Infovastupidavuse vundamendi laovad targad meediavalikud

Tartu Ülikoolis töötava ajakirjanduse uurija Marju Himma-Kadaka sõnul on oluline mõelda infokeskkondadest samamoodi, nagu räägime keskkonnast näiteks bioloogias: kui puhas või reostunud see on, kui kahjulik või kasulik see erinevatele tegutsejatele võib olla, kuidas saab oma infokeskkonda hoida ja kas veel on võimalik suur ökosüsteem päästa. Mürareostunud ja mürgises taustsüsteemis on senisest olulisemaks muutunud infovastupidavus ehk kerksus – et inimene saaks hakkama ka siis, kui tingimused ei ole ideaalsed.

Ajakirjandusuuringute teadur Marju Himma-Kadakas rääkis Tartu Ülikooli taskuhäälingus „Dialoogia“, et kui võrrelda infokäitumist inimeste keskkonnahoiuga seotud käitumisega, siis on lihtne näha paralleele: kui sa ühe käega kallad maha kemikaale, siis ei pruugi teise käega prügi sorteerimisest abi olla. Inforuumi korras hoidmiseks on vaja teha palju pingutusi ja mitmest suunast. 

„Aktuaalne kaamera“ on juurviljad!

Kõige aluseks on aga teadlikud valikud. Iga inimene võiks olla suuteline kriitiliselt hindama, mida tal on infost vaja ja mida mitte, mida talle meeldib tarbida/kasutada ja mida mitte. Lõppeesmärk on väga laiapindne: mida on inimesel vaja teada, et ühiskonnaliikmena toimida ja teha häid valikuid? 

Himma-Kadakas toob sisse võrdluse toidupüramiidiga, rääkides vajadusest osata mitmekesist menüüd kokku panna. Ehkki oleks võib-olla tore päevad läbi piltlikult öeldes vaid suhkruid ja teraviljatooteid süüa, ei ole see tervislik. Niisamuti meediadieediga – ei taha alati kasulikke asju tarbida, aga see on hea tervise hoidmiseks vajalik. 

Marju Himma-Kadakas ütleb taskuhäälingus, et „Aktuaalne kaamera“ võiks meediatoitainete püramiidis olla nagu juurviljad – absoluutne miinimum, mis võiks ja peaks olema iga inimese meediamenüüs, kes tahab olla adekvaatselt informeeritud. 

Võitlus tähenduste üle

Meediapädevused ja meediakasutuse valikud ei ole ainult individuaalse heaolu vaatest olulised. Näiteks toob ajakirjandusuurija, et sõjaolukorras käib sõda mitte ainult sõdivate riikide füüsilisel pinnal, vaid globaalses ja kohalikus inforuumis. Ehkki Eesti ei ole kellegagi otseselt sõjas, oleme siiski kõik osalised infosõjas, kus meid üritatakse mõjutada üht- või teistmoodi arvama. 

„Ma olen muidugi skeptiline selle termini – infosõda – osas, see on liiga ärevust tekitav. Räägime pigem infovastupidavusest, mis on oluline nii sõja- kui rahuajal,“ märgib Himma-Kadakas. 

Infovastupidavuse teema on tõstatunud olulisena, sest üldised usaldusnivood on juba pikemat aega olnud languses – lääneriikide inimesed ütlevad järjest enam, et ei usalda politseid, valitsust, arste, teadlaseid, ajakirjandust. Need on ühiskonna stabiilsust tagavad institutsioonid ja usalduse kadumise ühe juurpõhjusena näeb Himma-Kadakas populiste: „Donalt Trumpi puhul oli fake news kõik, mis talle ei meeldinud. Aga news – need on ju uudised, need ongi faktid! Trump õõnestas teadlikult ajakirjandust ja teisi institutsioone, sest kui sa õõnestad usku ja usaldust kõige vastu, siis sa muudad ühiskonna ebastabiilseks.“

Ebastabiilne ühiskond on aga lihtsasti manipuleeritav ühiskond.

Miks noored uudiseid ei jälgi?

Marju Himma-Kadakas on aastaid uurinud, kuidas uudiseid eri viisil edastada, mõeldes eriti põhjalikult noorematele sihtrühmadele. Noored jälgivad traditsioonilisi, ajakirjanduslike standarditega tagatud kvaliteetuudiseid vähe ning põhitähelepanu läheb mujale – erinäolistele sotsiaalmeediaplatvormidele ja seal tegutsevatele sisuloojatele. Iseenesest ei ole selles midagi halba, kuid tasakaalustamise mõttes on siiski vaja, et noored samuti ühises inforuumis toimetaks. 

Himma-Kadakas on koos oma tudengitega katsetanud, mis juhtub, kui uudiseid edastada teistsuguses pakendis, meelelahutuslikumalt ja sotsiaalmeedia sisuga sarnasemalt. See ei tööta. Uurija selgitab: „Uudised on teises koodis, noorte arvates ei peaks tõsised asjad olema seal, kus tarbitakse meelelahutust.“ Aga uuringute põhjal on selge – noored tahavad uudiseid! „Teismelistele on oluline sisu. Nad ei taha nii palju negatiivsust ja konflikti – ei jaksa nii palju ärevust ja ebakindlust,“ kirjeldab saatekülaline uudislikust meediasisust eemale tõmbumise põhjuseid.

Olukorda saab parandada, kui seada fookus muutusele – sellele, mida on võimalik paremaks muuta. Lisaks on vaja tugevamalt sisse tuua noorte enda hääl, sest praegu ei ole uudistes alaealiste perspektiivi pea üldse näha. 

„Lapsi ja noori tuuakse sisse marginaalsete teemade puhul – kuidas sulle see jäätis meeldib näiteks. Pole ime, et nad ei tarbi uudiseid – nad ei näe ennast ja oma häält päris asjade puhul esindatuna,“ ütles Marju Himma-Kadakas. 

„Dialoogia“ taskuhäälingu (https://anchor.fm/dialoogia) meediateemaline osa sobib hästi meediapädevuskuu raames tundidesse lisamaterjaliks, kuna võimaldab laiapindset arutelu väga mitmesugustel teemadel. 

Järgnevalt näidisteemad, mida tunnis koos õpilastega edasi arutada.

Tunniarutelu idee 1. Vaadake koos tervisliku toitumise toidupüramiidi. Kas olete nõus, et „Aktuaalne kaamera“ on juurviljad? Arutlege koos, millised meediaväljaanded, saated, kanalid, sisuloojad on toidupüramiidi metafooris teraviljatooted, mis suhkrud jne? 

Tunniarutelu idee 2. Kas teie jälgite uudiseid? Millistelt kanalitelt saate oma info? Kas see on ajakirjanduslikke standardeid järgiv kanal/sisulooja? Mis peaks näiteks „Aktuaalse kaamera“, „Reporteri” või „Seitsmeste uudiste“ puhul muutuma, et noored seda regulaarselt vaataksid? Millised teemad on praegu puudu? 

Tunniarutelu idee 3. Arutlege koos: kuidas ühiskonnas usaldust taastada? Kas see on üldse võimalik? Mida peaks ajakirjandus teistmoodi tegema? Mida peaks poliitikud teistmoodi tegema? Mida meediatarbijad/kasutajad? Mida saab teha kooliharidus? Lisamaterjalina võib vaadata Edelmani viimast usaldusbaromeetrit, mis juba pikki aastaid püüab jälgida, mida ja keda ning miks inimesed usaldavad või ei usalda: https://www.edelman.com/trust/2022-trust-barometer.