikeskkond, milles õpetaja tegutseb, ning kas ja kuidas on see loodud toetama õpetaja arengut, märkama esimesi märke tema läbipõlemisest, kujundama tema koormust ja suunama metoodilist pagasit rikastama. Seega, palju vähem on pööratud tähelepanu koolijuhi rollile.
Hinnang koolile
Karin Lukk toob oma doktoritöös välja kuus näitajat, mis mõjutavad üldist hinnangut koolile kõige enam. Enim mõjutab kooli hinnangut usaldus õpetaja suhtes ehk see, mis tunnis päriselt toimub. Järgnevad hinnang kooli ja kodu suhetele, lapse soov kooli minna, rahulolu koostöö sagedusega, lapse hinnang õppimise huvitavusele ja kuuendana hinnang lapsevanema otsustusõigusele koolis. Näeme siingi, et lastevanemate ja sestap laiemas mõttes kogu ühiskonna hinnang koolile sõltub peamiselt sellest, kuidas õpetaja oma tööd teeb ning mil moel lapsed ja lastevanemad seda tajuvad ning kaasatud on.
Mõne aja eest juhtus minuga selline lugu, et ühes intervjuus rääkisin õpetajate palgast ja rõõmustasin, et see on tõusmas. Viskasin nalja, et olen nüüd see koolijuht, kes saab varsti oma õpetajatest madalamat palka, sest lisaks üldisele palgatõusule on Ida-Virus ette nähtud kõrgem koefitsient, mis teeb sealsete õpetajate palga juba päris märkimisväärseks. Mainisin ka, et mul ei ole sellest kahju, sest õpetaja teebki ju „päris tööd“. Jah, möönan, et selline lause viitab, justkui koolijuht ei teeks seda. Ei ole õnnestunud väljend, eks otse-eetris juhtub vahel hullematki.
Loogiliselt võttes on muidugi pisut kentsakas mõelda, et ma koolijuhina oma tööd päris tööks ei pea, aga tean, et mitmetele koolijuhtidele läks see lause hinge. Miks? Mis ei võimalda öeldut naljana või eetrisoleku pingeolukorra mõttevääratusena võtta? Kas väärtustamatuse tunne kriibib kurku? Kas aastaid samal kohal püsinud palk, mis ei seostu kuidagi kõrgete ootustega? Miks siis ikkagi?
Koolijuht loob kultuuri
On ju selge, et kui koolijuht (muide, minu jaoks on koolijuht nii direktor kui õppejuht) ei tee päris tööd või teeb seda halvasti, on õpetajal keeruline teha oma päris tööd ja õpilastel päriselt õppida ning kool muutub päriselt toetavast õpikeskkonnast hooneks, millele on vaid peale kirjutatud „kool“. Olen veendunud, et kala mädaneb peast ja koolijuhist sõltub see, milline õhkkond ja õpikultuur koolis valitseb. Koolijuht on see, kes loob koolikultuuri. Muidugi mitte üksi oma kabineti vaikuses, aga see, kuidas koolikultuur kujuneb, sõltub koolijuhi näost.
Koolijuht ise ongi koolikultuur. Kooli töötajate koormus, õppetöö korraldus, uute õpetajate värbamine ja toetamine ning nendele mentorsüsteemi loomine, õpetajate, õpilaste, lastevanemate ja kogukonna suhtluskultuur – kõik see on koolijuhi suunata.
Ühiskonnas on õpetaja olnud koolijuhist rohkem väärtustatud ja nähtav, erandiks vast ainult härra Maurus, kelle aura Eesti haridussüsteemi kohal ikka hõljub. See on ka loomulik, sest õpetaja puutub vahetult kokku õpilaste ja lastevanematega, tema mõju on õppeprotsessis suurim.
Jah, meil on mõjukaid koolijuhte, kes on ühiskonnas arvamusliidrid, aga neid on kõikide juhtide seas – eks juhi roll ongi olla visionäär ühiskonnas ja kõneisik oma valdkonnas. Aga neid koolijuhte ei ole kuigi palju. Enamik koolijuhtidest teeb iga päev pühendunult oma koolis tööd ja kujundab just sellist õpikogukonda, nagu tema väärtused ja oskused võimaldavad.
Juht on alati üksi. Õpetajad ja teised koolitöötajad saavad toetuda juhile, juht ise peab lootma toele väljastpoolt kooli. Kindlasti on Eestis koolipidajaid (siinkohal tänan siiralt ja südamest enda oma), kes toetavad koolijuhti, maksavad väärilist palka ja aitavad tal arengusuundades reel püsida. Aga kahjuks on osa koolipidajatest koolijuhi sageli toeta jätnud, oodates temalt „tegusid“ ja nende saabumist kõrvalt vaadates. Kooli rahastamisel eraldatav juhtimiskomponent on samuti üle kümne aasta muutusteta seisnud ning seega on koolijuhi palga tõus või tõusmata jäämine olnud kohaliku omavalitsuse suva. Teame, et kohalike omavalitsuste kompetentsus ja sageli ka võimekus haridusprotsesse väärikalt, sh rahaga toetada on väga erinev.
Koolijuht peab särama
Aga kahjuks on meil ka palju koolijuhte, kes on mugavustsooni pidama jäänud ja kelle juhitud kooli sisse astudes lendab nelikümmend aastat hoobilt kosmosesse. Olen justkui tagasi oma kooliajas nii füüsilise kui vaimse keskkonna mõttes ja vahe on ainult selles, et kooli trepi käsipuud mööda alla lasta ei ole mulle enam jõukohane. Toon näiteks kasvõi eestikeelsele aineõppele ülemineku vene õppekeelega koolides: mitte keegi ei ole keelanud seda möödunud kolmekümne aasta jooksul teha, aga miskipärast on nii, et ühed juhid tegid ära, aga teised räägivad senini selle võimatusest. On ka neid, kes igaks juhuks ei räägi, et mitte liiga nähtaval olla ja endale asjatult tähelepanu tõmmata. Just koolijuhist algab üleminekuprotsess ja kui koolijuht ei ole suuteline seda vedama, on viimane aeg talle uus väljakutse otsida.
Seega, elu ei ole mustvalge ja kooli juhtimisega seotud pilti tuleb vaadata koolist ning selle tulemustest (ja kindlasti mitte ainult riigieksami tulemustest) lähtuvalt. Koolijuhile toetava tagasiside andmine peaks olema loomulik protsess. Tulles äsja sihtasutuse juhi kohalt, pean täiesti loomulikuks, et teatud perioodi järel vaadatakse juhi töö tulemused üle ja kas siis pikendatakse tänusõnadega tema tööperioodi; viidatakse valdkondadele, kus oodatakse suuremat arengut, või kuulutatakse välja uus konkurss.
Ühelt poolt vajab koolijuht toetust, teisalt sunnib eluterve konkurents ja teadmine, et sa ei ole eluaegsel troonil, oma urust välja vaatama. On koolijuhte, kes ei vaja kõrvalist „sundmehhanismi“, et pidevalt areneda, aga ma olen kindel, et nende puhul ei teki koolipidajal – või kes iganes koolile hinnangut annab – ka küsimust, mida teha siis, kui peaks otsustama. Ja neil endal on nii kooli kui enda sisehindamise protsess pidev nähtus, seega ei nõua erilist pingutust ka oma tulemuste väljatoomine.
Eestis on palju koole, kus nii juhtimise kui juhi toetamisega on kõik hästi. On ka neid, kus juhid on võimekad ja oleksid palju enamaks võimelised, kui neid toetataks ja väärtustataks, ning on koole, kus on vaja ilmselgelt midagi muuta, et õpiprotsessi nüüdisajastada ja koolijuhi amet väärikate sekka tõsta. Koolijuht peab särama, sest siis särab ka tema meeskond ning sära kandub edasi õpilastele. Et koolijuht särada suudaks, tuleb tema staatust tõsta, sest ka koolijuhtide koormusest, hoiakutest ja eneseväärikusest sõltub, kuidas meie lapsed koolis ennast tunnevad ja milline haridusruum Eestis tervikuna kujuneb.
Koolijuht teeb väga-väga päris tööd ja õpetajate palga ning ametikoha väärtustamise tõstmise kõrval ei tohi teda unustada. Kool on organism, mille elujõulisus ja tervis sõltub selle kõigi osade toimimisest, muuhulgas koolijuhi silmasärast.
Lp. AUTOR!
Koolijuht PEAKS OLEMA eelkõige PEDAGOOGILISE KOLLEKTIIVI looja ja juht oma koolis (praegu enamasti HTM-i käepikendus). Aga säramist ei pea ma üldse oluliseks … Kuis inimene end värvib, tätoveerib, naeratab või hilpudega katab, ei ütle suurt midagi tema kui INIMESE kohta. Alles siis, kui ta avab suu ja hakkab rääkima, ilmneb ta VAIMSUS ja veidi ka KÕLBLUS …
Kui ladusa-lõbusa koolijuhi (neid ikka jätkub) jutust saan aru, et ta pole avanud ühtki raamatut arengupsühholoogia ja/või didaktika kohta, siis… Hiljuti väitis üks “särav” koolijuht – Iga tund olgu nagu “Rakett 69”! Selge – see inimene ei tea suurt midagi TEADUSPÕHISEST didaktikast. Aga ärme norime – tänase Eesti koolijuhid ei saa olla paremad, kui õpetajaskond keskmiselt… Selle üle võiks rohkem arutleda!
P.S. Või – kas avatakse ka KOOLIJUHTIDE AKADEEMIA (mis Lasnamäel oli)?
Koolijuht loob kultuuri!
Muidugi, kui ei lõhu hästi toimivat ja välja kujunenud töökollektiivi mudelit!
Kahjuks on viimastel aastatel koolides juurutatud õppetöö tulemuslikkuse meetodite arendamise asemel rohkem loosunglikkust ja igat sorti kampaaniaüritusi. Konservatiivne ja õpitulemuste saavutamisele suunatud tegevus on unarusse jäetud.
Koolijuht ei ole kunagi üksi, vaid koos oma õpetajatega. Koos võetakse vastu ka koolile ja õpilastele olulisi otsuseid, mitte ei tee seda kooli tasemel ei KOV, ega riigi ametnikud ja poliitikud!